Alguses jäi mulje, et tegu on kahe täiesti võõra inimesega - mehe ja naisega ja loomulikult hakkab siin hargnema teineteisemõistmine või siis vastupidine. Naise ülbe lahkumine ja mehe ahastav monoloog paistsid seda kinnitavat. Aga võta näpust, teises pildis selgus hoopis justkui, et tegu on vanade tuttavatega, mahajäetud naisega ja tema eksiga, kes on millalgi suundunud eneseotsingutele ja oma pere juurest jalga lasknud. Ja siis viimane pilt, kus tuleb välja, et tegu on hoopis isa ja tütrega. Kuigi vihjeid oli etenduse kestel olnud, taipasin mina seda ikka väga lõpus.
Märt Avandi nimi on muidugi see, mis rahva kokku toob (lisaks Ivar Põllule) ja fännid pettuma ei pidanud. Ikka tuntud headuses. Vahepeal ma ei saanudki aru, kas keelelisd kopedused olid meelega tehtud või peitis Avandi need osavalt oma tegelaskuju väljendusse. Avandi mees suutis ennast ka pisut rohkem avada, oli aru saada tema hingepiinadest ja allaandmisest. Aeg-ajalt oli ta vägagi küüniline ja samas suutis enda üle naerda, aeg-ajalt jättis haavatava mulje. Maarja Mitt tegi tugeva naise tugeva rolli. Samas jäi tema tegelik suhtumine partnerisse pisut mõistatuseks. Miks ta üldse tuli ja mida ta tegelikult tahtis? Kättemaksu, alandamist või pakkuda viimast abistavat õlekõrt?
Lava- ja helikujundus viitas, et tegemist on magalarajooni kõleda korteriga, kus ümberringi käis samasugune või siis teistsugune elu. Mõtlesin terve etenduse aja, millest selline pealkiri "Anne lahkub Annelinnast". Lõpus ehk üht-teist vihjas vastusele, aga mõistatuseks jäi ikkagi. Seda etendust peaks kaks korda vaatama, et kõiki seoseid mõista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar