Reede, 18.07
Esimese peatuse tegime Türil, kus kaks meie seltskonnast on lapsepõlve veetnud. Raudteejaam on küll väga ilusaks tehtud ja siin asus mõnus kohvik.
Tänasesse ööbimiskohta Matsalus, Tuulingu Guesthouse´i jõudsime päris õhtul. Peremees oli väga jutukas ja näitas meile ka, kus ja kuidas paadikanalis ujuda saab. Meie tagasihoidlikud toad olid 2. korrusel.
Ujusime mõnuga paadikanali soojas vees, kuni üks mees oma pojaga meist paadiga mööda sõitis ja hoiatas, et siin on sinivetikad. Pesime ennast pärast hoolega duši all ja ei juhtunud midagi.
Ronisime ka linnuvaatlustorni, et imetleda rannaniite ja lehmi. Kuigi torn pole kõrge, on vaated väga ilusad.
Hilisõhtul tõime oma toidu ja veini trepist alla terrassile ning nautisime mõnusat suve. Väikseid linde lendas meie pea kohal.
Laupäev, 19.07
Hommikupuder kell 9. Peremees tuli taas meie juurde lobisema. Muuhulgas rääkis ta ühest rootslasest, kes maandus Nõukogude ajal väikelennukiga Ristna ninal, oma sõnul põgenes kapitalismist. Piirivalve teda üle kuulata ei saanud, sest mees ainult naeris. Piirivalvurid ei teadnud, mida teha ja helistasid Moskvasse. Moskvast öeldi, et magage ennast kaineks. Lõpuks tulid sugulased mehele ja lennukile järele ning viisid minema. Niisugune lugu!
Keerasime Haeskast vasakule Saardu peale, aga see osutus tupikteeks, aga tee äärde jäi ilus moonidega põld.
Pangal asub uhke Ridala koolimaja ja suur mitte nii uhke tehase hoov. Siin asuvad ka Mäemõisa Püha Nikolause kiriku varemed. Panga küla võis oma nime saada 1907. a Mäemõisa mõisa maa ostnud ja taludeks tükeldanud Talurahva Põllupanga järgi.
Herne- ja rukkilillepõld. Herned olid väga maitsvad, natuke sõime, mitte palju ja põllul ka ei tallanud.
Ahli küla jaguneb Suure-Ahliks ja Väike-Ahliks.
 |
| Suure-Ahli |
Jõudsime Topu sadamasse, siin oli üksjagu rahvast ja paate.
Topu sadamat on tema looduslikult heade tingimuste pärast juba aastasadu kasutanud kohalikud kalurid oma paatide hoidmiseks. Riigi poolt rajati siia piirivalvekordon, mis on märgitud juba 1788. aastast pärineval kaardil. 1934. aastal asutati kohalike kalameeste selts. Kohe peale II maailmasõda rajati ühiselt sadamasild. Tegeleti peamiselt siiapüügiga, aga püüti ka angerjat. Sadamas oli ka jääkelder. 1949. aastal asutati kalurikolhoos Wiking, mis aga üsna peatselt nimetati ümber parteile sobivama nimega Auroraks. Hiljem ühendati see Lääne Kaluriga. Nüüd oli põhiliseks juba räimepüük. 1981. aastal ehitati vana ja lagunenud puidust kai kõrvale uus. Kai kõrvale rajati kalasorteerimiseks kalakuur. Tänapäeval kuulub sadam Topu Rannakalurite seltsile.
 |
| Randaster |
Sadamast mõned meetrid edasi on kunagine Aurora kolhoosi kontorihoone, mille juures kasvab Eesti jämedamaid puid, must pappel. Ühtlasi on see üks kahest Läänemaa jämedamast puust Koluvere tamme kõrval, mis kasvab Koluvere lossi pargis.
Teateid musta papli kasvatamisest Eestis on juba 18. sajandist. Tema looduslikud kasvukohad on Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Aasias. Nõukogude ajal istutati papleid mõõdutundetult linnaruumi nende kiire kasvu ja odavuse pärast. Muide, Eesti suurim must pappel kasvas Tallinnas Kaasani kiriku juures, aga kahjuks murdus 2004. aastal.
Siin, Kivikülas asub suuremat sorti puhkemaja, kus parajasti näis olevat mingi kokkutulek. Väike ujumiskoht oli aga inimtühi ja siin käisime ujumas. Ühtlasi osutus see meie seekordse reisi parimaks ujumiskohaks. Vesi oli mõnusalt jahe.
Liikusime edasi põhjapoole. Otsisime disainistuudiot ja sattusime porisele, aga väga ilusale metsateele, mis lõppes tupikuga ilusa talu juures.
Sepakülas märkasime tee ääres vana piimapukki istuva talutüdruku puust kujuga.
Kohe selle kõrval oli tohutusuur vana laut ja aed, mis olid täis samasuguseid vallatuid rustikaalseid puukujusid. Laut oli seest tühjaks tehtud ja seal ootas möödakäijaid kaunilt kohvitassidega kaetud laud. Aias olid pingid ja lilleamplid. Keegi oli siin kõvasti vaeva näinud. Puukujud olid väga oskuslikult ja mõnusa huumoriga voolitud. Imeline koht!
Järgmine peatuskoht oli Pusku sadam. Siingi oli väike ujumiskoht, hulk paate ja isegi jalgrataste remondipunkt.
Suundusime Rohuküla sadamasse. Plaanisime siin kohvikus süüa, aga ei leidnud vaba parkimiskohta. Siin oli suur asfaldiga kaetud ala, aga parkimiskohti nappis. Kuna igal pool olid aiad ees, siis me siin kauem ei peatunud, vaid võtsime suuna Pullapääle.
Teadsime, et Pullapää poolsaare keskel on pank ning ekslesime natuke mööda kitsaid ja auklikke kruusateid. Panka meil leida ei õnnestunud, küll aga nägime imelikke miliraarrajatiste varemeid.
 |
| Harilik kukesaba |
Pullapääd on esmamainitud 1391. aastal nimega Pulenpe ja räägitud kui rootslaste asualast. Hilisemas ajaloos asus siin Nõmme küla enne, kui Nõukogude ajal siia militaartsoon tehti, raketibaas rajati, ehitati sõjaväelinnak ja paigaldati radarid. Prospekt Mira ühendas raketibaasi muu maailmaga.
Pullapää järgi sai endale nime ka 1993. aastal toimunud sisekonflikt paramilitaarse Läänemaa Vabatahtlike Jäägrikompanii ning Eesti Vabariigi valitsuse vahel. Asso Kommeri ja Jaak Mosina juhitud Jäägrikompanii keeldus allumast Eesti kaitseväele ning kogunes Pullapääle. Paar kuud hiljem põgenes Mosin Rootsi ja veel paar kuud hiljem arreteeriti ka Kommer. Arreteerimise käigus tekkinud tulevahetuses haavas Kommer legendaarset politseinikku Koit Pikarod. Kohus mõistis mitmetes kuritegudes süüdistatud Kommeri kuueks aastaks ja kuueks kuuks vangi. Tegelikkuses vabanes ta paar aastat varem, oli 10 aastat õpetaja ja tegutseb nüüd erivajadustega inimeste juhendamisega.
Ilm oli väga palav ja seetõttu kulus vägagi marjaks ära eilsest ülejäänud melon, mis külmakotis seisnuna oli veel meeldivalt jahe. Tükeldasime ja sõime melonit suurel tühjal platsil keset Pullapääd.
Selleks, et sõita Pullapää neemele, pidime tegema autoga suure ringi. Tee peale jäis ka Ungru lossi varemed. Tegime tiiru ümber varemete. Siin oli teisigi uudistajaid peale meie.
 |
| Kummaline graffiti |
Ungru mõis eraldati naabruses asuvast Kiltsi mõisast juba 1523. aastal. Juba 100 aastat hiljem läks mõis von Ungern-Sternbergide omandusse ja seda kuni võõrandamiseni aastal 1919. Suurejooneline paekivist neobarokne hoone jäi omal ajal paraku lõpetamata ja seisis aastakümneid tühjana. Haapsalu sõjaväelennuvälja rajamisel peale Teist maailmasõda jäi Ungru loss nõukogude sõjaväe valdusse ja hakkas kiiresti lagunema. Lossi müürikive kasutati lennuvälja stardiraja täiteks. Õnneks suutis kohalik võimuladvik tutvusi kasutades lammutustööd peatada. Tänapäeval on lossi ja selle ümbrust pisut korrastatud.
Lossi ümber laiuvatel niitudel õitses rikkalikult taimi nagu harilik lutsern, mägiristik?, lauk, oblikas, kassisaba. Praegu on väga lillerohke aeg.
 |
| Kassitapp |
 |
| Mingi ristik |
 |
| Sinine on kassisaba |
 |
| Metslauk |
 |
| Kurekellukas |
 |
| Sirplutsern |
 |
| Kärnoblikas |
Ungru lossi juurest keerab tee taas Pullapää poolsaarele. Otsisime Aleksandri ausammast, aga põrkasime kokku Eramaa-siltide ja suletud väravatega. Sellel reisil kohtasime taas sageli eravaldusi, mis seaduslikult või ka mitte olid teed ja ligipääsud sulgenud. Aleksandri kummalise kolme väikese kullatud kupliga ausamba avastasime lõpuks tihedast põõsastikust tee kõrval.
Pullapää neem on olnud sajandeid Haapsalu suvitajate väljasõidukoht. Seal käisid ka mõned Vene tsaarid, näiteks Aleksander III, kes olevat koguni ise lõkkes kartuleid küpsetanud. Pärast tsaari surma 1894. aastal püstitati Pullapääle tema kunagist külaskäiku meenutav mälestussammas. Sammas valmistati Vasalemma marmorist ja seda kroonisid kolm kuldset sibulkuplit. Samba esikülje nišis asuval metallreljeefil võis näha tsaari lõkke ääres. Oktoobrirevolutsiooni käigus sai sammas kõvasti kahjustada ja metallist plaat on muidugi ammu kadunud.
Kõndisime umbes kilomeetri mööda porist teed Pullapää randa. Paraku oli tegu suht mõttetu ujumiskohaga, kus olid kivid, madal vesi, palju adru ja rahvast. Panime isegi I-ga ujukad selga, aga peale katset vette minna, vahetasime tagasi.
 |
| Palderjan |
 |
| Haisev jooksjarohi |
Käik ei olnud siiski päris asjata, sest tagasiteel nägin vilksamisi nastikut.
Kõht oli juba päris tühjaks läinud, nii et jätsime planeeritud tuletornid vahele ja sõitsime otse Haapsallu. Parkimine kesklinnas oli tasuta ja me saime kenasti minna Talumehe Kõrtsi sööma.
 |
| Raekojaplatsil oli väike melu |
 |
| Aus restoran Talumehe kõrts |
Öömaja oli meil otse peatänava ääres
Posti 36 Haapsalu. Tegemist oli retrohõngulise korteriga ilusas puumajas väikese aiaga, kuhu küll vaevalt meie auto ära mahtus.
Kaks tuba olid avarad ja päris mugavad. Vannituba ja köök olid pisut omapärased, aga asja ajas täitsa ära. Seda enam, et me ei tahtnud palju maksta.
Tegime pikema jalutuskäigu mööda Õhtu kallase ja teisi mereäärseid tänavaid. Väga ilusad majad, mõned suisa villad.
 |
| Posti tänav |
 |
| Villa Fannyhof |
 |
| Kasutatud riiete kaubamaja väga suur ei tundunud |
 |
| Kortermajade vahelt paistab Seitsmenda Päeva Adventistide kirik |
 |
| Mõni pärl ootab veel õiget omanikku |
 |
| Doeppi villa Õhtu kallase tänaval |
 |
| Õhtu kallase ja Wiedemanni tänava nurk |
 |
| Maja Väike-Liiva tänaval |
 |
| Maja Suur-Liiva tänaval |
 |
Veel üks maja Suur-Liiva tänaval
|
 |
| Suur-Liiva tänav |
 |
| Taamal paistab Marienholm |
 |
| Veel üks maja Suur-Liiva tänaval vaatega merele |
Jõudsime Marienholmi poolsaarele ja tegime Väikesele Viigile ringi ümber. Siingi on palju ilusaid puumaju.
Suur ja Väike Viik on kunagised merelahed Haapsalu linnas, mis kujunenud maa kerkimise tagajärjel. Sõna "viik" tuleneb eestirootsi keelest (vik) ning tähendabki merelahte. Väike Viik on merest täielikult eraldunud, aga Suur Viik on siiski madal merele avanev laht. Viike ümbritsevad kitsad maaribad, kuhu usinad linlased on ehitanud elumaju ja väikesadamaid, aga ka tootmishooneid.
 |
| Vaade Haapsalu vanalinnale üle Väikese Viigi |
 |
| Vaade Väike-Viigi tänavalt |
 |
| Värav Väikese-Viigi tänaval |
 |
| Holmi kallase tänav Suure Viigi ääres |
 |
| Maavits |
 |
| Sadama tänav |
 |
| Maja Sadama tänaval |
 |
Maja Sadama tänaval
|
Sadama tänava äärde jääb ka pisike
Rannarootsi muuseum. Muuseumisse sisse me seekord ei läinud, küll aga vaatasime ringi avaras aias, kus oli mitu arhailise olemisega hoonet.
 |
| Võrgukuur |
 |
| Kalasuitsetamise ahi |
I juhtis meie tähelepanu väikesele lahtisele rõdule torni otsas. Ta on neid varemgi märganud. Mis nende otstarve on, seda ei teagi.
 |
| Sadama tänav, ühel pool väikesed armsad puumajad |
 |
| ...teisel pool suured ja uhkeldavad kortermajad |
 |
| Vaade merele |
 |
| Promenaadi hotell |
Promenaadi hotell koosneb vanast kiviosast, tsaariaegsest torniga Villa Wendenist ja 1990-datel ehitatud puitosast. Septembris hotell suletakse ja hoonekompleksi ootab ees põhjalik ümberehitus. Lammutatava puitosa asemele ehitatakse kaasaegne kuni viiekorruseline spaahotelli kompleks.
Hotelli juurest algab ilus promenaad otse mere ääres. Siin asub ka Tšaikovskile pühendatud kivist pink. I vajutas pahaaimamatult infotahvli nupule ja vali hääl jutustas meile ning kõigile möödujaile helilooja sidemetest Haapsalu linnaga ja eesti rahvalaulu „Kallis Mari“ kasutamisest tema kuulsas 6.sümfoonias. Hääl ei vaikinud, vaid kõlas valjult üle pargi, kuigi I vajutas meeleheitlikult nuppu.
Maailmakuulus Vene helilooja Pjotr Tšaikovski puhkas Haapsalus 1867. aastal koos vendade Anatoli ja Modestiga. Raha oli meestel vähe ja elutingimused olid kuurortlinnas askeetlikud. Tundub, et heliloojale siin ikkagi meeldis, sest ta on loonud Haapsalust ka muusikateose – klaveritükli "Souvenir de Hapsal". Selle külaskäigu mälestuseks püstitati mälestuspink Promenaadile kohta, kus maestro olevat armastanud kaldalt päikesetõusu jälgida ja luikesid imetleda. Pingi valmistas Haapsalus elanud skulptor Roman Haavamägi 1940. aastal.
 |
| Maja Promenaadi ääres |
 |
| Tšaikovski puiestee |
 |
| Villa Friedheim, kus asub restoran Von Gernet |
 |
| Uhke maja Supeluse tänaval |
 |
| Jääkaru kuju on koopia skulptor Roman Haavamägi taiesest |
Promenaadil asuvad veel kuulus Kuursaal, Aafrika rand ja linnuvaatlustorn. Historitsistlik puitpitsidega kaunistatud Kuursaal on ainuke Eestis, mis on säilinud oma esialgsel kujul. Arvatav valmimisaasta on 1898, mil Haapsalu oli muutunud populaarseks suvituskohaks. Muuhulgas käisid siin päikesevanne võtmas ka Romanovid. Aastate jooksul oli Kuursaalil palju kasutusviise, muuhulgas ka kino. 1990-ndatel hoone renoveeriti ja siin asub suvekohvik.
Istusime meiegi Kuursaali terrassile, et teha väikesed dringid, nautida loojuvat päikest ja puhata jalgu.
 |
| Maja Linda tänaval |
 |
| Linda tänav algab Promenaadilt |
 |
| Anna Hedvig Bülli memoriaal |
Anna Hedvig Büll oli Haapsalust pärit baltisaksa misjonär, kes päästis Esimese maailmasõja ajal ning selle järel tuhandeid armeenia lapsi türklaste genotsiidi käest.
 |
| Lastekohvik Promenaadi ääres |
 |
| Hommiku kallase tänav |
 |
| Tagalahe linnuvaatlustorn |
 |
| Maja Vaba tänaval |
 |
| Tivoli |
 |
| Tagasi Posti tänaval |
Pühapäev, 20.07
Kuna me eile ei jõudnud, siis sõitsime täna veidi maad tagasi lääne poole Paralepa tuletorne vaatama. Leidsime küll alumise, aga mitte ülemist. Ekslesime natuke võsas ja sattusime hoopis kummalise baptistide kivi juurde.
 |
| Paralepa alumine tuletorn |
Tuletorn ehitati 1934. aastal, tule kõrgus merepinnast on 15 meetrit.
Sõitsime tagasi Haapsalu raudteejaama, kus praegu on Raudtee- ja sidemuuseum. Siin eksponeeritakse vanu ronge, sealhulgas vanim säilinud laiarööpmelise raudtee auruvedur. Nii mõnigi vagun tuli tuttav ette ja tekitas nostalgiat.
Haapsalu raudteejaama ajalugu algas 1906-1907. aastal raudtee ehitamisega linna. Kuulus kuurort oli Venemaa keisri Nikolai II ning tema perekonna ja õukonna lemmikpaik. Nende mugavuse tagamiseks ehitati ootepaviljon ja katusega ooteplatvorm. Jaamahoone projekt koostati Peterburis ning selle suursugususega rõhutati Haapsalu kui kuurortlinna tähtsust ja vajadust vastu võtta Vene kroonitud päid.
Platvormi pikkus on 216 meetrit. See vastas täielikult keiserliku rongi pikkusele. Katus platvormi kohale ehitati selleks, et kuningliku perekonna liikmed ei saaks vihma käes märjaks.
Nõukogude ajal saabusid Haapsallu iga päev Tallinnast diiselrongid, aga pärast Eesti taasiseseisvumist vähenes reisijate voog märkimisväärselt. Rongitransport Haapsallu ei olnud enam majanduslikult otstarbekas ja see lõpetati 1995. aastal. Viimane diiselrong, mis oli kaunistatud leinaseintega ja lindiga "Hüvasti, Haapsalu! 1905-1995", väljus Tallinna Balti jaamast 21. septembril. Praegu asub jaamahoones lisaks muuseumile veel bussijaam.
 |
| Uuemõisa |
Üsna Haapsalu külje all asub uhke Uuemõisa mõis. Esmakordselt mainiti seda 1539. aastal, kui ta oli veel piiskopimõis. 1833. aastal ehitati mõisa klassitsistlik peahoone, mis 1920. aastatel Karl Burmani projekti järgi ümber ehitati ja muuhulgas lisati pikad tiibhooned. Praegu asub siin lasteaed-algkool.
Otsisime Kirimäe vaatetorni. Avo küsis ühelt kohalikult soomlaselt ja sai teada, et seda pole enam. Jätkasime järgmise, Saunja vaatetorni otsinguga. See asub Silma looduskaitsealal. Mööda kõrvalist teed jõudsime uhke majani, mis tundus olevat mingi teadusasutuse baas ja kus paistis elavat noorem paar. Koputasin tükk aega uksele, enne kui uninme naisterahvas kahe porgandpalja lapsega uksele tuli. Saime teada, et torn on amortiseerunud ja sinna üles ronida ei saa. Nende juhatuse järgi sõitsime mööda teed tagasi kuni leidsime viida. Seda järgides jõudsime porise kopli äärde. Kaugelt silmasime ka torni, aga me ei hakanud sinna sumpama.
 |
| Pajulill |
Sõitsime tagasi Keila-Haapsalu maanteele. Tee äärde jäi ilus vana rehetare. Peatusime, et pilti teha ja õue ilmunud peremehega juttu rääkida. Tema väitis, et Saunja torniga on hoopis eravalduse teema ja torn ise on korras, sest tema oma perega alles talvel käis. See eravalduse teema on siinkandis ikka väga pealetükkiv.
Räägu mõisas asub tänapäeval hooldekodu. Lähenesime ettevaatlikult, aga me ei paistnud kedagi häirivat. Mõisa puidust häärber on ehitatud 1835. aastal. Mõned aastad varem eraldati Räägu mõis kõrvalasuvast Kärdla mõisast. Algselt oli peahoone stiilselt klassitsistlik, aga seda on aastate jooksul palju muudetud.
 |
| Tagakülg on imposantsem |
Säilinud on ka mitu kõrvalhoonet.
 |
| Mõisaait-kuivati |
 |
| Ait |
Tee viis meid läbi Linnamäelt, kus tegime pildistamise peatuse vana koolimaja juures. 1903. aastal avatud koolimajas toimus õppetöö aastani 1998, mil koolipere kolis uude, kaasaegsesse hoonesse. Vanas majas asub aga Linnamäe Arenguselts, sealhulgas mängutuba, noortekeskus ja peeglisaal.
 |
| Teel Noarootsi poolsaarele |
 |
| Noarootsi poolsaarel |
 |
| Siin asus Noarootsi Köstritalu |
1900. aastal ehitatud Noarootsi Köstritalus elas kohalik köster ja tegutses ka köstrikool. Maja ehitamiseks andsid materjali Pürksi mõisnik parun von Ungern-Sternberg ja Noarootsi kirikuõpetaja Girgensohn. Koolis käis 25-30 õpilast, eestlasi ja rootslasi umbes pooleks. Kool töötas talus kuni aastani 1922, siis viidi üle tühjaksjäänud Vööla mõisasse. Nõukogude sõjaväelased lammutasid köstritalu 1950ndatel ja selle põrandalaudu kasutati Vööla sealauda aedade ehitamiseks. Köstritalust on praeguseks säilinud ainult vundament.
 |
| Kudani piiripunkt |
1944. aastal algas Eestis NSV Liidu poolt piiritsooni taastamine. Rannaäärsesse piirivööndisse võis siseneda ainult miilitsa loaga. Mandri-Eestis ulatus piiritsoon Narva-Jõesuust Haapsaluni. Täielikult olid piiritsoonis Saaremaa, Hiiumaa, Vormsi ja veel mitmed väiksemad saared. Sellel oli tegelikult ka oma positiivne külg: nimelt ei ehitatud rannaäärseid alasid maju täis ja säilis puutumata loodus.
Kudani kontrollpost asus kohas, kus oli võimalik kontrollida mõlemad Noarootsi poolsaarele viivat teed. Väike tellistest hoone on ehitatud 1980ndate alguses. President Lennart Meri nõudis vabas Eestis küll selle lammutamist, aga kohalikud elanikud soovisid selle ajaloomärgina säilitada.
 |
| Hosby |
 |
| Noarootsi pastoraadihoones asub nüüd infopunkt |
Jõudsime Hosbysse, kus asub infopunkt ja kirik. Noarootsi kirikut olime ennegi külastanud, see on väga armas koht. Kahjuks pole me kunagi hoonesse sisse saanud ega saanud ka seekord.
Püha Katariina kirik on ehitatud arvatavasti 13.-14.sajandil ja on üks väheseid laudkatusega kirikuid Eestis. Keskajal täitis see ka kindluskiriku ülesandeid ja sai tugevalt kannatada Liivi sõjas. 17. sajandil kirik taastati ja sellest ajast pärineb ka kirikutorn. Olulisi ümberehitustöid tehti ka 19. sajandil. Kirikus asub muude põnevate mälestiste kõrval ka Rootsi kuninga Karl XVI Gustafi allkirjaga kivi, seda küll aastast 1992.
17. sajandil ehitatud pastoraadihoone on üks vanimaid säilinud puitehitisi Läänemaal.
Noarootsis on kaks kalmistut, mille vanim osa asub just kiriku ümber. Seal võib näha ka ketas- ja rõngasriste ning kohalike mõisnike haudu.
 |
| Hosby uuem kalmistu |
Noarootsi oli kaua aega saar, mis alles 19. sajandi algupoolel liitus mandriga. Kihelkond tekkis siia 13.-14. sajandil seoses rootslaste asumisega tänapäeva Noarootsi aladele. Põhjasõja ajal, 1710 – 1711 suri katku kaks kolmandikku Noarootsi elanikest. Tühjaksjäänud küladesse asusid elama eestlased sisemaalt ja sellega algas Noarootsi eestistumine. Noarootsis on olnud alati vilgas hariduselu. Teadaolevalt hakkas siin juba 1650. aastal tööle üks Eesti esimesi talurahvakoole, vaid veidi peale Tartu ülikooli asutamist.
Kiriku ümber ja kalmistul kõndides tabas meid äike. Suure vaevaga saime enam-vähem kuivalt autosse istutud. Saare mõisa poole edasi sõites tabas meid suur vihmavaling.
Lyckholmi ehk Saare mõisa ostis pärast Põhjasõda Friedrich Adolf von Rosen. Sestsaadik on mõisa isalt pojale kuue põlvkonna jooksul ikka edasi antud. Ka tänapäeval kuulub mõis von Rosenite aadlisuguvõsa järeltulijale.
Lyckholmi on esmakordselt mainitud 1627. aastal, mil seal asus ainult kolm talu. Saare mõis asutati 1662. aastal ja 1790. aasta paiku püstitati väike hilisbarokne peahoone. Peale Vabadussõda eraldati Saare mõisast küll üheksa uut asunikukohta, kuid mõisasüda koos 200 hektari maaga jäi von Rosenite valdusse, kuna toonase omaniku Woldemar von Roseni kaks poega võitlesid Vabadussõjas Eesti poolel. 1930ndatel aastatel rajas tolleaegne mõisnik Friedrich von Rosen mõisahäärberis rahvusvahelisel tasemel kodukooli. Kodukool oli Haapsalu ja Tallinna koolidest odavam ning õpilased võisid ka mõisa põllumajandustöödel kaasa aidata.
Peale II maailmasõda jäi peahoone kasutuseta ning muutus varemeiks. Praegune omanik taastas mõisa aastaks 2001. Peamajas asuvad külalistemaja, kohvituba ja peosaalid, mõisatalli on rajatud Lückholmi muuseum.
Muuseum oli kahjuks suletud, küll aga saime kohvikus süüa omletti ja pannkooke. Arvestades, millises pärapõrgus me asusime, oli siin üllatavalt rahvarohke. Koridoris müüdi ka kaltsuvaipu.
 |
| Tõllakuuris asub muuseum |
 |
Mõisatall
|
 |
| Maja naabruses |
Siinkandis on ka paar toredat lühikest matkarada, mida me kahjuks külastada ei jõudnud.
Pürksi mõis on ilus madal ehitis, aga paraku asub üsnagi koledas kolhoosikeskuses.
Pürksi mõis rajati 1620. aastal ja tol ajal asus see veel saare peal. Esialgu vahetusid omanikud sageli, kuni 18. sajandi lõpus omandasid ka selle mõisa von Rosenid. Siiski vaid paar aastat hiljem liikus mõis abielu kaudu Ungern-Sternbergite perekonnale. Peale võõrandamist 1920. aasta sügisel avas mõisa peahoones uksed vastasutatud rootsikeelne Pürksi põllutöö- ja rahvaülikool. Kool tegutses siin 1943. aastani. Vahepeal tegutsesid mõisas kolhoosikontor, klubi ja haigla. Hoones hoiustati ka ehitusmaterjale. Pärast seda seisis mõis pikka aega tühjana.
Taasiseseisvumise ajal hakati häärberit restaureerima ja see avati pidulikult 1995. aastal. Tänapäeval asuvad siin Noarootsi Gümnaasiumi keeleklassid ja raamatukogu. Muide, mõisas pidavat päris hoolega kummitama üks kahtlastel asjaoludel surnud Ungern-Sternberg ning lisaks veel ühe endise omaniku kaks õelat õde.
Meie järgmine peatus Österby on ilus küla sadama ja uhke sadamahoonega, kus asub ka restoran.
 |
| Österby sadam |
Österby sadama kaudu on läbi aegade peetud ühendust Noarootsi ja Haapsalu vahel, sest meritsi on üle lahe ainult 3 km, samal ajal, kui mööda teed ümber lahe on vahemaa umbes 45km. Suviti sõideti üle lahe paadiga, talviti mindi üle jää. Österbyst saab alguse ka talvine Noarootsi-Haapsalu jäätee. Oleme meiegi Avoga seda korra proovinud.
1994. aastani käis regulaarne paadiühendus Österby sadama ja Haapsalu Vanasadama vahel. 1930. aastatel väljus paat mõlemalt poolt kuus korda päevas. Nõukogude ajal sõitis paat Österby ja Haapsalu vahet kolm korda päevas ja kuna Noarootsi kuulus tol ajal piiritsooni, kontrollis piirivalve dokumente, enne kui inimesed paati lasi.
Österby sadamamuuli rajasid 20. sajandi alguses kohalikud talumehed, et kaitsta lautrikohta meretuulte eest. Muuli otsas on ujuvsild ja redeliga ujumiskoht. Kuna ilm polnud hetkel suurem asi, siis ujuma me ei läinud, kuigi mõned suplejad siin olid.
 |
| Muuli pealt oli näha ka Haapsalu linna |
 |
| Talu Österbys |
Österby pritsikuur ehitati 1930ndatel aastatel vabatahtliku tuletõrje jaoks. Ilmselt peeti siin tol ajal ka külapidusid. Pritsikuur taastati 1998. aastal.
 |
| Österby pritsikuur |
Võtsime järgmiseks suuna Ramsi poolsaarele, mis on tegelikult osa Noarootsi poolsaarest. Teel läbisime veel ühe ilusa, Einby küla.
Poolsaare tippu viid pikk ja kitsas külavahetee, mida mööda ilmselt väga ei sõideta. Seda enam olimne pettunud, jõudes suletud värava ette, millel kurja koera pilt.
Ka Paslepa mõis oli varustatud kurja koera sildiga. Üle aia nägime väikest heledat külalistemaja. Peahoonet ei paistnud kusagilt. Teada on, et see sai Nõukogude ajal rängalt kannatada.
 |
| Paslepa mõisa valvuritemaja |
 |
| Mõisa majandushoone varemed |
Varem Kulani mõisale kuulunud Paslepa külas asutas Magnus Gabriel de la Gardie 1679. aastal Paslepa mõisa. Mõisa peahoonet ehitati korduvalt ümber, praegune hoone pärineb 19. sajandist. Nõukogude ajal kasutas mõisahoonet piirivalve.
1873. aastal üüris Noarootsi pastor von Girgensohn Paslepa mõisa kõrval väikese viie toaga maja, kus tegutses kümmekond aastat Paslepa õpetajate seminar. Seminaris koolitati koolmeistreid esialgu rootsikeelsetele, hiljem ka eestikeelsetele talurahvakoolidele. See oli üks esimesi õpetajaid ettevalmistavaid õppeasutusi Eestis.
Kooli esimeseks juhatajaks sai Rootsist Noarootsi saabunud misjonär Thure Emanuel Thorén. Tema õhutusel algas esialgu kooliõpilaste hulgas, hiljem juba terves Noarootsi kihelkonnas usuline ärkamine. Usuliikumine on nii võimas, et selle tõttu jäid paljud külakõrtsid tühjaks, põrguhirmus talurahvas hülgas viina, suitsetamise ja tantsimise.
Sõitsime uuesti läbi Kudani piiripunkti ja jõudsime Harale, mis on jälle üks nunnu kaluriküla.
Esimesed andmed asustusest Hara lahe ja Vööla mere vahelisel alal pärinevad aastast 1442. Sajandite jooksul oli kohalike elanike põhiliseks elatusallikaks kalapüük, hülgejaht ja rannakaubandus. Keskajal oli küla tuntud mereröövlite tegutsemispaigana. Veel paarsada aastat tagasi oli Hara täiesti eraldiseisev saar, mis on nüüdseks mandriga kokku kasvanud.
Haral on ka väike ja õdus kohalik sadam, mis on kohandatud harrastuskaluritele ja külalistele. Kohtasime siin sõbralikke kalamehi, kellega ma muidugi kohe juttu tegin. Üks 70-aastane naine püüdis siit tavaliselt ahvenat, kokre ja viidikat. Keskealine paar sai kätte väikese ahvena ja lasi selle vette tagasi. Ma ei näinud, et neil rohkem midagi püüda oleks õnnestunud. Küllap oli tegu lihtsalt ühe perekondliku ajaveetmisviisiga. Kui ma varem mõtlesin, et kalapüük on põhiliselt meeste hobi ja võimalus argipäevast põgeneda, siis siin mere ääres oleme näinud ikka päris palju paarikesi ja isegi lastega peresid.
 |
| Hara sadama muul |
 |
| Ussikeel ja must vägihein |
Sõitsime mõned kilomeetrid tagasi Linnamäele, et osta Coopist õhtusöögiks toidukraami. See Linnamäe keskus Coopi juures on mulle kuidagi südamelähedane. Ikka ja jälle sattume siit läbi sõitma ja ilus triibuliste akendega pood jääb kutsuvalt silma.
Otsisime Riguldi mõisat, aga silt teel näitas valesti. Proovisime teiselt poolt ja sattusime ühe maja hoovi. Tee lõppes tupiku märgiga. Õnneks toimetas maja õues üks meesterahvas, küsisin temalt juhatust. Mees juhatas meid õuest läbi tupikteed mööda edasi.
 |
| Selline ootamatu mälestustahvel talu õuel |
Riguldi, Sutlepa ja Nõmmküla mõisniku Eduard Alfred Gustav von Taube mõrvasid 2017. aastal peale Venemaal toimunud Oktoobrirevolutsiooni Dirhami garnisonis resideerunud vene sõdurid.
Väike külavahetee viis aiaga ümbritsetud roosa puidust mõisahoone juurde. Aial oli silt "Eravaldus". Mõisahoone verandaga välisukse juures oli paar autot ja mõned inimesed askeldasid. Teiselpool teed olid mõned kõrvalhooned, osa neist lagunenud, aga uhkete sammastega.
Riguldi mõisa kohta pärinevad esimesed teateid aastast 1620. Alates 18. sajandist kuni 1929. aastani kuulus mõis von Taubedele. Ühekorruseline klassitsistlik peahoone on ehitatud arvatavasti 19. sajandi alguses. Häärberil oli kiltkivikatus, mis on osaliselt säilinud ka tänapäevani. Alates 1967. aastast kuulus mõis Tallinna Eriinternaatkoolile. Aastal 2002. omandas mõisa Tallinna linn, kes andis selle Tondi kooli erivajadustega laste kasutusse. Loodi sihtasutus eesmärgiga rajada mõisasse Maarja Külale sarnane toimiv kogukond, aga paraku see ei õnnestunud ja hoonete seisukord järjest halvenes. Paar aastat tagasi pani Tallinna linnavalitsus juba suhteliselt kehvas seisus mõisa müüki.
 |
| Ait |
 |
| Tõllakuur |
Põikasime ka Roosta randa, lootuses minna ujuma. Rannas oli baar ja päris ootamatu melu. I käis ujumas ja kurtis jube külma vee üle. Mina tegin 3 katset, aga ei suutnud ennast märjaks kasta, sest jalgadel hakkas külmast lausa valus.
Õhtu oli juba käes ja me võtsime suuna tänaöisesse majutuskohta. Teele jäi veel Rooslepa kabel ja surnuaed. Loomulikult tegime ka siin peatuse.
Esmakordselt on Rooslepa kabelit mainitud 1627. aastal. Teadaolevalt aga ehitati see juba hiljemalt 16. sajandi alguses, sest tänaseni on kabelis säilinud samal ajal valmistatud Püha Anna ja Püha Jüri kujud. Tol ajal oli tegemist ühega Noarootsi kiriku kolmest abikirikust, sest Riguldist oli Noarootsi liiga pikk maa. Noarootsi kirikuõpetaja külastas Rooslepa kabelit ühel pühapäeval kuus. Lisaks jumalateenistuse pidamisele ristis ta sellel päeval lapsed, laulatas abielupaarid ja viis läbi matusetalitused.
Vana puukabeli asemel ehitati 19. sajandil uus kivikabel. Töö teostati Riguldi mõisavalitseja Mathias Rösleri kulul. Muide, vana puukabeli palgid võeti lahti ja kasutati Sutlepa pühakoja ehitamiseks. 1970. aastal viidi see aga hoopiski Eesti vabaõhumuuseumisse, kus seda saab imetleda ka tänapäeval.
1932. aastal külastas kabelit Rootsi kroonprints Gustav Adolf, sellest sündmusest jäi mälestuseks tema allkirjaga paeplaat. II maailmasõja ajal põgenes suur osa rootslastest kohalikke üle mere ja võttis kaasa ka kirikuvara. See varandus asus pikka aega Stockholmi muuseumis, kuni aastal 2013 tagastati pidulikult Noarootsi kogudusele. Vaevalt jõuti esemed aga Rooslepa kabelisse üles panna, kui 2 nädalat hiljem ühel juulikuu ööl need varastati. Paar aastat hiljem õnnestus politseil vihje peale varastatud esemed kätte saada, aga vargad on siiani tabamata.
Nõukogude ajal Rooslepa kabel lagunes, aga taastati koos ümbritseva kalmistuga 2000ndatel aastatel.
Arvatavasti hakati Rooslepa surnuaeda matma juba 16. sajandil. Teiste hulgas puhkab siin hulk kohaliku mõisnikeperekonna Taubede liikmeid.
 |
| Rooslepa kalmistut ümbritseb kivist aed. |
 |
| Kõveraks väänatud ristid olevat nõukogude sõdurite kätetöö |
 |
| 1992. aastal ehitatud puidust kellatorn |
 |
| Tumepunane neiuvaip (käpaline) |
Ööbisime Bergsby Noarootsi kämpingumajas, mis osutus päris avaraks ja mugavaks. Väikesel terrassil saime süüa õhtust ja nautida ka veini.
Esmaspäev, 21.07
Sõime terrassil hommikusöök. Oli mõnus ilm ja, mis peamine, sääski polnud.
Täna suundusime kõigepealt otsima Rooslepa laevakivi. Sõitsime ja hiljem kõndisime mitu kilomeetrit mööda toredaid metsateid, aga kivi ei leidnud. Küll aga nägime üksikut edevat suvilat keset paksu metsa.
 |
| Üksik metsaonn |
Järgmine huviväärsus oli Dirham. Siin on väga ilus liivarand ja moodne väikelaevade sadam. Sadamast on muuhulgas võimalik sõita Osmussaarele, mis meil kindlasti lähemas tulevikus on ka plaanis. Kõndisime mööda mereranda kõrgele neemele, kust avanesid kenad vaated ümbruskonnale.
Dirhami oligi algselt ainult sadam, muid alasid kattis Riguldi mõisa mets. Alles 1977. aastal tekkis siia samanimeline küla. Küll aga ehitati siin kohalike poolt enne II maailmasõda purjelaevu.
I maailmasõja ajal ehitati Dirhami poolsaarele suurtükipatarei, mille juurde viiv munakivitee on tänaseni osaliselt alles.
