Musta Kasti etendus, üle hulga aja tõeline teatrielamus! Pigem füüsiline kui sõnaline lavastus, palju muusikat. Uskumatult heas vormis kolm näitlejat laval, teadsin neist ainult Kristjan Lüüsi. Teised olid Jaanika Tammaru ja Kaarel Targo. Nende koosmäng oli täiesti filigraanne, absurditunnetus kõrgemal tasemel. Eriti kaasahaaravad olid füüsilist meistriklassi nõudvad pikemad stseenid nagu sünnitamine või naisekandmisjooks või ujumine. Nende vahele mõned ebamugavalt tõepäraseid peksustseenid.
Teemaks eestlased ja nende põhiline omadus kannatada, sekka muidki ajaloolisi iseärasusi. Ega see just leebe kriitika ei olnud. Pigem selline sügav sisekaemus ja enese üle naermine. Vahel oli valusalt piinlik, enamasti pööraselt naljakas.
Lavakujundus oli väga lakooniline - ruudukujuline turbamullaga kaetud põrand, kus vaesed näitlejad püherdasid ja rahmeldasid, isegi üks pikem krooli ujumine tehti. Publik istus kahes reas kõigis neljas küljes, see tähendas, et igalt poolt oli hästi näha ja paremat istekohta trügima minna pole mõtet.
Lavastaja Birgit Landbergi nimi tuleb meelde jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar