Võimas! Väga võimas performance Ken Rüütli poolt. Ma teadsin juba varem, et ta on üliandekas ja tänane etendus kinnitas seda mitmekordselt. Au ja kiitus ka lavastajale Tanel Jonasele, kes sellise suurejoonelise peaosa võimaldas.
Loomulikult pean kiitma ka lavastust, mis pani Shakespeare arhailised värsid nii kaasaegselt ja rütmiliselt kõlama. Eriti äge oli lavakujundus (kunstnik Kristjan Suits), ähvardavalt punane ja lakooniline poodium ning musta kruusaga kaetud põrand. Video kasutamine on saanud juba reegliks ja ühel mõjuval hetkel mind häiris, kui kaameramees seisis vaatajate (minu) ja läbi pleksiklaasist uste kumava koridori ja seal toimuva tegevuse vahel. Aga üldiselt on hea vaadata suures plaanis neid hetki, mis suure plaani ka välja kannavad. Antud etenduses kandsid kõik näitlejad oma hetked välja.
Esimene vaatus oli pikk, kestis 2 tundi ja oli ehk ka veidi staatiline. Sest Richard III oli esimestest hetkedest jäle ja vastik, no see Rüütel ikka oskab ennast nii välimuselt kui loomult vastikuks teha, ning ühtegi kahetsust ega nõrkushetke tema tegelases polnud. Ühtegi väärilist vastast samuti mitte. Kõik kõrvaltegelased mõjusid nagu lootusetult kergeusklik või siis kahepalgeline lambakari. Eriti silmapaistev lambakarja esindaja oli Jüri Lumiste piiskop, väike ja hale käsutäitja. Terve esimene vaatus oli häirimatu marss võidult võidule ja laipade kuhjumine.
Ainuke mõjuvam tegelane oli Liina Tennossaare vana kuninganna Margareth, kelle mees ja poeg olid tapetud ning kelle ähvardused ja needmine kõlasid tõsiselt hirmutavalt. Ja oma osa said kõik, sest kõikide käsi oli siin (võimu)mängus. Richard oli ainuke, keda see needmine ei paisnud kõigutavat. Igal juhul pani Tennossaare tegelane mõistma, et pole see Richard ühtigi ainuke hunt süütus lambakarjas. Kui tutvuda ajalooga, siis oli venna- ja sõbratapp keskaegsete valitsejate hulgas vägagi levinud. Võim oli kõige olulisem ja selle nimel kõlbasid kõik vahendid. Ja mis siis tänapäeval muutunud on?
Võib-olla on huvitav teada, et näiendi tegevus toimub 30-aastase Rooside sõja lõpuaastatel. Sõda toimus Edward III järeltulijate Lancasteride ja Yorkide vahel. Richard III oli Yorkide suguvõsast ja viimane valitseja selles sõjas. Ta valitses 2 aastat ja langes lahingus 1485. aastal 33-aastasena. Oma räpane roll Rooside sõjas oli nii Margarethil, Richardi vennal Clarence´il, vennanaisel Elizabethil, kui ka emal Yorki hertsoginnal. Rääkimata väiksematest tegelastest. Sõja võitjaks osutus Margarethi poeg Henry Tudor, kes pani aluse Tudorite dünastiale.
Richard III maeti kiirustades ja ilma suurema pidulikkuseta Greyfriarsi kirikusse Leicesteris. 2012. aasta septembris leiti ühe Leicesteri parkla alt inimsäilmed. Skeletil oli näha raskekujulise skolioosi põdemise tagajärgi, mis ühtis kaasaegsete kirjeldustega küürakast kuningast ning oli ka nähtavate vigastuste jälgi. Richard III lähima elusoleva sugulase, kanadas elava Michael Ibseni DNA võrdluse järgi tehtigi kindlaks, et tegu on tõepoolest Richardi säilmetega. Kuningas maeti ümber Leicesteri katedraali.
Teises vaatuses, mis oli ka lühem, oli võimalik vilksamisi näha ka Richardi inimlikumaid külgi. Stseen emaga viitas lapsepõlvetraumadele ja hetkeks oli Richardist kahjugi. See läks muidugi kiirelt üle. Nagu kõik diktaatorid, oli ka Richard üksi, ei usaldanud kedagi ega pälvinud ka kellegi armastust. Shakespeare on talle lõppu ka kibeda kahetsusmonoloogi kirjutanud, mille Rüütel esitas maas kruusa sees vääneldes. Valus oli vaadata küll, aga kaastunnet ei tekkinud.
Lõpulahing punaste lippude abil oli võimas. Ja surnud Richardi allaveeremine mööda treppi. Ja see, kui mõjuvalt käputäis näitlejaid kehastus rahvamassiks. Vaatajad seisid lõpus püsti ja mina ka seekord ilma kõhklemata.
Lõpetuseks kiitus Vanemuise teatrile, kes ei pidanud paljuks ehitada lennukiangaari korralikud poodiumid ja mugavad pehmed toolid. Ja autot ei pidanud pori sisse parkima. Ja vihm ei sadanud kaela.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar