Reisi- ja kultuurisutsakaid: Mööda Võrtsjärve läänekallast

Veetsime ühe hilissügisese nädalavahetuse perega Valgamaal Aakres Sepa talus. Maja oli hubane ja mõnus, pererahvas elas kõrvalmajas, lisaks oli hoovi peal ka laut jänestega. Lastele muidugi jänesed meeldisid. Talu ümber oli noor mets. Üle Valga maantee asub väike Kasumetsa küla, käisime seal lastega jalutamas.

Sepa talu puhkemaja

Kõrvalhooned

Aakre maantee

Kasumetsa

Võrtsjärve lõunatipp Sepa talust on umbes 10km. Tegime väikese õhtuse väljasõidu ja ühtlasi otsisime geopeituse aaret Vooremägil, mis asus kusagil võsas. Otse järve kaldal on samanimeline järskude nõlvadega mägi, kus asus kunagi muistne asula ja linnus, mille täpset vanust pole siiani teada. Kunagi asus Vooremägi olulisel põhja-lõunasuunalisel liiklusteel, mida oma kroonikas nimetab mitmeid kordi Läti Henrik. Mäenõlvu on inimkätega järsemaks kaevatud, hilisematel aegadel on siit liiva võetud ja mäkke kartulikoopaid uuristatud.

Mäe kõrval on puhkeala, paar mahajäetud maja ja väike paadisild. Vaated järvele olid õhtuselt romantilised.

Võrtsjärv

Romantiline vaade

Vooremägi puhkeala

Mahajäetud talu Vooremäe all

Teine geopeituse aare asus väga põnevas kohas keset metsa vendade Voitkade kunagise punkri juures.

Siin asus üks vendade Voitkade punkritest

Voitkad on ilmselt läbi aegade kõige kuulsamad metsavennad Eestis. Redutamist alustasid vennad Aavo, Aivar ja Ülo 1986. aastal, et pääseda Nõukogude sõjaväkke saatmisest. Aavo arreteeriti varsti ja ta istus mitu aastat Venemaal ja Tallinna Patarei vanglas. Kinni võeti ka Aivar, aga temal õnnestus kähku põgeneda. Sellest ajas peale redutasid nad kahekesi vend Üloga Lõuna-Eesti ja Läti metsades, ehitasid omale mitu suurepäraselt maskeeritud punkrit ja muutusid rahva seas legendiks. Eesti oli ammu taasiseseisvunud, aga vennad kükitasid ikka metsas, röövisid aeg-ajalt kauplusi ja autosid, inimestele õnneks viga tegemata. 14 aastat peeti neile jahti, 3 politseinikku pidid loovutama neile oma relvad, kuni vennad viimaks aastal 2000 Viljandimaal isatalust suure haaranguga kätte saadi.

Aare oli peidetud Purtsi jõe läheduses paiknenud punkri juurde, mida Voitkad kasutasid 1990.ndate alguses. Metsasihil asunud betoonpostist veetud vooluga köeti elamist ja vaadati televiisoritki. Teised punkri vahetus naabruses olevad süvendid pärinevad II Maailmasõja ajast. Ühte sellist kasutasidki vennad oma varjupaiga rajamisel, säästes nõnda hulga vaeva ja aega. Seda paika on näidatud saatesarjas „Selgeltnägijate tuleproov“ ja soomlaste dokumentaalfilmis „V.O.I.T.K.A. Metsavennad“.

Käisime ka Väike-Emajõe ääres Pikasillal. Oli juba päris pime, aga tegime ikka väikese ringi. Jõe ääres oli ilus, suur korda tehtud väljak, paadisadam koos laenutusega, spordiväljakud, laste mänguväljak, telkimisala, kämpingud, lõkkeplats, saun.

Pikasilla puhkeala Väike-Emajõe ääres

Teised ronisid ka mäe otsa Teises Maailmasõjas hukkunute mälestusmärgi juures, aga mina ei viitsinud enam autost välja ronida.

