Lõuna-Eesti trip, Vastse-Roosa, Varstu, Mõniste, Naha küla

Legend räägib Roosa mõisa omanikust, kes merehädas olles oli lubanud pääsemise korral kiriku ehitada. Pääsenud õnnelikult, täitiski ta oma lubaduse ning 1735. aastal sai Roosa oma esimese kiriku.

Praegune versioon on valminud 1893.aastal ja siin asub vendade Kriisade esimene kirikuorel aastast 1900. Sisse me kahjuks ei pääsenud, imetlesime väljast. Kirik asub kenal teeristil, üsna väheasustatud külamaastikul.

Külamaastik on selline:

Varstu on üks väga tore koht. Väikeses idüllilises külakeses on mändide all värviline puust kirik naljaka nimega Mõniste Ritsiku kirik. See on pühitsetud prohvet Ristija Johannesele ja on üks vanimaid õigeusukirikuid Võrumaal (1855).

Väike surnuaed kiriku juures.

Varstu busssipeatus on eriliselt silmatorkav. Paistab, et see on sobiv kogunemiskoht ka kohalikele.

Teel Varstust Mõnistesse avastasime veel ühe põneva koha. Järgisime teeviita ja leidsime mälestuskompleksi “Eesti kodu”. See kujutab sümboolset ahervaret, mis on ehitatud Mõniste valla Konnu külla ühe kunagise talu vundamendijäänustele. Mälestusmärk on pühendatud kõigile 1941 ja 1949 aasta küüditamisohvritele. Kompleks asub ilusa künka peal, kus on kena imetleda allpool laiuvaid põlde ja heinamaid. Parajasti käis just heinategu ja üks traktor müristas põllul, tekitades helge meeleolu.

Mõniste Talurahvamuuseu on alati olnud üks minu lemmikuid. Siia võiks ikka ja jälle tulla ja alati on midagi uut. Sel korral sattusime staažika muuseumitöötaja peale, kes meile lahkelt erinevaid hooneid näitas ja põnevaid külalugusid jutustas.

20.sajandi ait

Rehielamu

19.sajandi ait

Muuseumitädi meile lugusid rääkimas

Saun ja taamal püstkoda

Mesitaru

Peamajja on alles hiljuti sisustatud 30-te aastate kauplus koos kõrvalruumidega. Põnev oli muidugi see, et sai ka üht teist kauplusest osta. Näiteks šokolaadi, napsi või heeringat.

Mina ostsin šokolaadi

Kaupluse juhataja eluruum

Minu vend Kalle on olnud suur raudteehuviline juba väga varajasest lapsepõlvest peale ja aeg ei ole seda huvi vähendanud. Niisiis oli meie järgmine huvi Mõniste kitsarööpmelise raudteetammi ja kunagise jaamahoone leidmine. Küsitlesime külaelanikke ja käisime mõne mahajäetud olemisega hoone ümber.

Mahajäetud olemiega Mehka kaupluse hoone. Siin justkui oleks olnud raudteetammi jäljed. Aga see polnud see.

Lõpuks sattusime asisema naisterahva jutule, kes juhatas meid kilomeetrikese peateelt kõrvale ja seal ta oligi. Suhteliselt võssa mattunud ja lagunenud, aga siiski katuse all ja tagumises otsas veel elatigi. Vanem naisterahvas, kelle õuele lähenesime, oli algul umbusklik, hiljem leebus ja oli nõus meiega natuke juttu vestma. Ta elas siin oma mehega. Raudteel nad kumbki küll töötanud ei olnud, tulid siia elama hiljem.

Valga–Mõniste–Ape–Alūksne–Gulbene raudtee oli esimene kitsarööpmeline raudteeliin Liivimaa kubermangus, see avati 1903.Tänapäeval on sellest alles veel Lätis asuv Aluksne-Gulbene raudteelõik, kus vend Kalle paar aastat tagasi ka sõitmas käis (meie autotatranspordi abiga).

Kaardi järgi olime väga lähedal Naha külale - Eesti lõunatipule. No selle koha peaks ka üle vaatama. Sõitsime mõnda aega mööda metsasihte kuni leidsime mõned märgid sihtkohta jõudmise kohta.

Märk sihtkohta jõudmisest

Teabetahvlit uurides selgus aga tõsiasi, et päris tippu oli vaja veel vähemalt 3-4 km matkata. Mis seal siis ikka, asusime teele.

Naha küla

Ettevaatust - karu! Õnneks ei tulnud vastu.

Tippude tipp

Matkamisel oli õnneks ka otsene materiaalne kasu - Avo ei suuda kunagi seentest tuima näoga mööduda

See puravik ei kõlba süüa

Lõpetuseks põikasime vaatama devoni ajastu paekivipaljandeid Kalkahjul Peetri jõe ääres.

Paljand on siin all, kahjuks pilti teha hästi ei saanud.

Veel tibake paljandit

Ilus tee Peetri jõe äärde