Imeilus ja valus nagu Juhan Liivi luulegi! Tegu oli pigem kontsert- või isegi loenguvormis etendusega, mis tänu Pääru Oja hingestatud esitusele ja Pärt Uusbergi kaunile muusikale tugevalt hinge puges. Ei saa salata, et silmad kiskusid ikka märjaks ja seda pidevalt terve etenduse jooksul.
Etendus algas minu ja veel paarikümne inimese jaoks giidituuriga Juhan Liivi muuseumis. Sain teada nii mõnegi uue fakti ja meelde tuletada vanu teadmisi. Muuseum on viimaste aastate jooksul palju muutunud ja siia peaks kindlasti põhjalikumaks tutvumiseks tagasi tulema. Lihtne ja kaunis talu ning erinevatesse kohtadesse poetatud Liivi luuletused tekitasid väga sobiva häälestuse algavaks etenduseks. Lisaks see, et varases nooruses oli Juhan Liiv kindlasti minu lemmikluuletaja ning tema lihtsad ja sügavad tekstid puudutavad siiamaani.
Mingid aastad tagasi nägin siinsamas Liivi muuseumis veidi teistsugust etendust Juhan Liivist, mis mulle samuti väga suure elamuse pakkus, "Kus sa oled, juhan Liiv?". Nimiosalist mängis tookord Aarne Soro ja tema isa Raivo E Tamm. Nemad jäid mulle meelde ja on meeles siiani. Nüüd siis samas kohas, samal teemal järjekordne etendus ja järjekordne suur õnnestumine.
Oli näha, et teema puudutas tugevalt kõiki peaosalisi, nii Liivi luule uurijat Tanar Kirsi, näitleja Pääru Oja, kui heliloojat Pärt Uusbergi. Pääru Oja balansseeris kergelt kõrvaltvaataja-jutustaja ja nimitegelase rollide vahel. Tema noor ja armunud Liiv oli kergelt ebalev, naiivne ja romantiline. Nagu Liiv ehk sellel ajal oligi, täis eneseusku ja loomepuhangut. Mida aeg edasi, seda sugestiivsemaks ja traagilisemaks Pääru Oja luuletaja muutus ja seda rohkem näitleja oma rolli sisse elas. See kõik oli ülimalt traagiline ja masendav nagu Juhan Liivi elugi.
Väga hästi sulandus etendusse Liivi luule uurija Tanar Kirs oma teaduslik-selgitavate tekstidega. Kuigi ta pole ju näitleja, ega püüdnudki seda olla ja kuigi ta kippus ehk pisut oma tekstiga kiirustama, oli tedagi põnev jälgida. Kirsi tekst oli väga läbimõeldud ja lakooniline. Nagu tegelikult kogu lavastuse tekst ja sellega seoses püsis ka tempo kogu aeg kõrge.
Hingamispause andis ja lavastuse traagikat muutis helgemaks Uusbergi karge muusika Juhan Liivi sõnadele. Uusbergi koor Head Ööd Vend on ka varem etendustes osalenud, õigupoolest samanimelise etenduse jaoks ju kokku kutsutudki, ja seda kogemust oli näha. Koor liikus laval diskreetselt ja andis väga hästi edasi lavastuse meeleolusid. Suurtest küüniustest sisse- ja väljaliikumine ei tekitanud etenduses tühimikke ega rikkunud kokkukõla. Imeilus oli Aare Külama klaverisaade.
Kokkuvõttes väga puudutav lavastus, mida ei rikkunud isegi tagumikule mõrvarlikult mõjunud poolteist tundi kõvadel ebamugavatel pinkidel. Võtsin küll toolipadja kaasa, aga oleks pidanud neid vähemalt kolm võtma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar