Lätimaal Aluksne kandis, Victors Kirpa muuseum, Stameriena mõis ja kirik

Mis puhkus see ikka Võrumaal on, kui mitu korda Lätis ei käi. Seda enam, et kaaslased vahetuvad. Seekord läksime koos Liisiga. Erilisi plaane ei pidanud, mõte oli Aluksnest ja selle loodusmuuseumist alustada. I-punktis ütles aga innukas noormees, et muuseum on täna suletud. Asendasime selle väikese šopinguga Aluksne butiikides, mis tegi kohe Liisi meele rõõmsaks. Hinnad, eriti muidugi söögipoes, on siin ikka fantastiliselt madalad. See kallutas meid ostma ebatervislikke saiakesi, mõniteist senti tükk ja väga värsked, ning neid kohalikus pargikeses ära sööma.

Kohalik pargike Aluksnes

Rohkem me siiski Aluksne vaatamisväärsustesse seekord ei süvenenud vaid võtsime suuna lõuna poole, eesmärgiks Stameriena loss. Tee ääres vilksatas silt kellegi Victors Kirpa muuseumisse, aga kuna see nimi meid kuidagi ei kõnetanud, siis sõitsime peatumata mööda. Õnneks märkas Avo terav silm silti ka vesiveski kohta. Kuna vesiveskid on minu nõrkus (lisaks sildadele), siis pöörasime tagasi ja leidsime endale üllatuseks eest väga vahva vabaõhumuuseumi. Eespoolnimetatud Viktors Kirpa oli selle asutaja 1985.aastal ja sellest peale on seda tublisti laiendatud ning eksponaate juurde toodud.

Armas külake

Veskihoone

Vaeslaps käsikiviga jahvatamas

Tuletõrjestaff

Elumaja

Kuna rahvast oli vähe, peale meie veel üks noorem paarike, siis tuli lahke giid isiklikult meiega kaasa ja avas kõikide hoonete uksed. Külakese servas oli tamm ja vana veskihoone, mille ühes otsas elati ka praegu. Lisaks hobusetall, aidad, kuurid, saun, suur rehealune ja ka pisut uuem hoone, ilmselt ürituste korraldamiseks. Ringkäigu lõpus ootas giid meid elumajas? väikese kange kohaliku napsi ja meeleivaga. Meile meeldis see väike muuseum nii väga, et ostsime isegi külmkapimagneti. Kuna ta on meie kodule üsna lähedal, siis siia tuleme kindlasti veelgi.

Perenaine pakub mett leivaga ja kanget napsi

Meie edasine tee oli kruusakattega ja kulges üsna inimtühjades paikades. Lätis on vahel kruusatee paremgi kui asfalt. Loodus oli siin ilus, kuigi piirkonnal asub väike mahajäetuse pitser. 

Tatrapõld mobiilimastiga

Roosad lehmad olid ainsad elusolendid selle tee ääres

Tee äärde jäi ka Kalna mõis

Rohtukasvanud paraaduks

Seda üllatavam oli leida uhket Aleksander Nevski katedraali sitendamas ja peegeldumas järvevees. Aga enne sõitsime läbi Stameriena asulast, mis oli ka väga põnev. Siin oli ühe tänava ääres ridamisi kummalisi suuri omapäraseid maju, ilmselt mõne vabriku töölistele elamuks ehitatud. Püüdsin otsida internetist midagi selle küla mineviku kohta, aga ei õnnestunud leida.

Omapärased majad peatänava ääres

Postimaja

Eelpoolmainitud kirik ja Stameriena loss asuvad Vecstameriena asulas. Maju seal kuigipalju rohkem polnudki peale kiriku, poe ja lossikompleksi. Uhke katedraali laskis 1904.a. ehitada mõisaomanik Johan Gotlib Eduard von Wolf peale abiellumist ortodoksist Sofia Potjomkiniga. Sisse me kahjuks ei pääsenud, aga järve kaldal kõrguv hoone oli väljastki piisavalt mõjuv.

Kiriku vastas on külapood, rohkem maju ümbruskonnas ei märganud

Ühes mõisakompleksi kõrvalhoonetest asub kena restoran Sonata, kus lätlastele tavapäraselt pakuti normaalseid roogi odava raha eest. Tahtsime istuda väljas, sest siinne ümbrus oli väga kenasti korda tehtud ja romantiline, aga vihma hakkas sadama ja nii pidime einestama avaras siseruumis. Lossi oli siit paarsada meetrit jalutada ja meie söömise lõpuks oli ka vihm järele jäänud.

Hästivarustatud baar

Tegemist on prantsuse neo-renessansistiilis muinasjutulossiga, mis on viimastel aastatel avatud ka külastajatele. Parajasti oli kohalik giid just alustanud hoone tutvustamist ühele aasiapärase välimusega noormehele ja nii liitusime ka meie grupiga. Giidi inglise keel oli küll pisut konarlik, aga ta suutis meile põhilise ära rääkida. Osaliselt on loss restaureeritud, aga suuremad tööd seisavad veel ees. Mõisa rajajaks ja omanikuks oli 1835. aastal Wolfide suguvõsa. Lühikest aega elas siin kuulus sitsiilia kirjanik Giuseppe Tomasi di Lampedusa, olles abielus ühega Wolfidest, ja kelle romaani "Gepard" järgi on Lucino Visconti ka samanimelise filmi teinud, peaosades Burt Lancaster, Claudia Cardinale ja Alain Delon.

 

Peale sõda asus siin põllumajanduskool ja selle jälgi on siiamaani teisel korrusel näha tühjade klassiruumide ja magamistubade näol. Esimesel korrusel on muljetavaldav paraadtrepiga vestibüül ja kenasti korda tehtud heledates toonides ballisaal.

Uhke paraadtrepp

Ballisaal 

Mõisahärra kabinet

Plaanisime külastada ka Cesvaine lossi, aga aeg oli juba hiline ja me otsustasime koju tagasi pöörduda. Et järgmiseks korraks ikka ka midagi vaadata jääks.

Järveke Vecstamerienas