Öömaja oli meil broneeritud Haeska mõisas ja see osutus väga toredaks kohaks, eelkõige teeninduse poole pealt. Mõisa renoveerimine oli veel pooleli ja toad olid lihtsad. Aga meile pakuti kohe saabudes võimalust maitsvat lõunat süüa. Lemmikloomad olid lubatud, saime minia kassi kaasa võtta, lapsevoodi toodi kohe tuppa ja söögitoas oli ka lapseiste. Meil oli kaks tuba ja need moodustasid ühe pisikese korteri. Ka külmkapp ja veekeeduvõimalus oli olemas. Ümber maja jalutas kanakari ja üks väga vana koer. Ja meri oli väga lähedal. Tundsime ennast väikese lapsega väga mõnusalt.
Saueaugu teatritalu on üks väga tore koht ja seekord ei toimunud etendus mitte aidas vaid paarsada meetrit talust eemal metsatukas. Peremees Kasterpalu ise viis soovijad kohale traktorikärus ja juba see tekitas mõnusa sissejuhatuse lavastusele.
Mets mängis lavastusele kõvasti kaasa ja lavakujunduseks polnud midagi muud vajagi. Tegelasteks kolm keskealist naist, kes juba varajasest lapsepõlvest on tõotanud sõprust igavesti. Sõprusest, nagu ikka, on vanusega välja kasvatud, aga alles on traditsioon igal aastal käia koos paaripäevasel matkal. Ei teagi, kuidas eelmised matkad õnnestusid, see aga kisub algusest peale kiiva, eriti veel alkoholi abiga. Ootamatult selguvad minevikust vägagi ebameeldivad tõsiasjad ja ränka pettumust ei tule üle elada mitte ainult naiivitarist beibel Anital, keda imepärase sisseelamisega kehastab Külli Teetamm. Teetamm on üks minu lemmikuid näitlejannasid ja seekord oli ta kuidagi eriliselt hoos.
Teetammele sekundeerisid suurepäraselt pisut lihtsakoelist emajoodikut Monikat kehastav Carmen Tabor ja külm ning praktiline ajakirjanik Ellen Kristel Leesmendi kehastuses. Mõlemad oleksid närvilise ja labiilse Anita kõrval justkui haavamatud, aga oma mihklipäeva hetk tuleb üle elada siiski kõigil. Eriti märgatav kestast välja murdumine toimub Leesmendi Elleniga,
Lavastus oli vaimukas ja hoogne. Vaheajal maitsesid suurepäraselt Saueaugu supp ja singivõileivad. Ilm oli ilus. Kõik nagu peab.
Tagasiteel Haeskasse sai autol täiesti ootamatult bensiin otsa. Ma ei tea, kuidas olin tähelepanemata jätnud hoiatustulukese armatuuri. Asi oli nii hull, et läksin ühest talust abi küsima. Meesterahvas, ilmselt rekajuht, õtles, et lähim bensiinijaam on Haapsalu külje all 20km kaugusel. Aga ta valas meile natuke plastmasspudelist tehtud lehtriga bensiini, mis tal oli muruniiduki jaoks varutud. Õnneks jõudsime sellega bensiinijaamani sõita.
Joosepoli tavapäraselt otseteid püüdnud kasutada ja sattunud täielikku sirtsu sohu. Aga igal juhul oli ta pärale jõudnud.
Hommikul käisime mere ääres jalutamas. Seal oli ka vaatetorn, mis asus küll praktiliselt ühe talu õue peal, aga lahke pererahvas lubas meid läbi. Tornist oli kena vaadata merele ja maale.
 |
| Haeska |
 |
| Merilehm |
 |
| Üks kena rannamaja |
Täiesti juhuslikult oli pühapäeval Joosepil Haapsalu toomkirikus vanamuusika päevade raaames esinemine, saime selle peaproovi natuke kuulata ja "Talumehe kõrtsis" lõunat süüa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar