Reisi- ja kultuurisutsakaid: Lõuna-Lätimaal, Jaunanna mõis, Balvi, Gaigalava, Lubansi järv, Vilani, Aglona katedraal, Kraslava, Varaklani mõis, Cesvaine loss, Stameriena

Joosepil oli tungiv vajadus minna Lätti rattamatkale ja me ühitasime oma perereisi sellega. Viisin eelmisel hommikul Joosepi ja tema ratta Aluksnesse.

Meie, ülejäänud, läksime teele koguni kolme autoga, sest Mait pidi varem tagasi sõitma ja Joosep oma rattaga pidid ka veel mahtuma. Meie plaan oli sõita lõunaosariiki Latgalesse, mis oma venepärasuses on natuke sarnane meie Peipsiäärsetele vanausuliste küladele.

Aluksne - Balvi maanteest paar kilomeetrit eemal asub romantiline maakividest Jaunanna mõis. Endise rüütlimõisa juugendlik härrastemaja ehitati 1904. aastal Pededze jõe kõrgele kaldale jahilossiks. Muide, Pededze (eesti keeles Pedetsi) jõgi algab Kirikumäe järvest ja suubub lõpuks Daugavasse.

Mõis jättis mahajäetud mulje, kuigi väljast oli päris korras. Kuna uks oli irvakil, siis kasutasime juhust ka sisse hiilida. Sisemus oli paraku üsnagi kehvas seisus. Pikka aega kasutati seda hoonet metskonna kontorina ja siin olid ka korterid. Praegu seisab mõis tühjalt.

Juugendlik nurgatorniga Jaunanna jahiloss

Härrastemaja ümbrus on korrastatud

Balvis tegime lõunapeatuse "Zebra" pizzerias, mis asub otse kesklinnas. Balvi on Türi-suurune linnake, mis oli läti laulva revolutsiooni keskuseks. Pikemaks peatuseks väga põhjust ei ole.

Jumalaema kirik 2015. aastast

Gaigalava oli see koht, kus asub Gunars Igaunise vanade pillide muuseum, mida külastasime paar aastat tagasi Kalle ja Avoga. Muuseumisse me uuesti minema ei hakanud, küll aga leidsime väga imposantse roomakatoliku kiriku. Siin Lätis tundub üldse nii olevat, et mida lõunapoole, seda kehvemaks muutuvad elumajad ja seda uhkemaks ja valgemaks kirikud. Lumivalge ja suur Bikova ehk Gaigalava Püha Jeesuse Südame kirik asub väikese küla servas ja on ehitatud koguduse kulul 1825. aastal. Muide, kui suurem osa Lätist on protestantlik, siis Latgales on põhiline katolik usk.

Bikova kirik Gaigalavas

Järgmine peatus teel lõunasse oli läti suurim järv Lubans. See madal järv on ümbritsetud märgaladega, mis on elukohaks paljudele linnuliikidele. Linnuvaatlusteks on siia ehitatud 6 torni, samuti saab siin laenutada paate ja püüda kala. Ujuda on seal ka ilmselt võimalik, aga väikese lapse pärast ei hakanud me pikemat peatust tegema. Loomulikult leidsime üles kehvemad kruusateed ja läbisime järvepiirkonna neidmööda.

Lubansi järv

Malta on jõgi Lätis, mis voolab Lubansi järve

Ühes paigas külavahetee ääres nägime toredat pilti, kuidas noorepoolne meesterahvas oli toonud džiibiga kaks mutikest karjamaale lehmi lüpsma, ise ootas auto kõrval käed rinnal risti. Mida rohkem Latgale südamesse me sõitsime, seda eksootilisemaks muutus olustik.

Lehmalüps

Meie öömaja oli väikses unises Vilani linnakeses, mille ainukeseks turismiatraktsiooniks tundus olevat klooster koos Püha Miikaeli kirikuga. Valisin selle soodsa ja sobivas suuruses majutuse tõttu ning keskse asukoha pärast Rezekne, Aglona, Kraslava ja Daugavpilsi lähedal. Meie päralt oli terve maja äärelinnas Malta jõe ääres. Stiililt rahvusromantiline, aga kõik mugavused olid olemas.

Üks viiest magamistoast

Kõik mugavused olid olemas

Elanikke on Vilanis alla 3000, aga kunagi ammu oli tegemist õitsva asulaga. Esmakordselt mainiti Vilanit 1495. aastal Wielona nime all. Tsistertslaste ordu klooster rajati siia 18. sajandil. Asukoht Rezekne-Riia maantee ääres soosis siinset arengur, siia rajati moodne linavabrik, Venemaa suurim nahatöötlemistehas ja veel hulk väiksemaid tehaseid. 20. sajandi alguses taastati klooster. Kui Vilani sai 1928. aastal linnaõigused, oli siin 65 kaubandusettevõtet. Paraku tapeti natside poolt teises maailmasõjas pool linna elanikest ja edasi tulid juba nõukogude väed.

Vilani linnake ja tsistertslaste klooster

Kesklinnas

Püha Miikaeli kirik

Kloostriõuel

Laululava

Stiilne tondiloss

Vesiveski Malta jõel Vilani äärelinnas

Õhtul jõudis ka Joosep jalgrattaga meile järele.

Järgmisel päeval sõitsime Elsa ja Avoga ümbruskonna vaatamisväärsustega tutvuma. Mait pidi tagasi Eestisse sõitma ning Elo ja Joosep väikese Klaraga läksid Rezekne minizsooga tutvuma.

Meie esimene peatus oli Aglonas. Olime Avoga seal juba paar aastat tagasi käinud, aga tahtsime ka Elsale seda imet näidata. Taas hiigelsuur majesteetlik katedraal täielikus pärapõrgus. Seekord õnnestus kirikusse ka sisse saada.

Majesteetlik Aglona katedraal asub hiigelsuurel muruplatsil

Aglona Püha Neitsi Maarja taevassemineku kirik ehitati 18. sajandil dominiiklaste ordu liikmete poolt. Tänapäevalgi käivad tuhanded katoliiklased siin palverännakul, eriti neitsi Maarja taevasseminemise pühal ehk rukkimaarjapäeval 15. augustil. Dominiiklased tõid kirikusse ka kuulsa neitsi Maarja imettegeva ikooni, mis on pärit 17. sajandist. Tavaliselt asub see vähemtähtsa ikooni taga ja paljastatakse vaid tähtsamatel ususündmustel. Aglona kirikut on külastanud 1993. aastal rooma paavst Johannes Paulus II ja sellel septembril on oodata paavst Franciscuse visiiti.

Aglona ja Kraslava vahel on väike Graveri asula ilusa värvilise Peaingel Miikaeli kirikuga. Kummaline on sõita praktiliselt mööda külavaheteed ja kohata äkitselt sellist kullatud kupliga iludust. Kirik ehitati 1836. aastal. Nõukogude ajal oli siin spordihall, aga 2006. aastal kirik taastati ja avati taas pühakojana.

Graveri Peaingel Miikaeli kirik

Maja Graveris. Üks sarnane on ka kohe peale Murati piiripunkti ja annab märku, et oleme Lätimaale jõudnud

Ligi 11000 elanikuga Kraslava on minu meelest Latgale süda, kuna siin on piirkonnale kõige iseloomulikumad puumajakesed ja piltilus asukoht Daugava jõe kõrgel kaldal. Meil ei olnud kahjuks enam võhma põhjalikumalt linnaga tutvuda ja kindlasti tahaks siia tagasi tulla.

Tüüpilised puumajad Kraslavas

Vaade Daugavale vaateplatvormilt Kraslavas

Latgale on ka järvede maa, see siin on Razna järv

Õhtul juhtus meil kummaline lugu. Olime teist ja viimast ööd oma majakeses pärapõrgus Vilanis, kui 12-paiku keegi koputas ukse taga. Tegemist oli tõmmu pika noormehege kohver käes, kes väitis, et tal on siin öömaja üüritud. Me olime juba kõik oma magamistubades ja maja oli suht pime, aga kuna ka väljas juba pimenes, siis kutsusin noormehe ikka sisse, kuigi väike hirm oli küll, et äkki on tegu röövli või sarimõrtsukaga. Tema booking.com´i kinnitust uurides selgus, et broneering on tehtud järgmiseks päevaks. Mida teha, selles kolkas polnud ühtegi hosteli ega hotellilaadset asutust mitmekümne kilomeetri raadiuses. Helistasin majahoidjale, et kas võime omale öömajalise võtta, magamistube õnneks jätkus. Loa saime ja noormehe suureks kergenduseks sai ta suht normaalsed ööbimistingimused. Kui meid ei oleks juhuslikult siin majas olnud, siis vaevalt siin teisi üürilisi oleks viibinud ja tal oleks tulnud ööbida lageda taeva all.

Hommikul kutsusin ta kohvilauda ja siis selgus, et tegu on kontsertpianistiga. Ma ei tea eriti pianiste, aga Joosep oli tema esinemisi küllalt youtube´ist fännanud ja surus tal rõõmsalt kätt. Tegu oli ikka maailmatasemel interpreediga ja nagu me hiljem guugeldasime, siis oli ta oma kauni naisega ka läti avaliku elu huviorbiidis. Tema naine oli aga ooperilaulja ja esinenud ka Estonias, Elo teadis teda väga hästi. Noormehel oli eelmisel päeval kusagil x linnas kontsert olnud ja siis oli ta bussiga Vilani tulnud, et surnuaiapüha ajal esivanemate hauda külastada. Niisiis õnnestus meil päästa läti kultuur! Nimesid ma igaks juhuks ei nimeta, aga tänaseks olen ma tema esinemisi youtube´ist vaadanud, küll mängib ikka hästi!

Täna hakkasime tasapisi tagasi Võrumaale sõitma. Vidzeme ja Latgale maakondade piiril on Varaklani mõis. Varaklani on iidne Latgale asula, mida mainiti esmakordselt juba 1483. aastal. Suursugune kivist loss on ehitatud 18. sajandil ja seda ümbritseb uhke park. Mõisas asub koduloomuuseum, aga seda me ei hakanud külastama.

Varaklani mõis

Cesvaine loss on tuntud turismiatraktsioon Lätis. Kohta on ajaloos esimest korda mainitud juba 1209. aastal, kui Riia piiskopi valdust. Praegune historitsistlik muinasjutuloss on ehitatud 1896. aastal keskaegse kindluse varemetele Wulfide perekonna tellimusel. Sellele perekonnale kuulus mitu mõisa ka Lõuna-Eestis. Lossi projekteerisid saksa arhitektid Grisebach ja Dinklage. 19. sajandi lõpus hakati Saksamaal kasutama rohkem inglismaale omast tuudori-stiili. Sellele stiilile olid iseloomulikud maalilised raamid, erineva kuju ja suurusega tornid, kõrged dekoratiivkorstnad ja järsud katused. Cesvaine loss on selle stiili parim näide Lätimaal ja kuulub ka Euroopa kultuuripärandisse. Paraku sai see uhke hoone 2002. aasta tulekahjus rängalt kannatada. Praegu lossi taastatakse, aga kahjuks tööd venivad rahapuuduse tõttu.

Muinasjutuloss Cesvaines

Olles peaaegu kodumaale jõudnud, tegime veel väikese kõrvalepõike Vecstamerienasse, kus asub väga ilus Aleksander Nevski katedraal väikese järve kaldal. Uhke katedraali laskis 1904.a. ehitada mõisaomanik Johan Gotlib Eduard von Wolf peale abiellumist ortodoksist Sofia Potjomkiniga. Sellest katedraalist ja Stameriena mõisast olen kirjutanud aasta tagasi Aluksne reisikirjas.