PÖFF 2021

Olen tähele pannud, et valin tihtilugu PÖFFi filme tootjamaa järgi. Eelistan näiteks Kasahhi, Islandi, Lõuna-Ameerika, Iraani filme. Muidugi sõltub ka teemadest, hoidun vastikutest ja viimasel ajal ka vägivaldsetest filmidest.
Sellel aastal vaatasin viit filmi, kuna seoses lapselaste ajutise kolimisega meie juurde, oli mul raske soovitud filme ja vabu õhtuid kokku panna. Õnneks olid kõik viis filmi täitsa head, ebaõnnestunud valikut ei olnud. Isegi raske on neid pingeritta seada, tase oli suht ühtlane minu jaoks. Panengi nad siia vaatamise järjekorras.

1.Kui granaatõunad uluvad
Afganistaani film karismaatilisest poisist, kes unistab kuulsaks filminäitlejaks saamisest. Filmi parim osa ongi peategelane, tema siiras mäng ja meeldejääv kuju. Toredad on ka teised lapsed ja eksootiline elu, mida nad Kabuli tänavatel elavad. Kuigi peategelase perekond elab peale isa surma päris kehvasti, on üldine filmi toon rõõmsameelne ja lootusrikas. Seda jõhkramad on need hetked, kui sõda ja pommitamine ootamatult tavaellu sisse lõikavad. Seda ootamatum on jõhker lõpp. Raske on mõelda, et praegu Talibani tagasitulekuga läheb neil seal ainult hullemaks.
Väga hea film.

2.Kadakas
Uus-Meremaa film võimsa näitlejanna Charlotte Ramplinguga peaosas. Õigupoolest on peaosas 17-aastane noormees, kes peab ootamatult hakkama hoolitsema oma endisest sõjafotograafist ja praegusest alkohoolikust vanaema eest. Vesistasin suurema osa filmist, väga liigutav lugu. Samas hiljem väga ei meenutanud. Teema on ka üsna levinud - kaks tugevat ja täiesti erinevat karakterit, kes algul põrkuvad ja hiljem teineteist leiavad. Üsna kergelt oli siin ka eutanaasia-teemat käsitletud.
Nii et pigem selline muinasjutulik film.

3.Mukagali. Poeedi lahkumine.
Minu ainuke põhivõistlusprogrammi film sellel aastal. Kõige jõhkram nähtutest. Kuigi enamik filmi kulgeb pigem unenäolises ja pikaldases meeleolus. Need, kes Nõukogude aega taga igatsevad, võiksid seda vaadata. Püüdsin pärast guuglist selle poeedi kohta infot otsida, aga sellest, kuidas ta nõukaaja hammasrataste vahele jäi, pole kusagil sõnagi kirjutatud.
Mõjuv film piinatud geeniusest.

4.Raadioamatöör
Taas lähiplaanide film, rahulikult kulgev ja valus. Peategelane on autistlik Niko, kes põgeneb sotsiaaltöötajate eest oma lapsepõlvelinna ja püüab seal oma eluga hakkama saada. Teda ümbritsevad täiesti tavalised inimesed, ta leiab endale isegi sõbra kaastundliku Ana näol. Sellegipoolest lõpevad tema püüdlused krahhiga. Valus on vaadata, kui raske on elada (vaimsete) erivajadustega inimesel. Väga hea osatäitmine Falco Cabo poolt.
Suurepärane väike film.

5.Punane puu
Kolumbia road movie. Juba see on minu jaoks soovitus. Ka seekord ei pidanud pettuma. Kolm erinevas vanuses ja erinevat inimest teel Bogotasse, et otsida üles orvuks jäänud väikese tüdruku ema, kes ta peale sündimist hülgas. Väga eksootiline film! Vahepeal kisub ka karmiks, sest Kolumbia pole just kõige turvalisem riik elamiseks. Aga peategelased on sümpaatsed ja lõppes ka hästi.
Ilus punkt minu selleaastasesse PÖFFi.