Dirhami sadamas asub väga ahvatlev, loomulikult merevaatega Kalakohvik, kus me tellisime kohvi kõrvasle ka pavlova koogid.
Loomulikult ei saanud me jätta käimata Dirhami poes, mida peab kohalik jutukas mees, keda mäletasime juba varasemast ajast. Pood on avatud iga päev kuni 21:30, aga vahepeal on siesta 17-19. Kaup oli põnev, ostsin käsitööna tehtud lehmakommi, Avo õlut. Poeomanik siiski kurtis, et paraku kohalikud eelistavad Selverist tellida ja kauplus püsib pigem suviste turistide najal.
Suundusime edasi Põõsaspea neemele, aga selleks pidime minema ringiga läbi Rooslepa ja Tuksi külade.
 |
| Ilus vana talu Rooslepas. |
Rooslepa on ajalooline küla, mida esmakordselt on ürikutes mainitud 16. sajandi. Tegemist on tüüpilise sumbkülaga, kus talud paiknevad kobaras lähestikku ja küla keskele jääb suurem plats. Siinsed maad olid kehvad ja liivased ning sobisid ainult rukki ja kartuli kasvatamiseks. Kalapüügiga tegeldi vaid oma pere tarbeks. 19. sajandi lõpul lisandus elatusallikana merendus, kui Helsingisse ja Stockholmi hakati vedama kartulit, sealiha ja teisi põllumajandussaadusi. Lisaks juba eespool nimetatud laevaehitus Dirhami rannas. 1930ndatel aastatel elas Rooslepa külas 40 perekonda, kõik rootslased. Enne II maailmasõda ja selle ajal põgenes enamik neist Rootsi. Tühjaksjäänud taludesse asusid elama sõjapõgenikud, enamasti lastega lesed.
 |
| Veel üks ilus talu tee ääres |
 |
| Mahajäetud maja Tuksi külas |
 |
| Tere tulemast Spithami külla! |
Põõsaspea neem on väga tore koht, kus oleme Avoga korduvalt käinud. Neem asub Spithami külas. Seda küla on kirjalikult mainitud 1514. aasta piiriprotokollis, millest selgub, et rootslased elasid siin piirkonnas juba 1340. aastal, võimalik muidugi, et ka varem. Tol ajal möödus Põõsaspea neemest mitu laevateed, küll Rootsist Venemaale, küll Taanist Revalisse ehk Tallinnasse. Spithamis oli ka kõrts, kus müüdi Riguldi mõisas põletatud viina. Kõrts oli päris tulus, sest siitkaudu läks ka talitee Osmussaarele.
Rootsi talupojad ei olnud pärisorjad vaid rentnikud. 19. sajandi lõpuks osteti kõik renditalud vabaks. Aastal 1944 põgenesid peaaegu kõik siinsed elanikud Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi. Külla ja selle ümbrusesse ehitati piirivalverajatised ja suur radarijaam. Tavakodanikele oli piirkond suletud.
See vana radarijaama küngastik on tänaseni säilinud ja laiutab ilusate lilleaasade keskel.
 |
| Spithami radarijaam |
 |
Radarijaama antennide jäänused
|
Rannavalvekordon asus Põõsaspea neemel juba 18. sajandi lõpus. Eesti Vabariigi ajal oli siin mereside post ja sidesõlm. Nõukogude piirivalvekordon ehitati 1950ndatel aastatel, hiljem rajati piirkonda ka raketibaas.
 |
| Vaated radarijaama künkalt |
Tänaseks on Spithamis muidugi pilt kõvasti muutunud, hulk endisi taluomanikke tagasi tulnud või maad maha müünud ja poolsaarele on ehitatud hulganisti suvilaid ning puhkekomplekse.
 |
| Spithami piirivalvekordoni on loodus üle võtnud |
 |
| Magesõstar |
 |
| Ussikeel |
 |
| Põldohakas |
 |
| Põõsaspea neem |
 |
| Tuletorn ja tagapool maja linnuvaatlusteks |
Tänapäeval võib Põõsaspeal kohata nii välismaalastest, kui eestlastest linnuvaatlejaid, sest üle neeme kulgeb tähtis arktiliste veelindude rändetee. Nägime meiegi siin lindude vaatlemiseks ehitatud majakeses mitmeid huvilisi. Kuna neemel on peaaegu alati hirmus tuul, siis teeb maja linnuvaatlejate elu tunduvalt mugavamaks.
Rootslaste pärimuse järgi olevat Põõsaspea neemel asunud eestlastest mereröövlite elupaik ja siia olevat ka nende varandust maetud.
1951. aastal toimus siin selline üllatav sündmus nagu Põõsaspea lahing. Nimelt maabus neemel Rootsist saadetud neljast eesti mehest koosnev luuresalk, mis pidi liikuma sisemaale. Paraku, kas oli see Nõukogude piirivalvele ette teada või juhuslik kokkusattumus, aga luuresalka ootas ees varitsus ja tulevahetuses hukkus kõik neli meest. Vähemalt üks hukkunu on teada ka Nõukogude poolelt ja temast tehti muidugi kohalik kangelane. Hukkunud luurajate mälestuseks avati 2014. aastal Põõsaspea rannas mälestuskivi.
 |
| Ümaralehine kellukas |
Suundusime mööda kitsast ja auklikku metsateed Spithamist Perakülla. Seda teed oleme varemgi sõitnud ja seetõttu teadsime põnevusega oodata paksu metsa vahelt tee äärde ilmuvat Suure Karu Koobast.
 |
| Maitse üle ei vaielda |
Teel Spithamist Perakülla jääb Uuejõe vaatetorn ja RMK lõkkekoht.
 |
| Vaade tornist |
Jõudsime Peraküla randa, mis on minu ja Avo arvates üks toredamaid ujumiskohti Eestis. Täna oli vesi külm ja ilm tuuline, ujuma ei kutsunud. Sellegipoolest oli rannas natuke rahvast ja osa toimetas RMK lõkkeplatside juures. Neid platse on metsa ääres päris mitmeid ja inimestele meeldib siin ilmselgelt aega veeta. Peraküla rand on kuulus ka oma laulvate liivade poolest. Kui astuda kuiva ilmaga paljajalu rannaliivale, võib kuulda ning ka tunda jala all kiuksumist ja krudinat. Oleme isegi seda häält tekitanud ja kuulnud.
Nõva külakeskuses on väike pood ja selle kõrval täitsa tore Mõisakohvik. Käisime seal lestapraadi söömas. Poe taha jääb vana mõisahoonet jäljendav häärber, kus asuvad Nõva kool ja raamatukogu.
