Valisin etenduse pigem asukoha pärast Eisma ilusas rannakülas ja selleks, et oma lastega koos midagi pisut põnevamat vaadata. Mingeid suuri ootusi mul ei olnud ja ega ma ei pidanud seetõttu ka pettuma. Etenduse asukoht Eisma sadama paadikuuris oli väga tore. Arvestades meie heitlikke suveilmu, on väga mõistlik teha etendus kindla katuse all. Sadamas asub uhke kaasaegne sadamahoone, kus on ka korralik kohvik. Etenduse vaheajal oli kena mere ääres jalutada, purjekaid vaadata ja välikohvikus istuda. Ka Eisma küla on väga ilus ja korras. Eriti tore oli külapood väikeses aiamajakeses, kust juba kaugele oli tunda värskeltküpsetatud kaneelisaiade lõhna.
 |
| Kaneelisaialõhnaline külapood |
 |
| Eisma sadam ja sadamahoone |
Näidend oli päris põnev ja täitsa kenasti mängitud. Eriti meeldis mulle Amanda Hermiine Künnapas, aga mõjuvad rollid tegid ka Ülle Lichtfeldt ja Elina Pähklimägi. Ülle Lichtfeldt oli ühtemoodi hea nii vanamutti, kui noort naist kehastades. Tema roll lisas ka sügavust sellesse põnevikku.
Etenduse lühikirjeldus on natuke segadusse ajav, sest tegelikult ei kohtunud selles ainult kolme põlvkonna naised, vaid näitlejad mängisid siiski kahte rolli. Põnevus ja kerge müstika oli õhus kogu aeg ning igav ei hakanud kordagi. Sisuks ühe naise vihkamine ja selle ränk mõju tema elukäigule. Mõned küsitavused süžee juures olid, aga üldiselt oli tegevuse ülesehitus üsna loogiline.
Märkimata ei saa jätta ka ajastutruud lavakujundust, mis tekitas väikese paralleeli etendusega "Arkaadia teel". Kuigi tegevus algas vahetult pärast sõda ja jõudis välja tänapäeva, siis mängupaik ei muutunud.
Lõpp oli väga ilus ja helge, plusspunktid Elina Pähklimägile selle suurepäraseks mängimise eest.
 |
| Hilisõhtune teekond Eismalt Oanduaiale |
Ööbisime Oanduaia metsamajas. See on väga kena palkmajade kompleks, ilusa aiaga ja väikese rohelusse uppunud tiigiga. Perenaine tuli meile oma nunnu koeraga vastu ja juhatas kõige tagumise maja juurde. See oli suurte akendega kahele poole maja, kahe magamistoa ja tagasihoidliku kööginurgaga hoone. Maja oli hoolikalt ehitatud ja väga maitsekalt sisustatud. Kaks magamistuba olid kahelpool elutuba ja avanesid klaasustega. Seega privaatsust väga ei olnud. Sama võib öelda wc kohta, mis sulgus ilusa liimpuidust liuguksega, aga mitte just väga tihedalt. Ja tagumise maast laeni akna taga laiusid rinnuni nõgesed. Aga voodid olid ülimugavad ja voodipesu lausa luksuslik. Ning pererahvas oli väga sümpaatne. Nii et meie perele, kes siin ainult öö soovis veeta, sobis kõik suurepäraselt.
 |
| Oanduaia pererahva elamu |
 |
| Metsamaja |
Järgmisel päeval sõime kerge hommikusöögi ja asusime teele Oandusse, kuhu metsamajast oli mõni kilomeeter. Me polnudki varem Oandus käinud ja üllatusime meeldivalt. Siin asus RMK Oandu külastuskeskus ja mitmes vanas küünis metsanduse muuseum. Kunagi olid need Sagadi mõisa kõrvalhooned.
RMK Oandu looduskeskus asub 1860. aastal rajatud Sagadi metskonna keskuses. Peahoone, kus nüüd asub külastuskeskus, ongi ehitatud 1860. aastal. Kõrvalhooned on lisandunud tsaariajast tänapäevani. Looduskeskusest algavad mitmed põnevad matkarajad. Siit algab ka 370 km pikkune ja Eestit läbiv Oandu-Ikla Matkatee.
Sissepääs oli tasuta ja põnevat vaatamist oli piisavalt, muidugi ka võimalusi portreefotode tegemiseks.
 |
| Metsanduse muuseum kaasaegse kohviautomaadiga |
 |
| Käbikorjamise temaatika |
 |
| Kopratemaatika |
 |
| RMK külastuskeskus |
Külastuskeskuses oli väga kena naisterahvas, kes oli kunagi ka metsnikuna töötanud ja vastas lahkesti meie küsimustele.
 |
| Metsaülema kabinet |
Külastuskeskuse õuest natuke maad eemal metsa all on bussipeatus vana verstakiviga.
 |
| Verstakivi |
Vana vene verst on 1067 meetrit ja need on tänapäeva kilomeetripostide eelkäijad. Siinkandis pandi verstakivid mõisast algavate suuremate teede äärde ja mõnikord lisati ka paigaldamise aasta. See kivi on paigaldatud 1844. aastal, nagu näha ja siit, Oandust, on Sagadi mõisani 3 versta.
Oandu veskis on ilmselgelt omanik, kes on varemed korras hoidnud. Ühe hoone külge on ehitatud lai terrass romantilise pingiga vaate imetlemiseks. Ka külastajatele on mõeldud - vanas kivihoones on iseteeninduslik väike poeautomaat.
 |
| Romantiline terrass |
 |
| "Amps ja lonks" |
Oandut ongi esmakordselt ürikutes mainitud 1517. aastal seoses veskiga. Algul jahvatati veskis ainult jahu, kuni 1836. aastal laskis Sagadi mõisnik siia ehitada mitmekordse kivist vesiveski, kus lisaks jahu jahvatamisele sai saagida ka laudu. Nii sae-, kui jahuveski töötas hoolega ka Eesti Vabariigi ajal, kuni omanik Nõukogude võimu poolt Siberisse küüditati. Vene ajal töötas veski kuni 1950. aastani, lõpus aurukatla jõul, sest vesiveski oli ajapikku lagunenud.
Järgmisena suundusime Sondasse, kus arvasime eest leidvat endise kaevurite linna, aga kohaliku elaniku väitel pole seal kunagi kaevandust olnud. Sonda asula hakkas jõudsamalt arenema pärast Sonda-Mustvee kitsarööpmelise raudtee avamist 1926. aastal. Raudtee ülesanne oli ennekõike puidu ja metsa väljavedamine Alutaguse laantest. 1930. aastal liikus mööda Sonda-Mustvee raudteed mõlemas suunas viis rongi päevas. Hommikuti väljus nii Sondast kui ka Mustveest postirong ja õhtuti reisirong. Päeval olid käigus kolm kaubarongi. 1968. aastal suleti Avinurme-Mustvee lõik ja 4 aastat hiljem ka ülejäänud raudtee. Tänapäeval on Avinurmes 1,1km pikkune muuseum-raudtee.
Rongiühendus rajati Sondasse aga tegelikult juba varem seoses Aseri Tsemendivabriku ehitamisega 1905. aastal. Selle laiarööpmelise raudteeharu põhiroll oli tsemenditehase toodangu väljavedu suurele Tallinn-Narva raudteele, aga algusaastatel olid käigus Sonda ja Aseri vahel ka reisirongid. Kaubaveod seiskusid 1997. aastal seoses raudtee remondiga, aga paraku rüüstasid seismajäänud taristu kiirelt metallivargad ja vana raudtee demonteeriti pärast seda lõplikult.
 |
| Sonda vana koolimaja, praegune raamatukogu |
Kitsarööpmelise raudtee rajamine tõi Sondasse palju noori peresid ja tekkis vajadus kooli järele. Sonda koolimaja ehitati 1921. aastal ja peagi õppis seal üle 100 lapse. Peale II maailmasõda oli õppureid juba 250 ja peagi jäi vana koolimaja kitsaks. 1974. aastal valmis vana kõrvale uus koolimaja ja vana jäi 25 aastaks tühjalt seisma. Tänaseks on auväärne hoone kenasti renoveeritud ja seal asub valla raamatukogu.
Sonda kool suleti paar aastat tagasi ja koolihoones asub nüüd rahvamaja.
Rahvamajast üle tee asub eramajas väike kohvik-pagarikoda.
 |
| Kohvik-pagarikoda |
 |
| Sonda |
Sõitsime edasi Kiviõlisse möödudes tee ääres kõrguvatest tuhamägedest ja suurest keemiatööstusest. Maastik oli päris sürrealistlik.
Kiviõli isegi oli päris huvitav asula oma stalinistliku kesklinnaga, millesse oli pikitud paar kõrgemat korterelamut nagu Lasnamäel. Aga palju on rohelust ja siin-seal hakkavad silma laste mänguväljakud. Kena unine asula.
Kiviõli töölisasula tekkis 1922. aastal koos põlevkivikaevanduse ja õlitööstuse rajamisega. Alguses kaevandati põlevkivi 8 aastat lahtisest karjäärist, siis mindi üle allmaatöödele. Kaevandus töötas kuni aastani 1987. 2003. aastal sai Põhja-Kiviõli põlevkivikarjäär kaevandamisloa ning põlevkivi hakati uuesti kaevandama selektiivsel meetodil. Põlevkivi kasutatakse Eestis elektrienergia ja õli tootmiseks. Põlevkiviõlitööstus toodab põlevkivikütteõli, bituumenit, koksi, peenkeemiat, alküülresortsiinidi, fenoole ja vaikusid, jäätmeteks on aheraine, poolkoks ja tuhk.
 |
| Keskpuiestee |
 |
| Viru tänav |
 |
| Metsa tänava tänavakunst |
Plaanisime minna kaubanduskeskusesse restorani Monk sööma, aga seal polnud piisavalt istekohti ega huvi meile neid organiseerida. Seega läksime ümber nurga kohvikusse
Larenzo K5. Praed olid täitsa suured ja maitsvad.
 |
| Kiviõli Kunstide Kool |
 |
| Püha Klaara katoliiklik kirik |
 |
| Veel üks maja Vabaduse puiesteel |
Meie plaan oli minna Aidu karjääri matkama ja tee viis mööda Maidla mõisast. See on uhke hall barokkhäärber ansamblis koos aia ja mitme heas korras kõrvalhoonega. Häärberis asub tänapäeval kool ja ka väike muuseum, aga meie piirdusime korra uksevahelt piilumisega.
Maidla mõisat on esmakordselt mainitud 1465. aastal, mil see kuulus perekond Maydellidele. Sellest ka mõisa nimetus. Muide, Eestis on vähemalt 5 samanimelist mõisa. Praeguseni säilinud barokne häärber ehitati 18. sajandil Wrangellide valitsemise ajal. Pärast võõrandamist 1925. aastal alustas peahoones tööd 6-klassiline kool ja õppetööd on selles majas tehtud järjepidevalt kuni tänase päevani.
 |
| Eespool teenijate-, vasakul aednikumaja |
 |
| Spordihoone ja hostel |
 |
| Mõisavärav tuhamäega |
 |
| Paremal noortemaja ja saun |
Ja siis jõudsime Aidu karjääri, mis nägi välja nagu kuumaastik, ainult veekanalitega. Kunagi paiknesid siin lauskmaal Aidu-Nõmme ja Aidu-Liiva külad, viljapõllud ja metsad. Nõukogude ajal, 1974. aastal jäi see kõik hiiglasliku karjääri alla. Siin kaevandati tonnide kaupa põlevkivi ja seda 60 aasta vältel. Kaevandamise käigus teisaldati tohutu hulk pinnast ja nii tekkisidki huvitavad tehispinnavormid.
Kaevandamistööd lõpetati varude ammendumise tõttu 2012. aastal. Pikad kitsad veega täitunud orud on endised põlevkivi väljaveoteed ehk tranšeed. Kui kaevandamine lõpetati ja sellega seoses ka veepumpamine, täitusid tranšeed veega ja moodustus ulatuslik veekogude süsteem, kuhu tänapäeval on rajatud mitmed matkarajad. Mõnes kohas on veekogude sügavus lausa 20 meetrit.
Hakatuseks sõitsime õige mitu kilommeetrit mööda karjääri ringi, sest googlemaps ei suutnud meile matkaraja alguspunkti leida. Ilm oli palav ja päike paistis. Inimesi praktiliselt ei näinud, ainult ühes suurema tee äärses ujumiskohas oli paar autot. Väga sürr kogemus.
Lõpuks õnnestus meil ikkagi parklasse jõuda ja sealt juhatasid juba viidad matkarajale.
Mõnisaada meetrit parklast oli RMK lõkkekoht ja seal oleks ka saanud ujuda. Kahjuks me ei taibanud autost ujumisriideid kaasa võtta.
 |
| RMK Aidu-Nõmme lõkkekoht |
Tegelikult ekslesime ka jalgsi matkarajal. Viitasid oli palju ja rajad ristusid. Ühel hetkel avastasime, et oleme siin juba olnud. Õnneks on Elsal mingi matkaradade äpp ja kui see ei töötanud, siis aitas googlemaps hädast välja.
Rada kulges üles ja alla ja tihtilugu ikka väga järsult mööda kruusaseid nõlvu. Õnneks oli sellistesse kohtadessse köied paigaldatud ja nii sai ennast käte jõul üles või alla veetud. Siin-seal nägime püstloodis nõlvast alla kulgevaid kitsaid vagusid. Ilmselgelt olid need motikate või jalgrataste rajad. Vaadatagi oli jube, mis siis veel sõita oleks olnud.
 |
| Siit läheb motika või rattarada |
Veesilmad ei olnud nii selged ja läbipaistvad, kui ilmselt varasuvel oleks olnud, aga ilus vaadata oli ikka.
Ühes kohas viis üle kanali ujuvsild. Siin pidid olema ka mõned parved kanalite ületamiseks, aga kahjuks me ei sattunud sellisesse kohta.
 |
| Ujuvsild |
Põlevkivi kasutamine Eestis ulatub tagasi 19. sajandisse. Algselt toodeti sellest petrooleumi, lambiõli ja parafiini, kuid hiljem sai põlevkivist oluline energiaallikas. Eesti põlevkivitööstus sai alguse 1916. aastal, mil Kukruse piirkonnas hakati seda maavara kaevandama ja Peterburi vedama. Eriti oluliseks muutus põlevkivitööstus aga Nõukogude Liidu ajal.
Kaevandatud alasid hakati metsastama juba 1970. aastatel. Põhiliselt istutati mände, aga ka kaske ja teisi puid. Tänaseks on väikestest puudest kasvanud juba ilus mets.
 |
| Ohtlik rada - kahel pool on järsk mäenõlv. |
 |
| Raja algupoole olid köied korralikud, lõpupoole pigem kulunud |
Lõppkokkuvõttes oli see päris raske matk ja isegi natuke ohtlik, põnev igal juhul. Natuke tekitas pettumust, et me ei sattunud parvega sõitma ja et vesi polnudki nii läbipaistev, kui lootsime. Kindlasti tasub siia tagasi tulla, ehk kevadel on vesi puhtam ja ilusam.
Tegime põike ka Kohtla-Nõmmele. Asulat ääristavad töölistele rajatud tüüperamajade rajoonid.
 |
| Tüüperamud |
1931. aastal ehitas inglastele kuulunud New Consolidated Gold Fields Ldt. Kohtlasse õlivabriku ja selle varustamiseks põlevkiviga rajati kõigepealt karjäär ja 1937. aastal ka maa-alune kaevandus. Kohtla Kaevanduse näol on tegemist Eesti ühe vanima ja pikemat aega tegutsenud põlevkivikaevandusega. Koos vabrikuga rajasid inglased ka töölisasula, mida kutsuti Roodu-Nõmmeks. Tööstuse tulek vallandas kohapeal ehitusbuumi. Peale õlitööstuse ehitatud töölismajade rajati nii era- kui ka üürimaju. 1939. aastaks oli Roodu-Nõmmel juba kuus kauplust, õllesaal, teemaja, ambulatoorium, kingsepa-, pagari- ja juuksuritöökoda ning konstaablipunkt. Paraku põletati asula kohalike kommunistide poolt peaaegu täielikult 1941. aastal.
Asula ehitati aga juba Saksa võimu ajal väga kiiresti uuesti üles ja sai nüüd nimeks Kohtla-Nõmme. Kohtla-Nõmmest kujunes ainuke põlevkivitööstusasula, mille rahvastikus domineerisid eestlased ja siinsest rahvamajast sai eestikeelse kultuurielu keskus.
Kaevanduse hiigelajad jäävad 1970. aastatesse. 2001. aastal kaevandus suleti ja siia loodi Eesti Kaevandusmuuseum.
 |
| Abihoone |
Kiikla rüütlimõis asutati 16. sajandil. Aastatel 1780–1790 töötas mõisas koduõpetajana saksa päritoluga eesti kirjamees Friedrich Gustav Arvelius. Osaliselt siin olles kirjutas ta eestikeelsed raamatud "Üks Kaunis Jutto- ja Õppetusse Ramat I-II" ja "Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat". Tegemist on esimeste eestikeelsete juturaamatutega.
Arveliuse ajal avati 1780. aastal mõisas väike eestikeelne koduteater, kus mängiti nii lastele kui täiskasvanutele. See oli märkimisväärne sündmus, arvestades, et Tallinnas avati esimene saksakeelne teater August von Kotzebue organiseerimisel alles mõned aastad hiljem. Tegelikult oli August Kotzebue Kiiklas sagedane külaline ja seal tutvus ta Kauksi mõisast pärit neiuga, kellega hiljem abiellus. Mõisa koduteatris esmalavastati Kotzebue näidend "Eremiit".
Mõisa klassitsistlik ühekorruseline kivihoone on ehitatud 1832. aastal. Härrastemaja ühes otsas asuv historitsistlik palkon rajati 19. sajandi lõpus.
Eesti NSV ajal asusid mõisahäärberis kolhoosi kontor, kultuurimaja, postkontor ning korterid.
Mõisa kõrvalhoonetest on säilinud ait, tall-tõllakuur ja abihoone.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar