Peipsi vanausuliste külad on üks meie lemmikkohti väljasõiduks. Käime siin igal aastal mitu korda, aga enamasti alati külmal ajal. Seekord võtsime Avoga ette lausa kaks ööd kohapeal olla ja see oli üks toredamaid väljasõite sellel aastal.
Kõigepealt aga alustaks halvast. Peatusime kaks ööd Mesitare külalistemajas Varnjas. Olin sellest kohast palju kuulnud facebookis ja instagrammis. Pererahvas on noor ja ilmselgelt väga aktiivne kogukonnaedendaja. Kui me kohale läksime, siis perenaine tuli kahe ajakirjanikuga ja vabandas, et nad teevad kõigepealt mõned pildid, siis saame sisse kolida. Majas oli kahetoaline korter, mis koosnes kööktoast ja magamistoast. Interjöör oli väga ehe ja ka puhas, Siis aga selgusid minu suureks pettumuseks negatiivsed asjad. Olid väga palavad ilmad ja toas ka ikka palavavõitu. Paraku magamistoa aknad lahti ei käinud. Köögikappides oli tohutul hulgal nõusid, enamus mõttetud ja pesemata. Kuna vesi oli kaevus ja solk sees, siis ilmselgelt oli nii mõnigi külaline enda järel nõud pesemata kappi toppinud.
Vesi tuli tuua kaevust, aga see ei olnud vana kooguga kaev, vaid pumba ja voolikuga. Ei jätnud eriti arhailist muljet. Olgu, vett tuppa tuua pole raske, aga see, et solk ka on toas, seda on juba raskem taluda. Peldik oli suures rehetares, väga kipakas ja haises nagu ikka kuivkäimlad. Avo sinna väga hästi ära ei mahtunud ja käis aiasolevas peldikus. Paraku oli seal hunnik otsapidi august väljas. Me ei ole tegelikult välipeldikute osas üldse tundlikud. Omal meil maal muud pole olnudki, kui välikäimla, aga see on piisavalt ruumikas ja haisu vastu aitab lihtne nipp - turvas. Ja võib-olla ma ei paneks seda peldikut majutusasutuses tihedasti läbikäidavasse ruumi.
Aed oli kenasti ära niidetud, aga seal ei olnud mõnusat isumiskohta. Õnneks olid aiaservas suured kaablirullid ja toolid muu kola hulgas. Veeretasime ühe rulli endale lauaks ja tõime kaks kobedamat tooli ka, ajas täitsa hästi asja ära. Aias oli ka väliköök, aga selle laud oli pesemata ja ikka suht liisunud, nurgas mingid kaltsud ja koltunud plakat aprillikuise ürituse kohta. Riiul oli jälle kõikvõimalikke nõusid täis, kastides ja ilma. Aias oli ka tünn orgaaniliste jäätmete jaoks, õnneks küll majast veidi eemal, aga see ajas samuti üle ääre, eelmiste külaliste kartulisalat kõige otsas. Ühesõnaga, nii räpases kohas pole ma kunagi varem olnud.
 |
| Meie elamine, esmapilgul väga mõnus |
 |
| Aed |
 |
| Toad olid puhtad ja kohaliku koloriidiga |
 |
| Vaikelu maasikatega |
 |
| Üleval oli veel üks katusekamber, kuhu õnneks kedagi ei tulnud. Kahte seltskonda mugavalt sinna majja ei mahuta |
Aga, nagu öeldud, toad olid puhtad ja voodipesu ka. Ja kõik muu siin Peipsi ääres oli super! Ignoreerisime leitsakut ja sõitsime Ninakülla. Ninaküla on oma nime saanud ninakujulisest kaldajoonest. Siin on otse järve ääres kõrvuti seismas õigeusu Jumalaema Kaitsmise kirik 19. sajandist ja 1936. aastal ehitatud tuletorn.
 |
| Tuletorn ja õigeusu kirik |
 |
Siin käisime ka ujumas, hoolimata surnud väikestest kaladest, mida Peipsi kaldavees kahjuks päris palju kohtas.
|
 |
| Tagaaiad Nina kordoni juures |
Nagu teisedki naaberkülad, on ka Ninaküla vanausuliste elupaik juba 17. sajandist alates, mil nad põgenesid siia Venemaalt usulise tagakuisamise eest. Nimelt viis tolleaegne Venemaa peapiiskop Nikon läbi hulga usureforme, mis ei meeldinud sugugi kõigile õigeusklikele. Vanausu pooldajad kuulutati ketseriteks ja pandi kirikuvande alla. Ränga tagakiusamise eest põgenesid vanausulised Poola, Leedu vürstiriiki, Rootsi, Preisimaale, hiljem Türki, Hiinasse ja Jaapanisse, ka impeeriumi äärealadele – Doni äärde, Siberisse, Kaug-Idasse, Baikali taha. Kommunistlikust Hiinast põgenesid vanausulised edasi Ladina-Ameerika riikidesse, Argentiinasse, Brasiiliasse, Boliiviasse, Uruguaisse kus nad elavad tänapäevalgi.
Peipsi läänerannikule tekkisid vanausuliste püsiasulad 1730. aastate lõpuks. Teadaolevalt vanimad palvelad pühitseti Kükita ja Kasepää külas.
Ka vanausuliste hulgas tekkisid erinevad usuharud, neist kolm arvukamat: preestritud vanausulised ehk pomoorid, preestriga vanausulised ja ühisusulised. Ainuke eesti ühisusuliste kirik on Mustvees. Põhiline osa eesti vanausulisi on preestritud pomoorid. Jumalateenistuse viib läbi nastavnik, selleks võib olla ka naisterahvas. Nastavnik peab oskama lugeda kirikuslaavikeelseid kirikuraamatuid, tundma riitusi ja olema vähemalt 40 aastat vana. Preestritud vanausulised tunnistavad vaid kahte sakramenti: ristimist ja patutunnistamist. Ristimisel on oluline, et see toimuks kolmekordse üleni vette kastmisega. Patutunnistamine ehk pihil käimine peab toimuma vähemalt kord aastas ning kui surnu ei ole kolm aastat pihil käinud, võib teda matta vaid spetsiaalse „kogumaapealse“ surnumälestusteenistusega.
Radikaalsemad pomoorid leidsid, et viimnepäev on lähedal, seepärast pole mõtet abielu kiriklikult laulatada. 17. sajandi lõpul tekkis „abielutute“ ehk feodossejevlaste usuharu, mis sai nime selle vaimse liidri Feodossi Vassiljevi järgi. Tänapäeval on Eestis kaks fedossejevlaste kogudust – Raja ja Väike-Kolkja.
 |
| Ninaküla |
 |
| Teel Ninakülast Varnjasse |
Õhtul tegime majas süüa, kuigi see ei olnud kõige mugavam. Paraku ei paku Peipsiäärne piirkond eriti söömisvõimalusi. Kuulsas Kolkja sibularestoranis on meil ainult üks kord õnnestunud käia. Enamasti on see kas reserveeritud või suletud olnud. Tõsi küll, alati aitab hädast välja Kivi kõrts Alatskivil, mis on üks mõnus ja tore koht, odav ka. Aga suletakse juba kell 17, seega õhtusööki seal süüa ei saa. Niisiis tegime õhtusöögi ise ja aias, meie improviseeritud puhkenurgas, oli väga mõnus süüa. Õhtul hiljem käisime Varnjas jalutamas ja saime väga romantilist loojangut nautida.
 |
| Paadisadam Varnjas |
 |
| Romantika |
Järgmisel hommikul alustasime oma retke Kasepääst Mustvee külje all. Samanimelisi külasid on Peipsi ääres tegelikult kaks, teine on kohe Varnja naaberküla. Teadaolevalt on Kasepääd mainitud juba 1431. aastal kalastuspaigana Peipsi järve ääres. Pärast pärisorjuse kaotamist oli Kasepää elanikel ilmselt natuke vabam seisus ja see tõmbas ligi ärksamaid inimesi mujaltki. Vajadused kasvasid ja nii tekkisid kalameeste ja põlluharijate kõrvale külla rätsep, kingsepp, puusepp ja ehitustöölised, pottsepp ja lõpuks ametireas aukohal seisnud sepp. Eluasemed paiknesid vahetult järve kaldal, aga põllulapid olid küla taga laiali ja ka nendel kohtadel olid oma nimed ja nimetused: Kaasiku äär, Sillaotsa, Nisuvälja, Suuretüki, Pardisoo, Soovahe, Vahemetsa, Kõlli kabel, Tulimurru, Soopera.
 |
| Kasepää küla |
 |
| 2014. aastal valminud Kasepää laululava asub tegelikult Tiheda külas |
 |
| Tänavküla |
Piki Peipsi rannkut asuvad lisaks Kasepääle veel Tiheda, Kükita ja Raja küla, moodustades ligi 8 km pikkuse, Mustveeni ulatuv tänavkülade vööndi, mida nimetatakse ka lihtsalt Tänavkülaks. Kükital asub Kikita vanausuliste kirik, mis ehitati 1949. aastal puust. 90-ndatel aastatel pandi hoonele tellistest kiht ümber.
 |
| Kikita vanausuliste kirik |
 |
| Maja Tänavkülas |
Peipsiääre suurim asula on 1250 elanikuga Mustvee linn. Mustvee on oma nime saanud tõenäoliselt samanimeliselt jõelt, mis voolas läbi turbasoode ja tõi oma suudmealale nii musta värvi vee, et seda paika hakatigi Mustaks kutsuma. Juba kiviajal olevat siin inimesi liikunud, aga püsiv asustus tekkis siin alles 14. sajandil. Enne seda oli Mustvee ümbruskonna küla elanikele kalastuspaigaks. 16. sajandist on teateid Mustvee mõisa kohta ja pooltesit sajandit hiljem Põhjasõjas läks asula Venemaa valdusesse. Läbi Mustvee kulgesid tähtsad ühendusteed Riia, Tartu, Narva ja Peterburi vahel. Suurem asula tekkis aga peale vanausuliste tulekut 18.sajandil.
Linnakeses on viis tegutsevat kirikut. 2014. aastal avati Mustvees uud paadisadam ja moodne sadamahoone. Siin on ka täiesti korralik rand.
 |
| Püha Imetegija Nikolaose õigeusu kirik Mustvees |
 |
| Uus ja uhke sadamahoone |
 |
| Mustvee jõgi |
Mustvees saime ka lõunat süüa restoranis
Ankur, mis asub kesklinnas kolmekordses majas teisel korrusel. Olime siin vist ka korra varem käinud. Seekord oli küll raske läheneda, sest kesklinn oli totaalselt üles kaevatud. Aga restoran oli meie õnneks avatud ja pakkus täitsa häid sööke.
Tagasiteel peatusime ka Rajakülas. Rajaküla fedossejevlaste kogudus on asutatud 1860. aastal. Esimene puitpalvela ehitati paarkümmend aastat hiljem ümber elumajast. 20. sajandi alguses pärast usuvabaduse seaduse vastuvõtmist alustati uut ümberehitust ja otsustati anda palvemajale kiriku väljanägemine. Seda järve kaldal asuvat viie torniga ja kaunite seinamaalingutega kirikut peeti tol ajal Eesti kauneimaks kirikuks. Kiriku ehitust, sisustust ja kaunistamist juhtis kuulus ikoonimaalijate koolkonna rajaja, Eesti Rubljoviks nimetatud Gavriil Frolov. Tema tööde puhul peetakse oluliseks vanausuliste ikoonitraditsiooni, meisterliku tehnika ja unikaalse pastelse värvigamma kooskõlast sündivat emotsionaalset mõju, mis ongi pühapildi – ikooni peamine väärtus.
Frolovi autoriteet ja kuulsus olid niivõrd suured, et tema matustele, mis toimusid 1930. aastal, kogunes ligi kaks ja pool tuhat inimest. Kuigi vanausulised oma palvelasse väga võõraid lasta ei taha, on võimalik Frolovi ikoone näha Tallinnas ikoonimuuseumis.
Paraku Teise maailmasõja ajal hävis kogu kirik tulekahjus, aga külaelanikel õnnestus päästa unikaalne raamatukogu ja osa ikoone. Samuti jäi alles üheksa kellaga kellatorn, mis 1990. aastal taastati.
 |
| Raja vanausuliste palvela ja kellatorn |
 |
| Rajaküla |
Ilm oli endiselt lämmatavalt kuum ja me hakkasime ujumise peale mõtlema. Küsisime külapoest juhatust ja suundusime üht väikest teed mööda järve äärde. Siin oli kena väike liivane rand ja isegi paar ujujat. Peipsi on väga lauge kaldaga ja enne peab kõvasti kõndima, kui vesi kõhuni ulatub. Aga jahutust pakkus ikka.
 |
| Plaaž Rajakülas |
Kükita külas tutvusin ühe eestlasega, kes müüs oma maja nurgal sibulaid. Ta pajatas hea meelega oma eluolust ja tänutäheks ostsin ka paar kilo sibulaid.
 |
| Eestlasest sibulakasvataja |
 |
| Tänavküla |
Peipsi vanausuliste peamised tegevusalad on alati olnud kalapüük ja köögiviljakasvatus. 20. sajandi algul kasvatati lisateenistuse saamiseks ka sigurit, seda kasutati kuivatatult ja röstitult kohvisegudes. Kasvatati ka tubakat, mida nimetati pinutaguseks, sest tihti olid tubaka kasvukohad vanad puuriidaasemed või -tagused. Tänaseni on populaarne peipsi tindi kuivatamine. Vanausulised on olnud ka hinnatud ehitustöölised ja ikoonimaalijad.
Vanausuliste suurim pidu on Ülemtõusmispüha – elu võit surma üle. See kestab kolm päeva. Esimene päev veedeti harilikult kodus, teisel külastati sugulasi. Mängiti kurni, joosti tagumist paari, veeretati värvilisi mune. Nelipühadeks ehiti maja kaskedega, mune värviti kaselehtega kollaseks. Jõulude ajal, pärast öist jumalateenistust käisid koguduse õpetaja ja koorilauljad – Kristusekuulutajad majast majja ning laulsid igas majas Issandale kiitust. Vastlanädalal praeti pliine. Viimasel vastlanädala päeval paluti üksteiselt andestust. Seejärel algas Suur paast. Paastu peeti ilmtingimata. Põhilised neli paastuaega kestsid mitu nädalat. Paastuajal liha ja piima ei söönud; söödi kerget toitu – putru taimeõliga, hapukapsasuppi seente või peipsi tindiga, kaerakiislit, mustrõigast õliga. Kõige enam roogasid valmistati lihavõtteks. Traditsioonile toit oli paska, mis koosnes seitsmest pliinist, mis tähendas seitset astet inglite hierarhias ja seitset sakramenti. Paska kaunistati palmikutega. Paska pühitseti palvelas, seejärel jagati koguduse vanemate ja vaeste naiste vahel, jättes oma perele vaid väikese tüki.
Tähistati ka peresündmusi – pulmi, ristseid. Nõrk laps ristiti kohe, terve laps võidi ristida veel kahe kuu pärast. Nimi pandi kirikukalendri järgi. Peipsimaal esineb rohkesti arhailisi mehe- ja naisenimesid: Feofan, Filaret, Jelikanida, Hionija jt. Vaderid valis vastsündinu ema. Teda ennast peeti ebapuhtaks ja ta ei viibinud ristimise juures. Kõigist tavadest tähtsaim oli matusetalitus. Enne matuseid loeti surnu juures psaltrit. Matustele tulid kõik külaelanikud ja tuttavad naaberküladest. Kirstu ees kanti ikooni, kirst oli kaetud linikuga, kirstu järel kõndis viirukipanniga õpetaja, kogu tee kalmistuni lauldi "Svjatõi boze". Vaestele vananaistele jagati kalmistul saiu. Pärast matust istusid õpetaja, sugulased ja naabrid peielauas. Pakuti matusetoitu kutjaad, uhhad või kapsasuppi, magusaid pirukaid, kaerakiislit. Liha ei pakutud kunagi. Kolmandal, üheksandal, neljakümmendal päeval pärast surma mälestati lahkunut, peeti hingepalvet.
Mõned pildid veel Peipsist, seekord Kodavere kandist. Muide, Kodavere on põhiliselt Eestlaste küla ning siinses koolis õppisid 19. sajandi lõpus ka Jakob ja Juhan Liiv.
 |
| Peipsi ja põdrakanep ehk ivantšai |
 |
| Luteriusu Püha Mihkli kirik Kodaveres |
Kallaste on ka linn, kuigi elanikke on siin kõvasti alla tuhande. 18. sajandil oli siin vanausuliste asula, enne seda, 16. ja 17. sajandil, nimetati rannikulõiku, kus nüüd asub Kallaste, Purmurannaks. 19. sajandil said kuulsaks Kallaste talvelaadad. Kallaste teeb eriliseks keset linna asuv liivakivipaljand devoni geoloogilisest ajastust. Paljand on ligi kilomeeter pikk ja kõrgeimas kohas kuni 9 meetrit. Kuna ta asub otse järve piiril, siis on lained siia uhtunud hulgaliselt koopaid. Punaka värvi tõttu oli omal ajal geograafide hulgas selle panga hüüdnimi Maksimaalne Old Red.
 |
| Õhtune peatänav Varnjas |
 |
| Paadikanal Varnjas |
 |
| Sellise põneva eluka leidsime |
Hommikul pesime õues suures pesukausis nõud, jätsime oma majutusasutusega hüvasti ja sõitsime Varnja muuseumi juurde. Varnja Elava Ajaloo muuseumis olime varem käinud. See on väga põnev muuseum ja oleks tahtnud ehk uuesti külastada. Kahjuks oli uks kinni ja pererahvas ei vastanud seekord ka telefonile. Mõni teine kord ehk jälle. Muuseumi lähedal on punanstest tellistest vanausuliste palvela. Meil ei õnnestunud sinna sisse saada, aga see peaks olema Eesti rikkalikeima ikonostaažiga vanausuliste palvela. Igatahes näeb see 1903. aastal valminud hoone välja suur ja uhke, pigem nagu kirik. Palvela vastas üle tee on naljakas maja, millel igal pool nukud ja mänguasjad kaunistuseks.
 |
| Varnja |
 |
| Vaade muuseumi õuelt |
 |
| Mänguasjadega maja |
 |
| Varnja vanausuliste palvela |
Kiriku juurest põhja poole minnes leidsime tõelise pärli -
Voronja galerii. See suvenäituste korraldamise koht on avatud juba aastast 2013, aga nagu ma kirjutasin, siis varem me siiakanti suvel ei olnud sattunud, seega oli koht meile uus. Näitus ise toimus paadikuuris, mille seinad olid kenasti valgeks lubjatud, korralik välikäimla sisse ehitatud, ka valgete seintega ja väga romantiline. Mulle meeldis eriti fotonäitus eesti ja soome pilpaküladest.
Aga galerii ei tähendanud ainult näitusesaale. Kõndida võis mööda kunstnike maitse järgi tehtud maja, lamaskleda teise korruse võrkkiigel ja imetleda aiavaadet, osta puhvetist pererahva küpsetatud vahvleid ja juua kohvi varjulises aias. Puhkenurgad aias olid lihtsad ja käepäraste vahenditega loodud, samas väga mugavad ja puhtad. Kõikjal oli tunda kunstnike elegantset maitset. Meile väga meeldis see koht.
 |
| Voronja galerii |
 |
| Mõnus puhketuba ilusa vaatega ja pisut kreepi poodud nukuga |
 |
| Kohvikuterrass oli palava ilma tõttu tühi, külastajad hoidsid varju |
 |
| Elegantne segasummasuvila |
 |
| Varjuline istumisnurk vahvli ja kohviga |
 |
| Teenindamine aknast |
Varnja põhjaotsast leidsime tillukese puust õigeusukiriku, mis on ehitatud 2015. aastal.
 |
| Moskva Patriarhaadi õigeusu kirik Varnjas |
Varnja läheb sujuvalt üle Kasepääks ehk Vana-Kasepääks (Mustvee lähistel asuvast nimekaimust oli mul juba eespool juttu) ja see omakorda Kolkjaks, mis kolmekesi moodustavad veel ühe tänavkülade piirkonna. Kõigis kolmes külas on põhiliselt venekeelne elanikkond ja valdavalt ikka vanausulised.
Kasepääd on samuti esmakordselt mainitud 16. sajandil. Juba tol ajal elasid külas nii venelased kui ka eestlased. Osa venelasi tuli siia Valge mere äärest, tuues endaga kaasa Solovetski kloostri ikoonid. 1830. aastate alguses elas Kasepääl veidi üle 500 fedossejevlase, kellel oli olemas oma palvemaja. 19. sajandi lõpus oli Kasepää koguduses 515 liige ja palvelat tuli laiendada. 1902. aastal ehitatigi uus palvemaja. 1930. aastaks ulatus koguduse liikmete arv koguni 807 inimeseni. Palvemaja ikonstaasi uuendasid Gavriil Frolovi töökoja meistrid. Tänapäeval elab külas kõvasti alla 200 inimese.
 |
| Kasepää külas |
 |
| Sibulate kasvatus ja kalapüük on tüüpilised tegevusalad Peipsi ääres |
 |
| Kunagi oli siin kauplus ja isegi baar. |
 |
| Kas just ilus, aga igatahes lõbus |
 |
| Kasepää vanausuliste palvela ja surnuaed |
 |
| Külatanum |
Tagasiteel Kolkjas enam ei peatunud, küll aga käisime korra Alatskivi lossi juures. Vanausuliste kohta leidsin kõige rohkem materjali leheküljelt
Vene Vanausulised Eestis. Põhjalikum kirjeldus Peipsiäärsest elust on ka wikipedia artiklis
Kasepää külast.
 |
| Alatskivi loss |
