Reis Peterburi

31.jaanuar

Öösel kell 2:30 seisime Tartu bussijaamas ja ootasime koos ühe mehega bussi. Buss saabus Riiast 10-minutilise hilinemisega ja maha tuli kamp noori suusatajaid seljakottide ja lumelaudadega. Kuni Jõhvini õnnestus katkendlikult tukastada, siis jõudsime Narva piiripunkti. Noor naispiirivalvur tuli bussi ja kontrollis tüdinud ilmel kõigi passe. Sellega Eesti piirikontroll piirduski.

Venemaa poolel nii lihtsalt ei läinud. Sõitsime üle silla Ivangorodi. Bussi tuli noor mees papaahaga, vaatas passe ja luges kõik sõitjad üle. Natuke maad edasi pidime bussijuhtide korraldusel kõik maha kobima ja koos oma kompsudega koledasse piiripunkti minema. Ruum nägi välja nagu peldik - seintel värv maha koorunud, räpane ja kõle. Rahvas seisis järjekorras, et passikontrolli läbida. Käisin ka pärispeldikus, mis oli üllatavalt puhas, aga haises ikkagi kuse järele.

Kaks naispiirivalvurit võtsid kõigilt kahele paberile allkirjad, vaatasid näkku ja lasid prillid ära võtta. Õnneks oli buss pooltühi, saime vast poole tunniga hakkama. Siis sõitsime natuke maad edasi, kuni veel üks noormees tuli bussi ja kontrollis kõigi templeid passis.

Edasi ma magasin kuni Peterburini. Avol väga und ei olnud, tema nägi tee ääres ülimalt koledaid daatšasid ja inimasulaid. Sissesõit Peterburi oli kole nagu ikka suurlinnadesse. Peatusime Baltiiskyi Vaksalis ja siis lõpp-peatuses Obvodnõi Kanalis. Ka siin oli täitsa kole. Läksime eesuksest jaamahoonesse, et vetsus käia. Kompsud ja kotid pidime läbi turvakontrolli saatma. Edaspidi tuli seda igal pool teha, metroosse sisenedes, muuseumi minnes jne.

Mõnisada meetrit piki Obvodnõi kanalit minnes jõudsime metroosse. Peterburi metroo on maailma sügavamaid. Geoloogilistel põhjustel kulgeb see jõgede all mitmekümne meetri sügavusel. Piletikassast soovitati meil osta 4 päeva ühistranspordikaardid a 500RUB. Selle eest sai piiramatult sõita alates esimesest sisenemisest ja hiljem sai kaardid tagasi anda ja osa raha tagasi. Sõitsime oma "kodupeatusesse" Admiraliteyskayasse, mis on oma 86 meetriga kõige sügavam metroojaam. Tänu ohtrale nõukaaegsele dekoratiivkunstile peetakse Peterburi metrood ka maailma üheks kauneimaks. Tõepoolest, näiteks Pariisi omaga ei saa võrreldagi. Lisaks on metroo väga lihtne ja ülikiire. Võib-olla just sellepärast oli autosid kesklinnas suhteliselt vähe.

Metroopeatus Obvodnõi Kanal 

Meie kodupeatus Admiraliteyskaya

Jõudsime elavale tänavala Malaya Morskayale. Kohvikuid ja baare oli igal sammul, ka hommikusöögikohti. Meie sõime kohvikus Cake & Breakfast. Meid teenindas väga moekas noor naisterahvas. Mina tellisin maja hommikusöögi - 2 praemuna, roheline salat, tomat-kurk, toorjuust ja röstsaia killukesed. Avo tellis pošeeritud mune ja see oli üsna väike portsjon. Minu oma oli parem. Ka americano kohv oli lahja, minu cappuccino aga hea. Seega 2:0 minu kasuks. Arve oli 1320RUB (20€).

Jõudsime oma hotelli Big Marine. Kell oli alles 12, tuba polnud veel valmis. Aga tegime check-in´i ära ja jätsime kohvrid hoiule.

Jalutasime Neeva jõe äärde. Üle jõe paistis Vassili saar, meie pool kaldal aga kõrgus kuulus Vaskratsanik ja eemal Admiraliteedihoone. Prantsuse kunstniku Falconet uhke kuju tellis Katarina Suur ja kuju sai oma nime Puškini samanimelise poeemi järgi. Jalamiks on tohutu suur kivi, mida kutsutakse Äikesekiviks.

Neeva jõgi ja Vassili saar

Vaskratsanik

Admiraliteedihoone

Läksime vetsu teeäärsesse iiri pubisse. Lubati lahkelt.

Mõni samm meie hotellist oli imposantne Iisaku katedraal. Pilet maksis 350RUB, järjekorda polnud. Iisaku katedraal on suurim õigeusu kirik Peterburis. Ta on valminud 19.sajandi keskel ja pühitsetud Dalmaatsia Iisakule, kes oli Peeter Esimese kaitsepühak. Nimelt sündis Peeter I justnimelt selle pühaku päeval. Püha Iisak pole mitte pärit Dalmaatsiast, vaid ta rajas sellenimelise kloostri. Tema päritolu pole täpselt teada, igatahes elas ta eremiidina kusagi Konstantinoopoli lähistel.

Iisaku katedraal

Olin üllatunud kiriku uhkest interjöörist. Katedraal on kreeka risti-kujuline ja selle keskel kõrgub imposantne 100m kõrgune kullatud kuppel. Kuulsad reljeefidega kaetud pronksist uksed, mitmevärviline marmorist ja graniidist samastik, kaunid mosaiigid, mis asendavad algselt seintel paiknenud kuulsate vene kunstnike maale. Ikonostaasi ümbritsevad 6 malahhiidist ja kaks väiksemat lasuriidist sammast.

Ikonostaas malahhiidist ja lasuriidist sammastega

Nõukogude võimu ajal muudeti katedraal muuseumiks ja nii on see tänaseni. Hoonet on viimastel aastatel püütud taas kirikuks muuta, kuid linnarahva vastuseisu tõttu pole see õnnestunud.

Nüüd võisime uuesti hotelli minna, tuba oli valmis. Tegemist oli väikese, 15 toaga hotelliga vanas uhkes hoones. Vanaaegne oli ka selle sisustus. Uhke punane vaip trepil, vanad fotod koridoriseintel. Tuba oli avar ja kahe aknaga. Ei midagi liiga uhket, aga mugav. Kõige parem oli asukoht - mõned meetrid Moika kanalist, mõnedsajad Neevast, Vaskratsanikust ja Iisaku katedraalist ning alla kilomeetri Ermitaažist.

Meie sviit hotellis Big Marine

Magasime paar tunnikest ja siis läksime õhtust sööma. Siinsamas ümber nurga Moika kaldapealsel asus tripis soovitatud restoran Idioot. Tellisin kohalikku punast veini, mis oli päris hea. Hiljem selgus, et see oli pärit Krimmist. Rohkem ma kohalikku veini tellida ei kavatsenud. Mina tellisin söögiks Laadoga koha ja magustoiduks küpsetatud banaani vahukoorega, Avo tellis böfstroogonovi. Söök oli väga hea ja restorani interjöör mõnus vintage.

Restoran Idiot Moika kaldapealsel

Krimmi vein ja restorani poolt pits viina

Oligi aeg meil suunduda Maria teatrisse Turandoti vaatama. Ka see maja asus jalutuskäigu kaugusel. Väljast väga imposantne teatrimaja avati 1860 ja muutus kohe Venemaa tähtsaimaks ooperiteatriks. Siin toimusid Tšaikovski, Mussorgski, Glinka jt. kuulsate heliloojate ooperi esiettekanded. Nime sai ooperimaja Tsaar Aleksander II abikaasa Maria Aleksandrovna järgi, kes oli tolleaegsetes kultuuriringkondades väga armastatud ja lugupeetud. Praegu on siin kunstiline juht Valeri Gergiev.

Maria teater, paremal paistab uus osa

Seest jättis teater küll tagasihoidliku mulje. Kitsad kahvatud koridorid, vähe õhku, ei mingit luksust. Saal oli küll uhke, eriti 1914. aastast pärit ajalooline eesriie.

1914.aastast pärit luksuslik eesriie

Turandoti lavastus oli väga traditsiooniline ja alguses kõlas orkester tugevasti üle koori. Istusime neljandas reas keskel, väga headel kohtadel (maksis 4200 RUB/pilet). Küll aga olid solistid väga head, eriti Liu osatäitja Tatiana Pavlovskaya ja Turandot Mlada Khudoley. Ka tenor Avgust Amonov oli hea, aga millegipärast plaksutas publik talle tenori kohta leigelt. Liu paistis olevat kõigi lemmik.

Ping, Pang ja Pong, kes tavaliselt lisavad sellele pöörasele loole veidi huumorit, aga ka mõistuse häält, jäid seekord kahvatuks. Lavastus ise oli suurejooneline, lisaks koorile oli laval mitukümmand baleriini. Minu silmad läksid ikka vahepeal märjaks, tuleb tunnistada. Eks see ole ilus ooper ka, kuigi täiesti ebanormaalse süžeega.

Tagasiteel hotelli ostsime väikesest poest veini. Müüja, väike hindu, kobises midagi ja hakkas hoolega pudelilt koodi maha kraapima. Selge, Peterburis ei tohi ilmselt teatud kellaajast alates samuti alkoholi müüa. Bisnist see muidugi ei takista.

01.veebruar

Big Marine hommikusöögiruum oli nagu väike ballisaal, uhked tahveldised ja seinamaalid, kummalised vanaaegsed kujud. Söögivalik oli aga 4tärni hotelli kohta  väikesevõitu - keedetud makaronid ja roosad kotletid, kolme sorti sinki/vorsti ja kahte sorti juustu, kõigil pealmised tükid juba servast rulli keeramas. Paistis ikka välja, et Venemaale on sanktsioonid kehtestatud.

Hommikusöök hotellis

Suundusime mööda Bolshaya Morskaya tänavat Ermitaaži. Teel tulid meile vastu Karu ja Eesel ning tahtsid väga pilti teha. Tulime siis nende soovile vastu, aga pärast tahtsid nad 500RUB pildi eest, kusjuures ma pildistasin oma aparaadiga! Hakkasin naerma ja andsin neile 100RUB kahepeale. Nad jäid pettunud nägudega meile järele vaatama.

Ja siis jõudsime suurele väljakule. Siin ta oli - vana hea Ermitaaž, veelgi ilusam, kui ma mäletasin. Kaunis Paleeväljak punasest graniidist Aleksandri sambaga keskel, pühendatud võidukale Aleksander I-le Napoleoni vägede alistamise auks. Vanim ja ilusaim osa Ermitaažist on Talvepalee, mis ehitati põhiliselt kuulsa Rastrelli kavandite järgi ja oli alates 1732 aastast kuni Oktoobrirevolutsiooinini Venemaa valitsejate residents. Palee on ajaloo jooksul korduvalt põlenud ja uuesti üles ehitatud. Lisaks kuulub Ermitaaži kompleksi Väike Ermitaaž, Ermitaaži Teater, Vana ja Uus Ermitaaž ning Peastaabihoone. Muuseum loodi 1762. aastal Katarina Suure poolt saksa kaupmehelt Gotzkowskylt ostetud silmapaistva maalikollektsiooni eksponeerimiseks. Tänapäeval on tegemist maailma suuruselt teise muuseumiga Louvre´i järel.

Ermitaaž, Peastaabihoone

Talvepalee

Meie oma internetist ostetud voucheriga saime sisse Väikese Ermitaaži hoone kaudu. Kohe fuajees oli kohvik. Ostsin cappucino 200RUB eest ja siis alustasime. Saale on muuseumis tohutult palju ja maale tuhandeid. Võtsime kohe alguses plaani rohkem palee interjööriga tutvuda ja läbisime peatumata esimese korruse antiigiosa. Pea- ehk Jordani trepp, üks vähestest palee osadest, kus on veel säilinud Rastrelli 18.sajandi rokokoostiil, jättis tõesti luksusliku mulje. Iga saal oli järgmisest uhkem, kulda ja marmorit, malahhiiti ja luksuslikku sametit, uhket mööblit ja kauneid nipsasjakesi oli lõputult.

Jordani Trepp

Väike Troonisaal

Püha Georgi Saal -  vene tsaaride peamine trooniruum

Malahiitruum - tsarinna Aleksandra Fjodorovna, tsaar Nikolai I abikaasa, vastuvõturuum. Ühtlasi riietati siin pulmadeks Romanovite pruudid enne laulatust Suures Kirikus. Originaalsena on säilinud kogu interjöör, sealhulgas malahhhiidist sambad, urn ja kamin.

Malahhiitruum

Talvepalee Suure kiriku on kujundanud Rastrelli ja seda peetakse üheks Talvepalee kauneimaks ruumiks.

Suur kirik

Paabulinnukell on kullast mehhaaniline kell 18.sajandist, praegu üks suurimaid vaatamisväärsusi Ermitaažis

Saatsin Klarale mõned pildid ja videod pale uhketest kelladest, sest tal on hetkel huvi kellade vastu. 

Muuhulgas möödusime kiirelt Vana-Vene kunstist ja relvadest jne. Võtsime hoo maha alles hollandi kunsti saalis. Siin oli palju Rembrandti, näiteks "Teadlase Portree", mis kuulub esmase kollektsiooni hulka. Terve suur saal oli täis Rubensit ja see tuli mulle kooliaja külastustest tuttav ette. Meie rõõmuks oli siin ka päris mitu Brueghelit, eriti nooremat. Flaami kunsti saalidesse ei pääsenud ja ilmselt olid restaureerimisel ka Da Vinci paar pisikest maali, mida vanast ajast veel mäletasin siin olevat.

Vahepeal puhkasime kohvikus jalgu. Sööke pakuti siin plastpakendites nagu lennujaamas. Aga kohv oli korralik ja istumine mugav.

Impressionistid asusid Pestaabihoones. Eraldi piletit õnneks osta vaja polnud, meie piletil oli ka General Staff building märgitud. See oli kaasaegsem maja, klaaslaega ja pikkade betoonist koridoridega.Mitte just eriti kutsuv, aga see-eest olid maalid paremini eksponeeritud. Talvepalees oli kas liiga vähe valgust või langes otse maalidele peale.

Tõusime aega viitmata liftiga 4-ndale korrusele. Allpool oli igasuguseid väljapanekuid, mis meid ei huvitanud.

Impressionistide valik oli päris esinduslik. Matissi oli terve saalitäis, samuti Gauguini ja Degas'd. Lisaks peoga Renoir'd, Sisleyd, Monet'd, Cezanne'i. Picasso "Absindijooja" meeldis mulle väga. Van Goghilt olid süngemad pildid, tehtud aasta või paar enne surma.Moodsat kunsti esindas Kandinsky ja Malevichi "Must ruut". Mõned valged kipskujud Rodinilt. Mäletasin, et vanasti neid oli rohkem.

Kell oli juba 18, kui lõpetasime. Väljas oli pime. Suundusime õhtust sööma oma hotelli lähedale restorani Teplo. See oli vahva hipsterite koht. Hubane siseõu laste mängunurgaga ja tuledega seintel. Külma tõttu muidugi väljas istumist polnud. Laskusime alla keldrisse, kus lillelised linad laudadel ja nõud igaüks ise sordist.

Restoran Teplo

Söök oli suurepärane. Avo sõi ülimaitsvat šnitslit kartulisalatiga, mina böfstrogonovi ja napoleoni kooki. See viimane oli küll kuivavõitu, meil tehakse paremat.

Siis tagasi hotelli. Üritasime raamatut lugeda, aga tuled voodi päitsis olid nagu seasilmad. Tüüpiline viga hotellides. Võtsin omale laualambi appi, aga ikka kiskus hämarus silmad krõlli.

02.veebruar

Magasin halvasti, und ei tulnud. Seevastu tabas hommik mind üsna ootamatult. Kahjuks ei saanud pikalt voodis vedeleda, sest hommikusöök lõppes kell 10:30, meie aja järgi tund varem.

Täna oli soojem, taas plusskraadid ja sombune. Suundusime Moika jõe kaldapealset mööda Nevski prospektile ja sealt värvilise Verelunastuse kiriku juurde. Kahjuks oli suur torn tellingutes, väljastpoolt ilusat pilti ei saanud.

Moika jõe kaldapealne

Seevastu seest on kirik väga uhke. Üleni sinakates toonides seinamaalingutega kaetud. Lisaks vääriskividega kaunistatud pea- ja külgaltarid.

Imeilus Verelunastaja kirik

Uksedetail ikonostaasist

See sammastel varjualune tähistab kohta, kus tsaar Aleksander II terroristide käe läbi surmavalt haavata sai

Pilet kirikusse maksis traditsiooniliselt 350rub

Kaasani katedraal

Tahtsime jalgu puhata ja astusime sisse Kofeinja n•1. See oli mõnus koht, rohke söögivalikuga. Meie siiski ainult jõime. Muuhulgas ka veini ja milkshake'i. Arve 880rub, meie andsime 1000.

Kofeinja n*1

Peatselt jõudsime Fontanka kanali äärde, keerasime paremale ja seal oligi kuulus Faberge muuseum. Pilet maksis 450rub.

Siin oli uskumatult peent juveliiritööd, ahvatlevaid nipsasjakesi. Peened hõbe ja kuldnõud, vaagnad, lusikad, kannud, tassid. Imekaunid toosid, kellad ja muidugi lihavõttemunad. Need olid perekond Faberge firmamärk ja tellitud tsaari poolt perekonnale kingitusteks. Lisaks ilusad ruumid ja maalid seintel. Näiteks mõned Aivazovskid ja isegi Renoir. Muide, üks Faberge´de perekonna esindaja elas mõnda aega ka Pärnus.

Nüüd oli aeg juba lõunat süüa. Sattusime taas toredasse kohta Pelmenya. Siin oli lihtne, värvikirev sisustus ja palju rahvast. Otsustasime siiski ootama jääda ja juba vabaneski laud. 

Tellime mõlemad seenesuppi ja hinkaale. Väga maitsvad! Avo ei jõdnud enda portsjonit ära süüa. Veini võtsin ikka ka.

Värvikirev pelmennaja

Jalutasime piki Nevaki prospekti ja tahtsime šopata, aga siin olid ainult juveeli- ja kommipoed. Ja lõputult söögikohti  alustades sööklatest ja lõpetades uhkete restoranidega. Vahele jäi veel arvukalt kohvikuid ja baare.

Kommipoed olid uhked ja Aljonka šokolaad väga maitsev

Normaalseid riidepoode ei näinud. Mõnda kaubakeskusesse astusime sisse, aga seal olid väga imelikud firmad esindatud ja väike valik.

Üks lahke kohalik juhatas meid äärelinna, seal olevat odavamat kaupa. Kesklinnas normaalseid poode polevatki.

Peterburi tänavatel

Jõulumeeleolu

Istusime metroosse ja sõitsime oma kodupeatusesse. Laskusime maa alla varjendilaadsesse õllekasse "Tolstõi fraer". Ma võtsin kokteili "Žurnal rabotnitsa", aga siin oli teisigi põnevaid variante, näiteks "Kuvalda". Söögiisu väga polnudkii veel. Võtsin kirsistruudli ja capuccino. Avo sõi kanatiibu adžikaga. Seintele olid maalitud pildid erinevatest aastaaegadest looduses. Raadiost tuli nõukogudeaegset vene muusikat. 

Restoran Tolstõi fraer

Ja siis koju ehk hotelliminek.

03.veebruar

Venemaal on palju asju teisiti, kui meil. Tänavatel on väikesed pirukaautod, kust müüakse kohvi. Head masinakohvi saab igal pool. Palju on inglisekeelseid nimesid, n. CEKOHD XAHD. Autod on vanad ja tundmatut marki. Ladad on endiselt kandilised. Palju infot tuleb valjuhäälditest, näiteks ülekäigurajal.

Tänavakohvi müüja

Vana hea Lada

Aga metroo on väga mugav ja kiire, sellepärast ka peatusi suht harvalt.  Ilmselt tänu metroole on Peterburi kesklinnas autosid üsna hõredalt.

Jätsime oma pambud hotelli ja läksime bussiga Peeter-Pauli kindlusesse. Bussijuht laskis meid kindluse ligidal maha, Avo andis 100rub Eelmine mahamineja olevat ka andnud. 

Vaade Peeter-Pauli kindlusest

Kell sai just 12 ja selle auks lasti ka üksik kahuripauk. Kindluses oli uhke kirik, sama kullakarraline, kui eelnevalt nähtud. Siia on maetud alates Peeter Suurest kõik vene keisrid ja keisrinnad. Peetri kirst oli kunstlillekimpudega kaetud.

Samanimeline kirik Peeter-Pauli kindluses

Paremal Peeter I haud

Käisime ka türmis, aga selle atraktsiooni oleks võinud ka vahele jätta. Kambrid ja koridorid olid üsna ühtemoodi. Saime teada. et siin viibis mõnda aega ka Maksim Gorki. Kirik ja türm kokku maksid 750rub.

Kindluseõu

Vangla

Kindlusest oli lausa paar km Gorkovskaya metroojaama, aga sealt saime otse Moskovskaya Vorota jaama. Siit oli kilomeeter kõndids Grand Maket Russiani. Tegemist oli üllatavalt ägeda kohaga, tohutu suure maketiga Venemaa teemadel. Alustasime Uuralite tagant, liikusime edasi Siberisse, taigasse ja Baikali äärde. Sealt edasi Kaug-Itta  ja mööda Põhja-Jäämerd Euroopasse, Peterburi. 

Väikesed majad, teed, aiad, inimesed, loomad, autod ja rongid. Ronge oli kõige rohkem, neid muudkui sõitis üle sildade ja läbi tunnelite. Ka pisikesed autod vurasid maanteedel. Mõnes kohas sai nupule vajutades elustada mingi tegevuse, näiteks lehmalüpsmise, heinateo, ehituse vms. Iga natukese aja tagant läks pimedaks ja maketile laskus öö. Tuled põlesid akendes ja üksikud autod ning rongid sõitsid läbi pimeduse. Jõgedel ja meredel ujusid laevad ja paadid. Põhjas oli lumi ja põhjapõdrakarjad.Jube põnev!

Maksis ka muidugi 540rub.

Sama metrooga nr2 sõitsime lõpp-peatusesse Kuptšino, kuhu tore kohalik neiu oli meid šopingule juhatanud. Siin oli tõesti suur mitmeosaline ostukeskus Balkanskaya. Sain omale talvejope ja kodustele ka mõned riideesemed. Õnnestunud päev!

Lootsime enne tagasisõitu veel kuhugi sööma minna, aga hotellist kohvrite võtmine ja metrooga bussijaama sõitmine võttis üllatavalt palju aega. Jõudsime vaevalt Obvodnõi bussijaamas paar pirukat süüa, kui oligi aeg bussi peale minna. Buss välljus mugavalt 21:00 ja 2:40 peaksime juba Tartusse jõudma.

04.veebruar

Piiril pidime sedapuhku kaks korda välja minema, nii vene kui eesti poolel. Eesti piiripunkt oli puhtam ja kenam, isegi paar nahkdiivanit oli istumiseks. Muulastelt võeti sõrmejäljed, meie pääsesime lihtsamalt. Aga vene piirivalvurid kontrollisid endiselt kolm korda passe. Sõit kestis kokku 6,5h, sellest piiriületus võttis julgelt tunni. Tüütust piiriületusest hoolimata on ikka väga mugav Tartust otse sihtkohta ja tagasi sõita.

ReplyForward

"Kaukaasia kriidiring" Vanemuises

Väga põnev lavastus. Esiteks lavakujundus - poolläbipaistev viltune plaatsein kujutamas mäge, mida mööda osavad tegelased üles ronisid ja vähemosavamad aina allapoole libisesid. Tegevus toimus põhiliselt väkesel platvormil keset kallakut. Väga vaimukas oli mõnede osaliste järsk sõit lava alla - parim viis kiirelt ja dramaatiliselt lavalt lahkumiseks. Ilus muusika gruusia legendaarselt heliloojalt Gija Kantšelilt, sealjuures väike bänd lava taga ja head näitlejad-lauljad laval. Naljakad ja eklektilised kostüümid karvamütsidest ja kasukatest dressipükste ja botasteni. Ainult peategelase Gruša riietus viitas kohalikule koloriidile.

Lugu ise on küllaltki kulunud, vana tuntud Saalomoni kohtumõistmine kahe ema üle lapse omandiõiguse pärast. See lugu oli toodud Gruusiasse sõja aega ja oleks võinud vägagi karm olla. Õnneks kasutasid nii autor Brecht kui lavastaja Palu ülepaisutatult teatraalset stiili, mis tekitas vajaliku võõritusefekti. Nii oli võimalik sümpaatsele peategelasele Grušele kaasaelamise kõrval ka piisavalt itsitada ja tobedate tegelaste pillerkaari nautida.

Väga head grotesksed rollid olid Ott Sepal ja Merle Jäägeril, eriti surnust ülestõusva poja ja tema emana. Piret Krummi puhul nautisin eriti tema suurepärast lauluoskust. Jaanus Tepomees ja Reimo Sagor sõduritena mõjusid küllaltki vastikuna nagu pididki. No oskab see Tepomees ikka kõõritada! Vanal heal tasemel oli Aivar Tommingas, kuigi minu meelest langes ta üldisest pildist pisut välja, oli tõsisem ja samas justkui silmakirjalikum.

Peategelane Marian Heinat oli väga sümpaatne, tugev ja vankumatu oma leebuses ja emaarmastuses. Kordagi ei jäänud temast muljet, kui ohvrist. Minu eriline lemmik viimasel ajal - Karl Laumets suutis ka siin etenduses noorest ja naiivsest sõdurkangelasest teha uhke hoiakuga kindlameelse tegelase, keda oli nauditav jälgida ja kelle lavaletulekut ootasin.

Etenduse nael oli aga Andres Mähar joodikust ja elupõletajast külamehena, kellest olude sunnil (ja peategelaste õnneks) sai kohtunik. Tema osav turnimine mööda mäekallakut ja korduv poomisnööri otsas lavaauku libisemine olid hullupööra naljakad. Kahjuks ei ole Brecht taibanud talle sõnasõtta väärilist vastast kirjutada, nii pidi ta suure osa teisest vaatusest üksi soleerima. Eks see teine vaatus pisut jantlikuks kiskuski.

Kokkuvõttes tõeliselt vaimukas ja särav mõistulugu suurepärase näitlejaansambliga. Kindlasti soovitan vaatama minna.

"Lävi" Tartu Uues Teatris

See oli esimene Renate Keerdi lavastus minu jaoks. Kahjuks on mul siiamaani nägemata tema kuulsad "Pure Mind" ja "Põletatud väljade hurmaad". Viimasel ajal mõtlen, et kuna valin ise pigem traditsioonilisi etendusi, siis sellepärast ka pettun tihtilugu, sest traditsiooniline ei suuda enam niipalju kõnetada, kui aastaid tagasi.

Loomulikult mulle "Lävi" meeldis, eriti alguses. Võimas muusika (Beethoven, Mozart, Schubert), eredad värvid, sealhulgas valge, põnev lavakujundus ja uskumatult osav ja vaba liikumine kolme osatäitja poolt. Just see kehade ja liikumise valitsemine tekitas vau-elamuse. Osatäitjateks Renate Keerdi lavastuste põhitrupp: Gerda-Anette Allikas, Liisa Tetsmann ja Taavi Rei. Mõned stseenid tulid eluliselt tuttavad ette - tutvumise õhin, armumine, väljatõugatus, pettumine, üksindus. Vahepeal oli kurb, vahepeal naljakas.

Siiski ma valetaksin, kui ütleksin, et sain täielikult lavastaja ideedest aru. Näiteks stseen vanade tapeedirullidega või väga efektne lõpustseen tohutu hulga mustade filmilintidega. Sellegipoolest oli etendus väga fantaasiaküllane ja visuaalselt põnev.

"Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl" Draamateatris

Madis Kõiv ja Priit Pedajas on nimed, mis alati minu ootused kõrgeks tõstavad. Lisaks terve hulk lemmiknäitlejaid laval. Ja eks oligi tegemist mastaapse dramaturgiaga, peaaegu tšehhovliku perekonnalooga ja sama võimsa lavastusega.Tavapärasemast jõukam perekond, ilmselgelt ka tavapärasest haritum, päris imelik on kuulda eesti sajandialguse talunoori vabalt prantsuse, saksa ja vene keeles rääkimas. Igaühel oma isiklikud painajad, mida teiste eest varjata püütakse. Asjatult muidugi, sest õed-vennad on väga ühtehoidvad ja aimavad probleeme õhust. Kõik see toimub äreval ajal, 1. Maailmasõja lävel.

Näitlejad olid eranditult kõik oma heal tasemel, aga paraku mitte ka rohkem. Martin Veinmann ja Kaie Mihkelson vanapaarina olid tüüpilised eestlased - rahulikud ja vaoshoitud. Kaie Mihkelsonilt üsna sarnane roll Väikekodanlaste tasase, kuid omamoodi kange pereemana. Martin Veinmanni vanaätina polegi vist näinud. Ta oli väga usutav juba pisut tagasitõmbunud, kuid siiski autoriteetse perepeana. Väga sümpaatne tegelane - just tänu tema pingutustele on kõik pere lapsed saanud või saamas head haridust ja õigeid eluhoiakuid. Aga oma naisele ta polnud andestanud, et see ahjutäie saiu kõrbema laskis.

Mait Malmstenlt taas peaosa - eks ta ole! Teda on muidugi alati nauditav vaadata, kuigi seekord ei osanud ma tema Friedrichist säärast ummikusolekut küll välja lugeda, et ta võiks kedagi lausa tapma minna. Tiit Sukk on vahepeal kõvasti noorenenud, see on tore. Minu üks lemmikuid on ta alati olnud. Aga pisut pinnapealseks jäi temagi Arnold oma meeleheites, ega olnud tunda ka erilist tõmmet küüraka Tiiu vastu. Miks tema tegelane jõi ja miks kooli polnud lõpetanud, jäigi arusaamatuks.

Vastu ootusi jätsid kõige mõjuvama mulje hoopis Elli Harriet Toompere ja Oti Teele Pärna kehastuses. Elli oli kõige mõistatuslikum ja samas kõige maalähedasem vanema õe ja tegeliku taluperenaisena. Etenduses antakse vaid vihjamisi aimata, millest ta oli pidanud loobuma, et peret ja talu koos hoida. Väga tugev roll Harriet Toomperelt. Teele Pärn on minu jaoks veel tundmatu nimi, aga tema nooremas ões oli noorusvärskust ja samas väga söakat elutarkust .

Tugevad näitlejad ja tugev ansamblimäng taas, aga õnnetuseks kippus võru keele purssimine loo sujuvust pärssima. Kuigi tekst oli veatult ära õpitud ja paljudel ka varasemaid, õnnestunud kogemusi võrukeelsete näidenditega.. Kõige suurem aktsent oli Teplenkovil, tema puhul pidin ikka subtiitreid lugema. Samas oli just Teplenkov see, kelle kiiret sõnamulinat võõras keel ei paistnud üldse häirivat. Kõige koomilisemad kohad olid ka loomulikult temaga seotud. Pööraselt naljakas oli teises vaatuses Pääru Oja tegelase opereerimine..

Kokkuvõttes täitsa tore elamus - oli hingeminevaid hetki ja oli ka naljakaid. Aga, nagu alguses öeldud, ootasin rohkemat.

"Minu vana daam" Endlas ja sügisene Pärnu

Neljapäeva õhtul peale tööd sõitsime Elsa ja Liisiga Pärnusse. Majutuseks broneerisin Karusselli-Supeluse apartemendis. Tegu oli väikese ja armsa korteriga vanalinna servas ja 100m merest. 2 magamistuba, mugav elutuba, täiesti uus ja avar vannituba, väike kööginurk. Kuigi ma ei osanud induktsioonpliiti hommikul sisse lülitada, oli mulje väga hea.

Hommikul vara, kell 11 oli check-out. Sõitsime mere äärde ja jalutasime muulini. Sealt piki randa tagasi. Ilm oli ilus, peaaegu päikeseline. Üks armas koer lippas ringi ja mängis oma perenaisega. Mõnda jalutajat ja jooksjat nägime veel, aga üldiselt oli suvepealinn inimtühi.

Auto olime parkinud Ammende villa juurde. Otsustasime minna sisse ja meid võttis väga lahkelt vastu noormehest administraator, näitas meile ruume, isegi ühte sviiti ja rääkis natuke villa ajaloost. Siis sõime kenas saalis kooki ja jõime kohvi.

Siis väike šoping Kaubamajakas, õhtusöök Pastoraadi restoranis (tore koht, peaaegu inimtühi jälle) ja oligi aeg teatrisse suunduda.

Vanalinn

Ma ei mäleta, millal viimati Endla teatris käisin, vist kunagi lapsepõlves. Teatrimaja on suur ja keeruline, Küüni nimelist saali andis ikka pisut otsida.

Etendust vaatama läksin eelkõige Egon Nuteri pärast, kes minu arvates on teenimatult vähe häid rolle saanud. Ega ma ei pidanudki pettuma, kuigi ehk oleks talle pisut võrdväärsemaid vastaseid tahtnud. Samas oli Lii Tedre šarmantse ja riukaliku vana daamina võluv ja kelmikas, vägagi prantslaslik. Tema hilisem muutumine/murdumine jäi ehk pisut lahjaks. Kas ta oli tõesti kõik need aastakümned olnud veendunud, et tema kaksikelu kumbagi peret ei mõjuta? Lihtsalt nii suur egoism ja siis äkiline valgustatus?

Algul tundus Horovitzi tekst liiga otsenäitav ja selgeplaaniline. Hiljem hakkasin mõtlema, et ehk jäi näitlejatel olukorra mitmeplaanilisus lihtsalt välja mängimata. Carmen Mikiveri rollist õhkus eneseteadlikku iludust, vähem lapsepõlvedeemonite- ja pidetu argipäeva pärast visklevat vananevat naist. Tema äkiline armumine läbipõlenud intelligendikesse väga usutavalt ei mõjunud. Samas ei jäänud ka muljet, et ta ainult korterit jahtinud oleks.

Egon Nuteri roll on tänuväärne - intelligentne, pisut sapine, eneseirooniline, samas väga haavatav keskealine äpu. Ilmselgelt kiirel teel allamäge. Viimane õlekõrs - isa poolt jäetud pärandus osutub ka ainult suureks mulliks. Selliseid tüüpe leidub hulgim näiteks Sauteri ja Kivastiku loomingus. Ja sellegipoolest läheb ta väga korda, ta on inimlik ja ikka veel otsib vastuseid, ikka veel loodab. Nii tahaks, et Nuter veel suuri rolle mängida saaks.

Lõpp oli küll pisut selline kiirekäiguline positiivne pööre, aga vahelduseks ongi tore ka hea tundega teatrist/kinost lahkuda.

Igatahes igav ei hakanud kordagi, vahepeal sai naerda (mida paraku nii tihti ei juhtugi viimasel ajal) ja etendust oli nauditav vaadata. Peaks veel midagi Endlas vaatama - Ago Anderssoni tahaks mõnes heas etenduses näha.

Ööbima sõitsime Viljandisse Aasa külalistemajja. Olen seal korra varemgi olnud, see on tore koht, väikese hotelli moodi, eraldi tubade ja hommikusöögiga. Toad on vintage-stiilis ja suht väikesed, asukoht praktiliselt järve ääres. Oleksin tahtnud mingit teist majutust proovida, aga Viljandis on valik ikka suhteliselt nigel, eriti kesklinnas.

Koduste asjaolude tõttu sõitsime laupäeva hommikupoole kohe Tartusse tagasi. Ainult Rohelises kohvikus käisime saiakesi kaasa ostmas.

"Hingus" Filharmoonia Kammerkoorilt

Schnittke koorikontsert on Joosepi lemmikteoseid. Ja vana-vene kirikumuusika meeldib mulle väga. Kui teatris ja kinos saan ma veel üsna harva tõelisi elamusi, siis muusika suudab neid ikka ja jälle pakkuda.

Plakat räägib muidugi iseenda eest.