"Mäed" Draamateatris

Tõnu Õnnepalu sügavalt isiklikud ja filosoofilised tekstid on mulle alati korda läinud, enamikke tema raamatuid, eriti hilisemaid, on ikka ja jälle hea üle lugeda. Samas ma pole näinud teatris väga kirgastavaid lavastusi, mis on tema kirjutatud, kõige lähemal sellele oli ehk "Vennas"

"Mägede" tegevuspaik Alpid ja üldinimlikud teemad - armastus, üksildus, vanadus jne - on väga paeluvad. Lisame siia Aleksander Eelmaa lavastaja (koos Garmen Taboriga) ja vaikiva mungana ning Ester Pajusoo vana naisena ja elamus peaks olema garanteeritud. Ometi jäi midagi võõristavat lava ja minu kui vaataja vahele. Monolooge oli raske jälgida, kuigi tekst oli Õnnepalulikult hea, aga dialooge praktiliselt polnudki. Lavastus kippus venima ja mina vaatajana igavlema.

Aga Ester Pajusoo mutike oli tõeliselt armas ja elurõõmus. Toredad olid ka noored Liisa Saaremäel ja Christopher Rajaveer. Vanal mungal polnudki midagi öelda, istus seljaga saali ja kõigi tegelaste poole ning hoidis pilgu mägedel. Väga sümpaatne oli ka tšellomuusik laval.

Kokkuvõttes täitsa hea lavastus, aga ei midagi erilist. Kuigi oleks võinud olla.