Viin, Melki klooster ja "Ariadne Naxosest" Viini Staatsoperis

Käisime oma ooperihuvilistest sõpradega Viinis, et vaadata Richard Straussi "Ariadne Naxosest" Viini Staatsoperis ja nautida suurlinna hõngu. Kokku oli meid 10 inimest, kellest 2 tulid Saksamaalt. Teistega lendasime Tallinnast läbi Riia ja kuna täiesti ootamatult sadas Viinis lumi maha, siis hilines meie Riia-Viin lend päris mitu tundi. Aga polnud hullu, istusime Riia lennujaamas ja võtsime väikesed veinid. Ooper oli alles ülejärgmisel päeval, seega me ei muretsenud. Küll aga oli I-l ja B-l plaanis samal õhtul juba kontserdile minna ja nemad Kölnist muidugi õigel ajal kohale ei jõudnud, lisaks oli nende lennuk ikka kohutaval kombel raputanud. 

Saabusime oma hotelli Leonardo Hotel Vienna Westbahnhof taksodega peale keskööd, aga sellegipoolest kogunesime lobbysse, et järgmise päeva plaani kokku leppida. Restoran oli küll juba suletud, aga me saime osta iseteenindatavast kapist jooke ja krõpse. 

Hotell oli täitsa ok, raudteejaama lähedal

Laupäeva, 21.veebruari hommik võttis meid vastu umbes 10-kraadise temperatuuri ja mõnede lumejälgedega. Kõnniteed olid enamasti lumest puhtad, kuigi märjapoolsed. Ühesõnaga olukord oli normaalne. Meie hotellist oli kesklinna umbes 2km ja me kõndisime jala mööda Mariahilfer Strasset. Tegemist on Viini ühe elavama šoppingutänavaga.

Mariahilfer Kirche ehitati 17.sajandil

Mariahilfer Kirche ees on Joseph Haydni kuju. Kuna helilooja elas ja suri siinsamas piirkonnas, kutsutakse kirikut rahvasuus sageli ka Haydni kirikuks.

Jõudsime kesklinna ja muuseumikvartalisse. Külastasime Leopold Museumi, kus oli parasjagu Gustave Corbet näitus. Leopoldi muuseumi püsinäituseks on „Viin 1900. Modernismi sünd“, mis avati uuel ja laiendatud kujul 2019. aastal. Muuhulgas näeb siin maailma suurimat Egon Schiele kollektsioon ja Gustav Klimti meistriteosed, tarbekunsti, mööblit, disaini, fotosid ja ajaloolisi arhiivimaterjale. Mulle siin väga meeldis.

Mumok on Viini ja kogu Austria suurim modernse ja kaasaegse kunsti muuseum. Sinna sisse me seekord ei läinud. Leopold Museum asub kohe kõrval.

Plaanisime sealsamas muuseumis kohvikusse minna, aga see oli ülerahvastatud. Seetõttu läksime hoopis Cafe Raimundisse. See oli väga mõnus koht traditsioonilise apfelstrudeli ja kohvi manustamiseks. Meiega ühines ka vana sõber H, kes elab siinsamas Viini kesklinnas.

Nimi „Raimund” viitab kuulsale Austria näitekirjanikule ja näitlejale Ferdinand Raimundile, Valgrega pole midagi pistmist.

Kuna ilm oli täitsa kena, vahepeal tuli isegi korraks päike välja, siis jalutasime kesklinnas ringi. Käisime Habsburgide losside, Stephansdomi ja Parlamendihoone juures. 

Naturhistorisches Museum

Nii Loodusloomuuseum, kui ka selle kaksikhoone Kunsthistorisches Museum ehk Kunstiajaloomuuseum ehitati 19. sajandi lõpus arhitektide Gottfried Semperi ja Carl von Hasenaueri juhtimisel Habsburgide keiserlike kogude majutamiseks. Mõlemad uhked paleed asuvad Maria-Theresien-Platzil.

Parlamendihoone kuulsal Ringstraßel on ehitatud Antiik-kreeka stiilis

Hofburgi palee

Hofburg oli alates 13. sajandist kuni 1918. aastani Habsburgide dünastia ametlik talveresidents, suved veedeti Schönbrunni palees. Tegemist on ühe maailma suurima paleekompleksiga, mis koosneb 18 hoonetiivast, 19 siseõuest ja enam kui 2600 ruumist. Tänapäeval asub siin muuhulgas Austria liidukantsleri ametlik residents ja kantselei. Lisaks asub siin Keiserlik varakamber (Schatzkammer), kus nähtud 10.sajandist pärinev Püha Rooma keisririigi kroon mulle 25 aastat tagasi väga sügava mulje jättis. Sest kõrval oli Albrecht Düreri maal keiser Karl Suurest kandmas täpselt sama krooni. Tookord olin ma näinud ainult tundmatute rüütlite raudrüüsid Kuressaare lossimuuseumis ja siis äkki avanes minu ees selline sajanditepikkune ajalugu kuulsate nimedega.

Seekord me nendesse uhketesse muuseumidesse ei läinud.

Hofburgi uus tiib Neue Burg

Neue Burg

Keiserlik palmimaja ehk Palmenhaus

Keiserlik palmimaja on Art Nouveau stiilis klaasist ja terasest kasvuhoone, mis ehitati 20. sajandi alguses keiserlikuks talveaiaks.

Haas-Haus

Haas-Haus valmis 1990. aastal ja selle projekteeris Austria üks kuulsamaid avantgardistlikke arhitekte Hans Hollein. Koht sai oma nime Philipp Haas & Söhne vaibavabriku järgi, mis hävis Teises maailmasõjas. Hoone läikiv klaaspind peegeldab otse vastas asuva Stephansdomi gooti stiilis fassaadi. Alguses põhjustas Haas-Hausi projekt konservatiivsete austerlaste hulgas suure skandaali. Aja jooksul on emotsioonid vaibunud ja hoonest on saanud üks Viini tõmbenumbreid.

Püha Stefanuse katedraal ehk Stephansdom asub linna keskväljakul Stephansplatzil ning selle ligi 136 meetri kõrgune lõunatorn on juba sajandeid Viini sümboliks. Katedraali ehitust alustati juba 12. sajandil, tolleaegsest romaani stiilist on säilinud peaportaal ja kaks Paganatorni. Hoone praegune kaunis gooti stiilis ilme on aga valdavalt pärit 14. ja 15. sajandist.

Püha Stefanuse katedraali barokkstiilis interjöör pärineb 17. sajandi keskpaigast.  Katedraalis on leidnud oma viimse puhkepaiga arvukalt tähtsaid Habsburge, kardinale ja peapiiskoppe. Muuhulgas asub siin keiser Friedrich III punasest marmorist sarkofaag, mille nikerdamiseks kulus kunstnikul pea kolmkümmend aastat.

Tagasi hotelli kõndisime sedasama Mariahilfer Strasset mööda. Üllatav, kui palju siin linnas on kanepipoode.

Õhtusöögiks liikusime kõik itaalia restorani In Bocca al Lupo, kus I oli meile kohad reserveerinud. Restoran oli hubane, söögid head, seltskond eriti tore.

Pühapäeval, 22.veebruaril oli soojem, aga kaldus vihma tibama. Plaanis oli külastada Albertinat. Osad läksid taas jala, mina otsustasin seltskonna mõttes A ja J-ga liituda ning minna metrooga. Need mõnisada meetrit metroojaamani ratastooli lükkamine võttis naha päris märjaks. 

Albertinas oli toredaid maale, kaasa arvatud mõned impressionistid ja hulk neid, kes tulid pärast impressioniste (Monet, Picasso, Degas, Renoir, Cézanne, Chagall, Malevitš, Kandinsky). Aga kõige rohkem meeldis mulle Lisette Modeli fotonäitus. Põhiliselt olid ekspositsioonis New Yorgi džässiklubide ja tänavaelu pildid. 

Lisette Modelit (1901–1983) on nimetatud šokeerivalt ausaks tänavafotograafia korüfeeks. Oma vahetute, humoorikate ja ka sügavalt empaatiliste piltidega tõi ta traditsioonilisse dokumentaalfotograafiasse järsu pöörde. 

Neuer Markt ehk Uusturg on üks Viini vanimaid väljakuid

19. ja 20. sajandi vahetuse historitsistliku ja juugendlike mõjutustega hoone Neuer Marktil

Austria Rahvusraamatukogu Josefsplatzil

Hiliseks lõunasöögiks olin pannud kinni ehtsa viini šnitsli restorani Schnitzel One Neuer Marktil. Tahtsime veidi varem sinna minna, aga koht oli ikka väga hõivatud. Ega me Avoga mingid suure lihakäntsaka fännid ei ole, aga kõhu saime loomulikult täis. I ja B irdusidki meie seltskonnast ja läksid hoopis liibanoni restorani.

Peale lõunat sõitsime osa seltskonnaga taksoga hotelli ooperisse minekuks riideid vahetama. Sõitsime siis juba ka tagasi Viini Ooperimajja taksoga. Oleme Avoga Viini ooperis ka korra varem käinud. Tegemist on uhke hoonega ja nii solistid, koor, kui ka orkester olid väga tasemel. Mängiti Richard Straussi "Ariadne Naxosest". Mulle väga meeldis, kuigi suuremad ooperispetsialistid paari osatäitja üle ikka nurisesid.

Vaheajal tegi M meile šampust välja, sest tema sai ratastoolis J saatjana tasuta pileti.

Esmaspäeval, 23.veebruaril sõitsime kuuekesi rongiga Melki. J ja A otsustasid veidi kergemalt võtta ja jäid Viini. I ja B sõitsid täna juba Saksamaale tagasi.

Mina olin kunagi väga ammu Melkis käinud ja tookord jättis Melki klooster mulle kustumatu mulje, eriti sealne raamatukogu. Lootsin, et ehk meeldib ka minu kaaslastele.

