Lugu ise on küllaltki kulunud, vana tuntud Saalomoni kohtumõistmine kahe ema üle lapse omandiõiguse pärast. See lugu oli toodud Gruusiasse sõja aega ja oleks võinud vägagi karm olla. Õnneks kasutasid nii autor Brecht kui lavastaja Palu ülepaisutatult teatraalset stiili, mis tekitas vajaliku võõritusefekti. Nii oli võimalik sümpaatsele peategelasele Grušele kaasaelamise kõrval ka piisavalt itsitada ja tobedate tegelaste pillerkaari nautida.
Väga head grotesksed rollid olid Ott Sepal ja Merle Jäägeril, eriti surnust ülestõusva poja ja tema emana. Piret Krummi puhul nautisin eriti tema suurepärast lauluoskust. Jaanus Tepomees ja Reimo Sagor sõduritena mõjusid küllaltki vastikuna nagu pididki. No oskab see Tepomees ikka kõõritada! Vanal heal tasemel oli Aivar Tommingas, kuigi minu meelest langes ta üldisest pildist pisut välja, oli tõsisem ja samas justkui silmakirjalikum.
Peategelane Marian Heinat oli väga sümpaatne, tugev ja vankumatu oma leebuses ja emaarmastuses. Kordagi ei jäänud temast muljet, kui ohvrist. Minu eriline lemmik viimasel ajal - Karl Laumets suutis ka siin etenduses noorest ja naiivsest sõdurkangelasest teha uhke hoiakuga kindlameelse tegelase, keda oli nauditav jälgida ja kelle lavaletulekut ootasin.
Etenduse nael oli aga Andres Mähar joodikust ja elupõletajast külamehena, kellest olude sunnil (ja peategelaste õnneks) sai kohtunik. Tema osav turnimine mööda mäekallakut ja korduv poomisnööri otsas lavaauku libisemine olid hullupööra naljakad. Kahjuks ei ole Brecht taibanud talle sõnasõtta väärilist vastast kirjutada, nii pidi ta suure osa teisest vaatusest üksi soleerima. Eks see teine vaatus pisut jantlikuks kiskuski.
Kokkuvõttes tõeliselt vaimukas ja särav mõistulugu suurepärase näitlejaansambliga. Kindlasti soovitan vaatama minna.