Teada on, et Nõval asus juba 14. sajandil Lihula nunnakloostrile kuuluv majandusmõis. Kirjalikult on mõisat aga esmamainitud 16. sajandil, mil see kuulus Padise kloostrile. Liivi sõja ajal klooster likvideeriti ja Nõva mõisast sai 1575. aastal eravaldus ehk rüütlimõis.
Nõva mõisa peahoone oli pikk ühekorruseline lameda plekk-katusega puithoone, mille ehitusaeg pole teada, aga oma lõpliku kuju sai hoone arvatavasti 19. sajandi klassitsismiperioodil. Pärast mõisa riigistamist kolis 1920. aastal peahoonesse kool. 2000. aastate alguseks oli hoone majavammist sedavõrd kahjustatud, et see tuli lammutada ja 2002. aastal ehitati vana hoone kohale enam-vähem samade mõõtmete ja proportsioonidega uus koolimaja.
Otsustasime, et lõpetame selleks korraks oma retke mööda Eesti piiri ja külastame koduteel jhoopis Rummu karjääri, kus me keegi siiani veel käinud polnud.
Rummu karjääri pilet maksis 7€, koos vanglamuuseumiga 10€. Meie muuseumisse minna ei plaaninud, pigem lootsime karjääris ujuda. Parkisime auto avarasse kruusaga kaetud parklasse ja kõndisime umbes 500 meetrit karjäärini. Ümberringi kerkisid järsud liivamäed nagu kuumaastik. Vasakule jäid pikad vanglamüürid.
Ühel hetkel kulges tee järsult allamäge ja meie ees avanes ilusa sinise veega järveke, mille seest kerjkisid tondilossina telliskivihoone varemed. Täiesti sürrealistlik vaatepilt!
Rahvast oli päris palju, aga mitte ülemäära. Siin asus ka mõnus suure terrassiga kohvik. Avo jäigi kohvikusse päikesevarjulisse kohta istuma, meie I-ga käisime ujumas. Üsna omapärane tunne oli ujudes, kartsin mõne veealuse monstrumi vastu põrkuda. Õnneks oli rahvast vees piisavalt ja ujumiskoht küllap turvaliseks tehtud.
Üritasime ronida liivamäkke, aga lõpus läks tõus liiga järsuks. Keerasime otsa ringi ja kolasime veel natuke ümbruskonnas.
Rummu karjäär avati 1938. aastal paekivi ehk nn Vasalemma marmori kaevandamiseks. Odava tööjõu tagamiseks rajati samal ajal Rummu ümbrusesse ka kolm vanglat. Õmberringi asuvad mäed on tegelikult kaevandamisel tekkinud aheraine.
1990ndatel täitus karjäär nädalavahetuse jooksul ootamatult veega ja selle sündmuse täpse põhjuse kohta ringleb tänapäevani erinevaid oletusi. Vee alla jäid nii kaevandushooned, rasketehnika, kui ka kasvavad puud. Möödus paarkümmend aastat ja Rummu karjääri avastasid sukeldujad ning hiljem ka muud külastajad.
Vasakult sai ka mööda teed ülesmäge minna, kust avanes imeline vaade karjäärile.
 |
| Rummus sündinud Birgiti fotonäitus |
Riisipere-Vasalemma tee äärde jäävad moonidega ääristatud põllud.
Tegime kõrvalepõike Riisipere mõisa juurde, aga see oli aiaga piiratud ja remondis.
Esmamainitud on seda Riisipere mõisa juba 14. sajandil. Mõisa nimi tuleneb Risbiterite suguvõsast. Kuni 19. sajandi alguseni asus mõisakeskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas. Praeguse, Uue-Riisipere häärberi rajas uude asukohta 19. sajandi algul mõisa tollane omanik von Stackelberg. 1821. aastal valminud mõisa peahoone on Eesti kõrgklassitsismi tippteoseid nii sise- kui ka väliskujunduses. Mõisa stukkdekooriga kuppelsaal on Eestis ainulaadne.
Peale võõrandamist 1921. aastal rajati mõisasse piiskop Platoni nimeline orbude varjupaik, mis tegutses lastekoduna kuni 1984. aastani. Pärast lastekodu sulgemist jäi häärber pikalt lagunema ja praegu on see eravalduses. Mõisa kõrvalhooned pole praktiliselt säilinud peale viinaköögi.
Muide, siin mõisas pidavat kummitama valges kleidis tütarlaps. Raamatust "Mõisalegendid" võib lugeda, et kummituslugu pärineb 19. sajandi lõpust Friedrich von Stackelbergi ajast. Friedrichi üks tütardest olevat surnud üsna noores eas ning hiljem on teda nähtud mõisas kummitamas. Üks mõisa toatüdruk olevat teda kohanud mitmeid kordi peahoones kõndimas ning esimesel korral arvanud, et tegu on külalisega. Ka mõisa praegused omanikud olevat seda tütarlast korduvalt näinud.
 |
| Riisipere mõisa viinaköök |
 |
| Teel |
 |
| Keerispea põld |
 |
| Pajaka mõisa park Kasari jõe ääres |
Kuigi olime juba muljetest väsinud, ei saanud me jätta minemata Varbola linnusesse, kuna me keegi polnud sinna varem sattunud ja nüüd ta otse tee peale jäi. Enne põikasime veel Vardi mõisasse, millest pidasin pildistamise vääriliseks peahoone asemel mõisa aita ja sepikoda. Aidas asub Eesti üks suurimaid vanatehnika erakollektsioone.
 |
| Ait |
 |
| Sepikoda |
Vardi mõisahäärber põletati maha 1905. aastal ja hiljem ehitati uuesti üles. Tänaseks pole algsest hoonest kuigipalju alles jäänud.
Kui Varbola linnusesse jõudsime, hakkas vaikselt äikest üles kerima. Müristamist trotsides kõndisime linnuse valli peal. Tegemist oli ikka suure rajatisega.
 |
| Läänepoolne väravakäik |
Varbola linnus ehk rahvapäraselt Jaanilinn oli üks Põhja-Euroopa suurimaid muistseid kantse, mille algus ulatub 11. sajandisse. Varbola linnust märgitakse korduvalt Läti Henriku "Liivimaa kroonikas". Aastatel 1222-1223 oli linnus eestlaste vabadusvõitluse oluline keskus ja puuduvad andmed, et seda kunagi vallutatud oleks.
Oma kaitseotstarbelise tähtsuse kaotas Varbola linnus 14. sajandil. 15.-17. sajandil asus siin külakalmistu ja ohverdamispaik. 19. sajandil elas linnuses mõisa metsavaht. Hiljem on linnuseõuel olnud heinamaa ja jaanitule tegemise paik.
 |
| Puust mälestussammas tõelisele metsamehele |
 |
| Harilik pune ehk vorstirohi |
 |
| Kerakellukas |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar