Tähistasime Avoga Taasiseseisvumispäeva pikema nädalavahetusega Läänemaal. Sõitsime Haapsallu seekord Tartu-Tallinn maanteed mööda. Paarsada meetrit teest kõrval asub kaardi järgi Hermani mõis. Sõitsime natuke külatee jupil ja nuputasime, kus see mõis siis on. Lõpuks leidsime kõheldes õige hoone.
| Hermani mõisahäärber |
Ühel hetkel keerasime suurelt maanteelt vasakule ja võtsime suuna Kiili asulale. Põikasime ka Nabala mõisat vaatama, aga see oli läbipääsmatu aiaga ümbritsetud, kiibitsesime kaugemalt. Mõisal on aga päris pikk ja põnev ajalugu.
Nabala mõisat on esmamainitud juba 1510. aastal, mil omanik Bertram Junge vahetas selle Tallinna Mihkli Nunnakloostriga Virumaal asuva Palmse mõisa vastu. Keskajal oli tegu pigem väikelinnusega, millest annavad tänapäevani tunnistust kaks küngast mõisahoone ees.
Peale kloostri tegevuse lakkamist 16. sajandil oli mõisa omanikuks Eestimaa Rüütelkonna eelkäija Maanõunike kolleegium ja lühikest aega ka kloostri hoonetes tegutsemist alustanud gümnaasium, praeguse Gustav Adolfi Gümnaasiumi eelkäija.
Mõisa ühekorruseline kivist peahoone on ehitatud arvatavasti 18.-19. sajandi vahetusel. Piltidel nähtav uhke rõdu on aga lisatud alles 1990ndatel. Praegu kuulub Nabala mõis eraomanikele.
Põgusa vetsupeatuse tegime ka Kiili asulas. Lootsime leida bensiinijaama, aga mida polnud, seda polnud. Küll aga leidsime täitsa kutsuva pizzarestorani. Süüa me veel ei tahtnud, aga kasutasime lahke perenaise luba wc-d külastada.
| Kiili asula |
Tahtsime lähemalt näha Sausti mõisa, aga üllatus-üllatus!, seegi oli aiaga piiratud. Erinevalt Nabalast ei olnud aia tagant isegi võimalik häärberile pilku heita. Mõisa ümbritses uhke suur park ja hulk kõrvalhooneid. Häärber ise jäi elupuude varju peidetuks.
Sausti mõisat on esmamainitud juba 1453. aastal. 17.sajandil püstitas tolleaegne omanik von Scharenberg uhke barokse kivist peahoone, mis tänaseks on kahjuks hävinud, alles on vaid tolleaegsed keldrid. Uue, tänapäevani säilinud häärberi ehitasid von Tiesenhausenid kahes osas 18.-19. sajandi vahetusel ja. 20. sajandi algul. Praegu kuulub Sausti mõis eraomandisse, siin korraldatakse konverentse ja pidulikke üritusi.
Sööma läksime Riisiperes asuvasse Mati Maja Pubisse. Võib öelda, et jäime söögiga rahule.
Haapsalus ööbisime Suure-Lossi külaliskorteris, mis ületas kõvasti meie ootusi. See oli väga stiilne, avar, moodne, terrassiga siseõuele. Kui väga norida, siis stiili oli ehk rohkemgi, kui mugavust, aga mõlemat oli sellegipoolest piisavalt.
Kuna Haapsalu lossi oli suht hiljuti põhjalikumalt renoveeritud ja me polnud pärast seda siin käinud, siis suundusimegi kõigepealt seda külastama. Lossis oli põnev, pigem lakooniline ekspositsioon, palju treppe ja vaateid linnale.
| Mehhaaniline kell 1300-1500 |
| 1552. aasta katkuohvrite mälestusplaadi killud |
| Haapsalu toomkirik |
Haapsalu toomkiriku rajas 13. sajandil piiskop Herman I. 1688. aasta tulekahjust jäi kiriku sisemus õnnekombel puutumata. Tuli hävitas vaid kirikukatuse, mis tolleaegse pastori juhtimisel kiiresti taastati. Jumalateenistused jätkusid kuni aastani 1726, mil märtsitorm kiriku katuse viis ja katkust laastatud linn seda enam taastada ei jaksanud.
