"Roosi nimi", Vanemuise suveetendus Toomkiriku varemetes

Lavastust kiideti eelmisel suvel, aga tookord ma ei saanud sobivaks päevaks pileteid. Kuna etenduse asukoht oli paarsada meetrit kodust, siis ei saanud jätta minemata. Toomkiriku varemed lõid muidugi keskaegse tegevuse jaoks suurepärase fooni. Lavale oli juurde ehitatud korralik kõledavõitu klooster, kus tegevus toimus mitmel tasandil. See tekitas põnevust.

Pean tunnistama, et ma pole Umberto Ecot lugenud, kuigi olen paar korda proovinud - pole haakunud tema tiheda tekstiga. Ka ei ole ma millegipärast näinud kuulsat filmi Sean Conneryga. Seetõttu polnud mul aimugi, mis laval toimuma hakkab. Toimus aga põnev mõrvalugu kloostrimüüride vahel, mida hakkas uurima kummaline ja koogutav, samas ootamatult teravmeelne vana munk William Baskerville Andres Mähari kehastuses ning tema noor ja innukas õpipoiss Atso Karl Laumetsa kehastuses. Vana pimedat ja usuhullu munka mängis suurepäraselt Jaan Rekkor, aga teda on enamasti alati hea näha. Lisaks oli laval suur osa Vanemuise meesnäitlejatest eesotsas Priit Strandberg ülimalt vastiku inkvisiitorina, Rasmus Kull endale sobiva värvika karakterina ning ooperikoor. Tegelikult oli kogu munkade kamp huvitav ja omanäoline.

Ometigi oli etendus veniv ja raskesti jälgitav. Tegelasi ja targutust usu teemadel oli väga palju, mõte kippus hajali minema ja seetõttu jäi ka mõrvaloo lahendus minu jaoks lahjaks. Kahjuks.

Muide, kes ootab kavalehe esikaane järgi, et laval saab näha hästitreenitud kehaga poolpaljast Andres Mäharit, peab rängalt pettuma. Mitte, et ta oleks ennast käest lasknud, aga selles etenduses mängib ta vana ja kookus munka, kelle maani takune rüü pidevalt seljas. Ei teagi, milleks selline foto esikaanel oli.