Nädalavahetus Kihnus

Ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et suvi läheb mööda ja midagi suuremat ja ilusamat polegi plaani võetud. Leppisime sõpradega kokku sobiva nädalavahetuse ja nii tekkis plaanidesse Kihnu. Selgus, et juuni algus oli absoluutselt viimane aeg sellise plaani pidamiseks, sest saime peaaegu viimased praamikohad ja majutuse leidmisega oligi juba raskusi. Õnneks sattusime sellise toreda inimese otsa nagu Mare Mätas, kellele kuuluv Ranniku turismitalu oli juba ära broneeritud, aga kes lubas meid lahkelt oma isa, vana kapteni majja majutada. Ta soovitas minna vaatama ka kohalikega kahasse tehtud etendust "Meri muigab teitele vasta!", kus mängivad Indrek Ojari, Argo Aadi ja teised Linnateatri näitlejad. Loomulikult tahtsime me ka seda näha ja õnneks saime lisaetendusele ka piletid.

Kihnu Veeteede praam viis meid reede õhtul Munalaiult Kihnu sadamasse. Võtsime asjade, eriti õlle vedamiseks üle mere ka ühe auto. Sadamas rentisime kohe jalgrattad 10.-/päev. Olin need igaks juhuks ette broneerinud, aga tegelikult oleks ka kohapeal vabalt jätkunud kõigile kaheksale inimesele. Rataste rent oli hea otsus ja rattasõit parim liikumisviis Kihnus.

Parim viis Kihnut avastada on jalgrattaga

Nagu selgus, majutas Mare meid ikkagi Ranniku turismitallu, mis asus ainult kilomeetri kaugusel sadamast. Meie päralt oli peamaja 3 magamistoa, elutoa ja vannitoaga. Sisustus lihtne, aga ehedalt kihnupärane. Suvel polegi midagi väga erilist vaja.

Ranniku talu

Teadsime juba, et kõrvalasuvast Rooslaiu talust saab osta suitsukala ja omaküpsetatud saia. Seadsime kohe sammud sinnapoole.

Ja siis veel natuke maad edasi on üks kahest Kihnu kauplusest - Kallase pood. Seal oli meil vaja veel natuke varusid täiendada.

Kallase pood

S ja K tulid viimase praamiga meile järele. Käisime neil ratastega sadamas vastas. Õhtul pidutsesime õige natuke.

Hommikul üsna varakult peale hommikusööki värskes õhus, startisime ratastel Rootsiküla poole, et jõuda kella 12-ks etendusele. Sõita oli umbes 5 km. Kihnu on üldse 7 km pikk ja 3,3 km lai. Siin asub neli küla - Lemsi, kus me ööbisime ja kus asub sadam, Linakülas asuvad koolimaja, muuseum, kirik ja rahvamaja, Sääre külas asub Kurase keskus ja Rootsikülas majakas. Nagu öeldud, Rootsikülas Metsamaa pärimustalus toimuski lustiline suveetendus. Rahvast oli juba kogunenud üksjagu ja paras aeg oli paremaid kohti valida. Jõudsime veel kohvikuski käia ja kohalikku kanget napsigi proovida.

Teatrikohvik

Indrek Ojari ja eriti Argo Aadli on alati olnud mu lemmikud ja nauditava etteaste tegid nad nüüdki. Nalja sai ja kohalikku kultuuri ning, mis eriti tore, kaasatud olid ka Kihnu enda lauljad-näitlejad, nii noored, kui vanad.

Argo Aadli ja Alo Kõrve on hoos, seljaga on Indrek Ojari

Parempoolne on Mare Mätas, vasakul Kuraga Mari

Ma ei saa teisiti, kui pean siia panema lingi ühe vinge laulupalaga https://www.youtube.com/watch?v=L-rSWrO_lus Ega sellel ei olegi meie reisiga muud seost, kui et Kuraga Mari on Kihnu tüdruk ja et mulle see lugu väga meeldib.

Etendus lõppes kihnu pulmaga, see jätkus vaatajate ja külarahva osalusel kõrvalkohvikus täie hooga. Isegi peaosalised astusid veidikeseks läbi.

Nagu naivistide maalilt

Hülgekütid ja kalamehed asustasid Kihnut ilmslelt juba 3000 aastat tagasi. Kirjasõnas mainiti saart esimest korda 1386.a. Mehed on siin ajast-aega kalapüügi ja meresõiduga tegelenud ning jäme ots kodustes töödes ja otsustamises oli naiste käes. Nii on just naistest kujunenud ka tänapäeval kohaliku kultuuri kandjad. Ehk nagu ütles Mätase Mari: Kihnus on euroopa viimane matriarhaat. Ta ütles seda muidugi läbi huumoriprisma. Ka täna nähtud etenduses ja pärast improviseeritud pulmapeol olid ainult naised ja noored tüdrukud laulmas, tantsimas ja pilli mängmas. Ega kohalikke mehi mujalgi palju näha polnud.

Vähemalt ühte meest siiski nägime

Tänu suhtelisele eraldatusele on Kihnu eripärane kultuur ja kombed hästi säilinud. Samas võib karta, et iga aastaga muutub saareke järjest turistikesksemaks ja euronõuetele vastavaks. Mitu praami päevas toob siia suviti sadade kaupa puhkajaid, see jätab oma jälje. Kohalikele on turistid hea raha teenimise võimalus.

Kuigi me teadsime, et sellel nädalavahetusel on saarel jälle rahvast palju, siis ringi käies see ei häirinud. Vahel tuli mõni grupike jalgrattureid teepeal vastu ja Kurase baaris oli pikk järjekord, aga muidu mahtusime kõik kenasti ära. Veidi rohkem rahvast oli ka Kihnu tuletorni juures, lausa suurema bussiga olid tulnud vene turistid. Tuletorn asub Rootsiküla lähedal Pitkänä neemel ja ta on 29 m kõrge. Kihnlased ise kutsuvad seda puagiks. Malmist kerega tuletorn telliti osadena Inglismaalt 1863.aaastal. Tornist avanesid kenad vaated Kihnu lõunatipule.

Kihnu puak

Ilus vaade Ristinä ninale

Tagasiteel põikasime mööda kitsast teekest veelkord mere äärde. See võis olla Piälrand. Rand oli pisut kivine, aga kena ja täiesti inimtühi. Istusime luidetel, mehed käisid ka ujumas. Minu jaoks siiski piisavalt palav ei olnud, et vette minna.

Inimtühi rand

Saare keskel on kirik, muuseum, kool ja rahvamaja. Muuseum on madal puumaja, väljast kirev nagu kihnu seelik ning seal tutvustatakse Kihnu kultuuri ja käsitööd, terve nurk on pühendatud kuulsale laevakaptenile Kihnu Jõnnile ja siin on ka päris korralik kogu naivistide pilte eeotsas Jaan Oadi maalidega. Naivistid on mulle alati meeldinud ja Jaan Oad üks lemmikuid nende hulgas (Kondase kõrval).

Kihnu muuseum

Kihnu Jõnn

Jaan Oadi maal

Üle tee on kirik ja natuke kaugemal surnuaed, kuhu kuulus Kihnu Jõnn on 1992. aastal Taanist ümber maetud. Kihnu Jõnn ehk Enn Uuetoa oli iseõppinud laevakapten, kes sõitis põhiliselt laevadel, millega keegi teine merele ei julgenud minna ja seilas raualaadungiga ka mitu korda üle Atlandi. Ta hukkus koos oma viimase laevaga Rock City tormisel merel Taani rannikul 1913.aastal. Juhan Smuul kirjutas kuulsast meremehest näidendi ja Jüri Järvetiga peaosas tehti ka film. Kihnu surnuaed on muidugi huvitav nagu kõik vanad surnuaiad.

Kurase baaris käisime lõunat söömas. See on suur hoone ja rahvast oli päris palju. Pidime peaaegu tunni ootama, aga aias oli piisavalt normaalseid istumisnurki, ilm ilus ja söök väga maitsev. Baari kõrval on ka käsitööpood, ostsin sealt päris nunnu hülgekujulise puust külmkapimagneti.

Kurase pood

Kurase keskusest võtsime suuna läände, Linakülla. Siin oli eriti ehe ja romantiline külamaastik, heakorrastatud talud, kiviaiad ja kolm väga vana pärna kunagisel mõisaasemel.

Romantiline Linaküla

Päev kaldus õhtusse ja meil oli tegelikult saar enam-vähem läbi sõidetud. Sõitsime tagasi oma majja õhtusööki valmistama. Süüa sai teha kõrvalasuvas aidas. Samal õuel oli veel teinegi samasuur seltskond ja me pidime söögitegemisvõimalust nendega jagama. Saime sellega hästi hakkama, nemad just lõpetasid, kui meie alustasime. Laua olime juba eile õhtul välja tassinud. Muuhulgas lasime ka kohalikul suitsukalal ja saial-leival hea maitsta. Peale õhtusööki läksime veel mingisse randa ujuma. Hämardus juba ja üle lahe paistsid sadamatuled. Oli väga vaikne ja mõnus õhtu. Tundsime ennast hästi.

Kihnu sadam tuledes

Järgmine hommik tõi võimaluse tutvuda päris lähedalt toredate loomadega - meie kõrval heinamaal oli ennast sisse seadnud mägiveiste kari. Hoolimata ohtlikust väljanägemisest (pikad kõverad sarved ja skeiteritukad), osutusid nad väga sõbralikeks ja suhtlemisaltideks. Kaks väikest nupsikut poega oli ka kraavipervel. Väga armsad loomad. Muide, koeri siin saarel peaaegu ei näinudki, haukumist ei kuulnud kordagi. Kasse trehvasime mõne üksiku. Ei meeldi neile siin väikesel saarel vist hoogsalt paljuneda.

Sobitan elukatega tutvust

Elukad sobitavad minuga tutvust

Täna võtsime suuna põhjapoole. Säärekülas on paar päris uhket majapidmist, tõenäoliselt turismitalud. Kuna täna oli avatud talude päev Kihnus, siis läksime meiegi külastama Kolde talu. Pererahvas oli just eelmise seltskonnaga karjamaid ja loomi vaatama sõitnud, selgus, et tegu oli samade mägiveistega. Kodus oli noor perepoeg, kes pakkus meile lahkesti kodutehtud leiba, suitsukala ja ube. Kuigi olime suht äsja hommikusöögilauast tõusnud, ei suutnud me kiusatusele vastu panna kõike seda proovida. Noormees rääkis natuke siinsest eluolust. Ta ise kavatses sügisel Tartusse õppima tulla.

Väike paadisadam Säärekülas

Tänav Säärekülas

M oli juba eile märganud kusagil silti pontsikute kohta ja ei lõpetanud kuidagi oma joru. Nii helistasime reklaamis olevale numbrile ja kuigi täna oli putka ametlikult suletud, oli tore naisterahvas nõus meile 20 pontsikut küpsetama. Sõitsime neile järele ja pistsime sealsamas õuel enamuse neist nahka. Kuigi oleme juba teist päeva ratta seljas ja seega väga sportlikud, ei paista sedamoodi, et võiksime siin saleneda. Enne praamileminekut sõime veel Rock City kuulsas baaris kerged supid. Et mitte tühja kõhuga saarelt lahkuda.

Legendaarne Rock City baar oli olemas juba nõuka ajal

Kihnu Jõnni sünnikodus käisime ka ära. Seal oli mälestuskivi ja infotahvel. Selle juures seistes alustasime toredat tänase päeva traditsiooni (või õigupoolest alustasid need, kes polnud roolis ehk mehed) võtta Ennu mälestuseks. Edaspidi tehti seda juba iga pikema või lühema peatuse ajal, tagasisõidupraamil ning teeäärsete vaatamisväärsuste juures nagu Lindi raba ja Valgerand. Enne kui iga ekipaaž oma teed sõitis.

Lahkumine Kihnust

Lindi raba