Olime Sepa talus paar ööd. Tagasiteel tegime Avoga poolringi piki Võrtsjärve läänekallast. Alustasime Aakre mõisast, mis asub üsna küla keskel. Mõisast on säilinud päris mitu kõrvalhoonet, nende hulgas peahoone, ait ja viinavabrik on ka kultuurimälestistena kaitse all. Peahoone ehitati ühekorruselise klassitsistliku hoonena 19. sajandi algul. Mõisate 1919. aasta riigistamise järel kolis hoonesse kohalik kool. 1934. aastal ehitati koolimaja Arnold Matteuse projekti järgi täiesti ümber. Praegugi asub siin lasteaed-algkool.

Aakre mõisa häärber

Laut näib olevat ka olnud päris uhke ehitis. Samuti on imposantne viinavabrik.

Laut

Viinavabrik

Suislepa oli meie järgmine peatus. Tuntud nimi tänu õunasordile, aga ka muidu väga ilus koht jõe ääres. Kohe hakkas silma Suislepa mõis. Tegelikult Uue-Suislepa mõis asutati 1796. aastal, mil Vene keiser Paul I eraldas selle riigile kuuluvast Vana-Suislepa mõisast ja kinkis Ernst Mengdenile. Üsna varsti püstitati Õhne jõe kõrgele kaldale varaklassitsistlik katusekorrusega peahoone. Mõisakompleksi kuulusid lisaks veel park, tõllakuur, meierei ja valitsejamaja, õunakelder koos all asuva jääkeldriga ja suur viinakelder. Mõned neist kõrvalhoonetest on tänapäevani veel alles. Peale riigistamist 1919. aastal asus mõisasse kool ja toimis seal kuni 2016. aastani. Praegu arendatakse häärberis turismi. Kuulus "Suislepa" õunasort on ka siinses mõisas aretatud. Tüvepuu juures asub ka mälestuskivi. Käisime seda mööda küla otsimas, aga kahjuks ei leidnud.

Rapsipõld oli sinakasroheline

Uue-Suislepa mõis

Mõisa üks säilinud kõrvalhoonetest

Teine kõrvalhoone

Jõe äärest kostis meile kõrvu valju seletamist. Üks aktiivne kohalik vanamees oli oma haardesse saanud mõned noormehed, kes samuti nagu meiegi paistsid ringi sõitvat. Vanamees hakka kohe ka meiega suhtlema, noormehed kasutasid juhust ja lasid jalga. Midagi tarka tal kahjuks selle koha kohta öelda polnud.

Jutuhimuline kohalik

Üle jõe viib jalakäijate sild ja vastaskaldal olid reas rootsipunased graffititega kaunistatud paadikuurid. Silla lähedal kõrgub väike liivakivipaljand, milles paistis väike koopasuu. Paljandisse on uuristatud kolm käiku, mis varasemalt olevat pea inimesekõrgused olnud. Praeguseks on käigud osaliselt pinnasega täitunud ja sinna sisse minek ohtlik. Legend räägib, et käigud uuristasid näljahädas inimesed, kes kraabitud liivakoguse vastu said mõisnikult sama koguse vilja. Teise legendi järgi varjasid nendes koobastes inimesed ennast katku eest.

Õhne jõgi

Suislepa puhkekeskus

Koobaste juurde püstitati 1968. aastal mälestuskivi suure näljahäda ohvrite mälestuseks. Suur näljahäda oli Suislepas aastatel 1696-97, mil ilmastiku tõttu mitu aastat järjest peaaegu kogu viljasaak ikaldus ja inimesi suri talude kaupa.

Põikasime veel korraks Võrtsjärve äärde Kivilõppe sadama juures, mis asub endise "Vambola" kolhoosi rannaalal, Siin on sündinud helilooja Juhan Simm ja tema näitlejast vend Ants Simm. Tegelikult on Kivilõppel kaks suurt rändrahnu - Kalevipoja ja Vanapagana kivi, aga meil jäid need nägemata.

Kivilõppe

Väike paadisadam Kivilõppes

Tarvastu on vanimaid kiriklikke kihelkondi Eestis. Esmakordselt on Tarvastu kihelkonda mainitud 1225. aastal. Asulasse sisse sõites hakkab kohe silma uhke loodusmaastik. Paremal pool teed kõrgel künkal kõrgub Tarvastu kirik, vasakul pool on Tarvastu jõe org paisjärve, sillakeste ja naljaka kujudegrupikesega, mil nimeks "Õnnelik Mulgi perekond".

Tarvastu jõgi ja paisjärv

Paisjärvel on jää peal

Õnnelik Mulgi perekond

Tarvastu kiriku ehitamise aega täpselt ei teatagi. Oletatakse, et see rajati 13. sajandil nagu tagapool asunud samanimeline linnuski. 1892.aastal süttis kirik pikselöögist ja põles kivimüürideni maha. Taastamistöid alustati juba aasta hiljem ja töid kutsuti kavandama‒juhtima Gustav Heinrich Beermann, sama mees, kes värvati nii Tallinna Kaarli kui ka Tartu Peetri kiriku ehitusmeistriks. Kirik ehitati tol ajal moodsas uusgooti stiilis ja on sellisena säilinud tänapäevani. Vanast kirikust on praeguseks säilinud vaid kroonlühtrid ja altar koos maaliga. Vana tornikukk asendati kullast ristiga.

Tarvastu kirik

Tarvastu mõis oli omal ajal kuulus siin toodetud piirituse poolest, mida talvel hobustega ka Riiga veeti. Mõisa peahoone on hävinud, kunagised kõrvalhooned on aga Eestis ühed suurimad. Paremini on püsima jäänud 1842. a. valminud klassitsistlik ait, kus mõisaajal hoiti nii vilja kui viina ja mille katusel on praegugi alles paruni nimetähtedega viltu vajunud tuulelipp aastaarvuga 1842.

Nõukogude- ja mõisaaegne ehitis käsikäes, mõlemad kurvalt mahajäetud

Tarvastu mõisa tall-tõllakuur ja tall

Valitsejamaja ja paremal mõisa kelder

Kõige uhkem säilinud hoone on ait-kuivati

Kohe Tarvastu külje all asub Mustla, mis kuni aastani 1979 omas linnaõigusi. Mustla tekkis 19. sajandi lõpul, kui Tarvastu mõis ja kirikumõis hakkasid Mustla kõrtsi juurde krunte müüma. Oma nime saigi asula kõrtsi järgi. Kuna suurema osa majadest püstitasid sulased ja teenijad, siis tekkis Mustla maakehvistu asulana. Elanike põhiliseks elatusallikaks oli töö taludes, talvel ka metsatööd. Aegamööda hakati Mustlasse rajama pisiettevõtteid nagu saeveski, nahaparkimistöökoda jne. ning 19. ja 20. sajandi vahetusel sai Mustlast Tarvastu kihelkonna keskus. Kümme aastat tagasi elas siin natuke üle 800 elaniku. Siin on filmitud suur osa komöödia "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" võtetest.

Mustla alajaam on toreda välimuse saanud

Armas keskväljak

Mustla oli päris armas oma puust majade, väikese keskväljaku ja omapärase skulptuuriga, mis pühendatud olümpiasangar Martin Kleinile. Legendi järgi olevat Eesti esimene olümpiamedalist Martin Klein kõndinud oma leeripäeval kätel Tarvastu kiriku torni ja läinud sel moel tihti ka kodust umbes poole kilomeetri kaugusele karja. Hiljem kujunenudki see tema maadlustreeningu osaks. Skulptor Mati Karmin ammutas Kleini käte peale pannes inspiratsiooni nendest kahest legendist.