19.sajandi lõpul hakkasid ärksamad linnakodanikud tegema pingutusi linnuse ja toomkiriku taastamiseks ja aastal 1889. pühitsetigi toomkirik Püha Nikolause kirikuna. II maailmasõja ajal rüüstasid kiriku vene väed ja Nõukogude võim kasutas seda hiljem viljalaona. Renoveeritud toomkirik taaspühitseti 1990. aastal.
Tegime jalutuskäigu ka promenaadil ja selle ümbruskonnas. Haapsalu on kontrastide linn - uhked ja värvilised villad ja suvemajad, kaunid pargid ja avarad aiad vahelduvad võssakasvanud majalobudike ja tagasihoidlike linnaelamutega. Aga mida ei leia, on koledad nõuka-aegsed kortermajad ja tohutud tehasehooned, vähemasti vanalinnas. Just see Haapsalu nii armsaks teebki.
| Vasakul Haapsalu raekoda, paremal unarusse jäetud pizzakohvik |
Lõunat sööma läksime Kärmesse Küülikusse, mis oli alguses rahvast päris täis. Kunagi aastaid tagasi sõin ma siin väga ülesoolatud pastat ja rohkem polegi siia enam sattunud. Seekord siis proovisime uuesti. Istusime väljas ja mina nautisin peent gemüüset hapu kitsejuustuga. Polnud viga, aga menüü on pigem kallivõitu ja selle raha eest oleks võinud maitsed paremad olla. Aga eks see ole valdavalt nii, et mida mugavam asukoht ja ilusam sisustus, seda tagasihoidlikumad söögid. Asub ju ka Kärme Küülik otse keskväljakul ja mõnusalt hubane on siin istuda küll.
![]() |
| Klient kõrvallauast |
Pikk õhtu oli veel ees ja me võtsime suuna vana haigla poole.
| Karja tänav, Haapsalu peatänav |
| Kalda tänav keerab Karja tänavast paremale |
| De la Gardie loss |
Vana haigla asub uhkes ja kaunilt korda tehtud De la Gardie lossis. Tegelikult ehitas lossi 1827. aastal krahv Jacob Pontus Stenbock suvemõisaks. Veel samal aastal ostis krahv Carl Magnus De la Gardie äsjavalminud lossi koos pargiga, mida hakati nimetama Krahviaiaks. De la Gardie algatusel rajati Haapsallu ka mudaravila. Tema lossis aga käisid suviti puhkamas paljud Vene keisririigi tähtsad tegelased, sealhulgas ka keiserlik perekond. Nikolai I valitsemisaja lõpust kuni keisririigi hävimiseni suvitasid Haapsalus ja võtsid siin mudavanne kõik Vene keisrid kuni Nikolai II-ni. 1927. aastal koliti lossi maakonnahaigla, aastast 2012 asub hoones Läänemaa haigla hooldekodu.
| Krahviaed |
| Tõeline taasiseseisvumispäeva meeleolu! |
| Saue tänav |
| Väike viik |
Järgmine päev oli minul tööpäev ja ma istusin meie mõnusas korteris arvuti taga, kuni Avo pikemat jalutuskäiku tegi. Vahepeal käisime ikka väljas ka lõunat söömas.
| Väike viik päeval |
| Vaikse kalda tänav Väikese viigi ääres |
| Talumehe kõrts |
Lõunat sõime korduvalt järeleproovitud Talumehe kõrtsis, mis ei valmistanud meile pettumust ka seekord.
Meie Suure-Lossi residentsi kõrval oli väga huvitav lagunenud maja. Hiljem lugesin, et tegu on kinomajaga Kungla.
| Kunagine kinomaja Kungla |
Õhtul sõitsin Uuemõisasse vaatama kauaoodatud etendust "Üks helevalge tuvi".
| Uuemõisa mõis |
Esmakordselt mainiti Uuemõisat 1539. aastal, mil ta oli veel piiskopimõis. 17. sajandil kuulus mõis ka varem siin nimetatud de la Gardie'dele. 1833. aastal ehitati klassitsistlik peahoone, mis 1920. aastatel Karl Burmani projekti järgi ümber ehitati ja muuhulgas lisati pikad tiibhooned. 1970. aastatel varemetesse jäänud hoone taastati kümmekond aastat hiljem Burmani kavandatud väliskujul. Praegu tegutseb siin Uuemõisa Lasteaed-Algkool, häärberi Valge saal on hinnatud kontserdipaik.
Etendus toimuski Uuemõisa mõisas. Väike segadus oli parkimiskohtade leidmisega mõisa taga. Kuigi pinda ju oli, ei saanud parkijad väga hästi aru, kuhu tohib ja kuhu mitte oma autot jätta. Kohvik ja tualetid olid häärberi renoveeritud osas, etendusele tuli minna läbi õue teisest uksest.
Kõle remontimata saal aitas kaasa vajaliku õhustiku tekkimisele. Lavakujundus oli sama kõle ja lakooniline, selle moodustas umbes viis singerimasina lauda ja paar tooli. Lavastuse käigus avanesid küll ka aknad tagaseinas ja seal vilksatas aeg-ajalt ka parem elu, kas enne põgenemist või hilisemal ajal Ameerikas. Esimeses vaatuses tegid aknaid katvad plaadid parajat põrgulärmi.
Tegemist on Elin Toona mälestusraamatutel põhineva looga põgenemisest II maailmasõja ajal ja pagulusest Saksamaal ning Inglismaal. Ma ei ole Elin Toona raamatuid lugenud ja ega vist ei tahagi lugeda. Sest mitte midagi pole vahepeal muutunud ja venelased on täpselt samas punktis, kus tol ajal. Ja mitte ainult venelased. Maailm on hulluks läinud ja minusuguse ainus võimalus normaalseks jääda on uudiseid ja valusaid teemasid ignoreerida. Muidu hakkavad öösiti kummitamas käima.
Nojah, pärast aastapikkust kõhklust siiski läksin seda lavastust vaatama. Tahtsin näha Kaie Mihkelsoni vanaema rollis ja muidugi tänase teatri vaieldamatult ühte parimat naisnäitlejat Teele Pärna. Teele Pärn tegigi uskumatu rolli. Pealnäha väga nappide vahenditega ja ilma grimmi abita kujutas ta ühe tüdruku elu 7-aastasest lapsest kuni täiskasvanuni. Saavutus on seda suurem, et etendus oli üsna hakitud, koosnedes väikestest mälestuskildudest. Lava ümberkujundamine käis küll kiirelt, aga kippus siiski ka pisut häirima. Igatahes väike vapper hing oli see Elin lavastuses ja mulle meeldis, et Pärn ei andnud võimalust ennast haletseda.
Tegelikult oli üldse tore, et lavastuses mängisid vanad noori ja vastupidi, võrratu Laine Mägi mängis isegi jänest. See ei häirinud üldse, et Teele Pärn nägi oma pojast, keda kehastas keegi Daniel Coll, kõvasti noorem välja.
Kaie Mihkelson on eriline näitleja ja tema rolle tuleks nautida, kuniks neid veel on. Aga Mihkelson on endiselt suurepärases füüsilises vormis, seega loodetavasti on teda veel kauaks. Millise soojuse ja väärikusega, milliste väikeste liigutavate nüanssidega edasi antud roll! Selline vanaema tahaksin küll isegi olla. Seda ma varem ei teadnud, et Elin Toona vanaema oli Ernst Enno abikaasa. Ehk siis üks minu lemmikluuletajaid, Enno oli Toona vanaisa, kes küll suri enne oma ainukese lapselapse sündi.
Etenduses oli väga liigutavaid hetki, eriti esimeses vaatuses. Pisarad olid ikka kogu aeg silmanurgas. Ja oli ka ägedaid leide nagu näiteks ebainimliku vabrikutöö kajastamine rütmivõimlemise abil.
Esimene vaatus oli mõjuvam. Küllap ongi rohkeid kannatusi mõjuvam kujutada, kui seda, et elu tasapisi paremaks läheb. Ka päris lõpp vajus minu jaoks pisut ära. Sellegipoolest oli tegu väga õnnestunud suveetendusega. Seda enam, et kaks päeva Haapsalus olid väga toredad.
PS! Võib-olla peaks siiski Toona raamatuid lugema? Tahaks teada, kas tema poeg Timothy-Rein nüüd juba oskab eesti keelt.
Järgmine päev oli laupäev ja me sõitsime Perakülla järjekordsele ooperiklubi üritusele. Enne Haapsalust lahkumist põikasime korraks läbi ka linna väga põnevast vanast surnuaiast.
| Vana kalmistu |
| Püha Neeva Aleksandri õigeusu kirik |
| Kaupmees Makarovi perekonna kabel |
| Maria Krassovskaja kabel |