Niisiis läksime kohe hommikul Westbahnhofi. Oleksime juba automaadist päris kalli hinna eest piletid ostnud, aga E, kes oskab kõige paremini rahadega ringi käia, läks igaks juhuks kassasse küsima ja seal selgus, et me saime mingi kombinatsiooniga poole odavamalt. "Tark ei torma", ütleb üks minu sõber alati.

Pfarrkirche Maria vom Siege Westbahnhofi lähedal

Rong oli täpne ja mugav. Sõit kestis umbes tund. Ega aknast väga palju vaadata ei olnud. Melk aga võlus meid kohe esimesel hetkel. Tegu on väikese Doonau lisajõe Melki kaldal asuva linnakesega, mille kohal kõrgub uhke kollane klooster. Siin tundus olevat kevadisem, kui Viinis. Kaasa aitas ka ilusam ilm muidugi. Vanalinna kitsastel tänavatel ja hubasel peaväljakul oli vähe rahvast. Kohvikud olid avatud, samuti gooti stiilis kihelkonnakirik Stadtpfarrkirche Mariä Himmelfahrt. 

Raekojaplats Melkis

Hauptplatz ehk Peaväljak on Raekojaplatsi pikendus

Klooster kõrgub kaunina linna kohal

Juba Rooma ajal asus Melkis sõjaväepost. Kirjalikes allikates mainiti kohta esmakordselt 9.sajandil  nimega Medilica. Tänapäeval elab siin umbes 5500 elanikku.

Meie jalutasime veidi vanalinnas ringi ja külastasime ühte toredat väikest kohvikut. Kloostrisse teed otsides sattusime ka jõe äärde. Tegelikult pääses kloostrisse mööda kitsast munakivitänavat ja me pidime selle leidmiseks kohalikelt teed küsima.

Linzer Straße on jalakäijate tänav

Tee kloostrisse

Melki benediktiinlaste klooster on üks Euroopa suurimaid ja suursugusemaid barokk-komplekse.  Klooster alustas tegevust juba 1089. aastal, mil Austria markkrahv Leopold II andis oma senise kindluslossi üle Lambachi kloostri benediktiini munkadele. Sellest ajast alates on mungad seal katkematult tegutsenud. Kloostri kirikusse on sängitatud Austria esimesed valitsejad ning seal asub ka piirkonna esimese patrooni, Püha Colomani haud.

Melki kloostri peavärav Haupttor

Keskaegsed hooned hävisid sajandite jooksul tulekahjudes ja sõdades. Tänapäevani säilinud  silmapaistev kollane barokkansambel ehitati 18.sajandil kuulsa Austria arhitekti Jakob Prandtaueri projektide järgi.

Kloostri raamatukogu on maailmakuulus, sisaldades umbes 100 000 köidet ja ligi 2000 keskaegset käsikirja. Raamatukogu on kaunistatud võimsate laefreskodega. Kahjuks käis siin parajasti renoveerimine ja täit pilti me sellest imekaunist ruumist ei saanudki. Muide, just Melki kloostriraamatukogu inspireeris kirjanik Umberto Ecot kirjutama tema kuulsat romaani "Roosi nimi".

Minu suureks kurvastuseks ei tohtinud siseruumides pildistada. küll aga saime ronida Põhjabastioni panoraamterrassile, kust avanes suurepärane vaade kloostri barokkpargile, aiamajakesele (Gartenpavillon) ning ümbritsevatele mägedele ja maastikule.

Aiamajake ehk Gartenpavillon

Melki kloostris tegutseb tänapäevani 12. sajandil asutatud kloostrikool. Tegemist on Austria vanima pidevalt töötanud kooliga ja siin õpib ligi 900 õpilast. 

Tee kloostrist all-linna

Jalutasime veel natuke vanalinnas ja leidsime meeldiva restorani Rathauskeller otse raekoja platsil. Igal juhul tasus see sõit ette võtta. Kontrast elava ja rahvarohke Viiniga oli meeldivalt suur.

Tagasi Viini jõudes läksime H kutsel tema sõprade kreeka restorani Trilogie õhtust sööma. See oli samuti väga meeldiv koht. Muidugi, kreeka köök on alati olnud minu lemmik.

Volkstheater

Volkstheater loodi 19.sajandi lõpus linnakodanike algatusel, et teha kvaliteetne näitekunst ja kaasaegsed näidendid ka laiemale rahvamassi ning keskklassile kättesaadavaks. Piletihinnad hoiti taskukohasemad kui olid tol ajal Burgtheateris ehk õukonnateatris.

Teisipäeval, 24.veebruaril sõitsime varahommikul tellitud taksodega lennujaama. Seekord toimusid lennud plaanipäraselt. Küll aga selgus, et absoluutselt kõik Tallinn-Tartu bussid olid välja müüdud. Proovisime küll ennast peale rääkida, aga ei õnnestunud. Isegi varubuss oli täitsa täis. Õnneks väljus juba tunni pärast ka rong ja sinna õnneks piletid saime. 

O jõudis isegi Presidendi vastuvõtule esinema. Niisugune Vabariigi aastapäev meil.