"Teoreem" Draamateatris

Juhan Ulfsaki lavastus. Päris diip. Pärast etenduse lõppu oli saal täis kohmetuid ja ebalevalt naeratavaid vanamutikesi. Oli muidugi nooremat publikut ka. Minu taga rääkisid kaks meest, et tegu oli ikka pigem Von Krahli-pärase lavastusega, kui Draamateatri omaga. Kunagi ülikooli filmiklubis sai vaadatud Pasolini filmi "Teoreem". Mäletan, et olin väga vaimustuses, aga ega midagi muud küll ei meenu. Lavastus on tehtud Pasolini jutustuse järgi.

Laval on väikekodanlik perekond, edukas vabrikandist isa Jaan Rekkor, ilus ja eneseteadlik ema Mari Abel ning kaks last, vist teismelised, Marian Eplik ja Ursel Tilk. Räägitakse ennast ja üksteist iseloomustades kolmandas isikus, seega tekib kohe võõritusefekt. Ilmub ka viies tegelane, teenija Teele Pärna esituses. Kuna tal on kogu aeg seljas roheline Bolti kulleri kast, siis ilmselt vihje pagulasele. Tegemist on ilmselgelt tuima tüübiga, kes lolli järjekindluse- ja valju plärinaga nühib muru niita. Kuna Eestis pole kunagi eriliselt klassivahedele tähelepanu pööratud, siis ega ma kohe ei haakunud selle teemaga. Korraks isegi mõtlesin, et ah, jälle üks Tšehhovlik draama.

Huvitavaks läks asi siis, kui lavale ilmus võõras, pikk ja ilus tütarlaps (hiljem selgus küll, et noormees ja siis jälle, et ikka tütarlaps). Liisa Saaremäel pani ennast kohe vaatama ja ega temalt silmi ära ei saanudki. Sama käis muidugi ka laval oleva perekonna kohta. Igaühte puudutas võõras omal kombel, aga tõmme oli igal juhul seksuaalne. Üllatuslikult hakkasin ma laval viibivatele tegelastele kaasa elama ja tundma. Sellele aitas kaasa näitlejate aus mäng, poeetiline tekst ja mõjuv muusika. Laval toimuv on pigem unenäoline, kui reaalne.

Siis ühel hetkel läheb võõras minema ja fookus pöördub teenijannale. See saabub tagasi oma kodukülla maakolkas ja muutub pühakuks (või ohverdatakse?). Võimas hääl ja võimas esitus pisikeselt Teele Pärnalt. Aga tema headusest olen ma juba ammu aru saanud. Stseen on koomiline, aga jääb mulle arusaamatuks. Keda ta siis õigupoolest lunastab?

Igal juhul on lavastus kaunis, stiilne ja väljapeetud. Tekitas küsimusi ja, mis seal salata, ka ebamugavust. Mis ilmselt oligi asja mõte.

"Mägede iluduskuninganna" Vanemuise Sadamateatris

Selles mõttes huvitav lavastus, et umbes 20 aastat tagasi tõi Ain Mäeots lavale sama näidendi kahest naisest, emast ja tütrest ning tol ajal mängis ema Herta Elviste ja tütart Liina Tennossaar. Nüüd lavastas Mäeots sama McDonaghi draama ja seekord on ema roll Liina Tennossaarel. Tütart mängib Ragne Pekarev. Tookord jäi see lavastus mul kahjuks nägemata ja nüüd olid ootused päris suured.

Lavastus oligi hoogne, sai nalja ja oli muidugi ka valusaid kohti. McDonagh on vaieldamatult üks paremaid tänapäeva näitekirjanikke ja mulle ta ka väga meeldib. Alati on tema näidendite tegelasteks lihtsavõitu ja isegi piiratud inimesed. Viimati nägin tema filmi "Inisherini hinged" ja siiamaani on meeles Colin Farrelli lihtsameelse külamehe kurb nägu.

Liina Tennossaar oli ikka äge mutt, lõug vihaselt püsti ja käed värisemas. Selline tüüpiline kiuslik vanainimene, kes ei ela ise ega lase ka teis(t)el elada. Tennossaar oligi kõige usutavam tegelane laval, kuigi ehk ikkagi pisut üle võlli oma heleda ja valju häälega. Pekarevi tegelase Maureeni puhul ei saanud väga aru, kui frustreeritud ta sellest elust ikka oli. Ta oli ju juba 20 aastat oma kiusliku ema käske täitnud. Pigem jäi mulje, et ta nautis oma emaga tülitsemist ja, mis kõige hullem, ka võikas tulise õliga stseenis jäi ta rahulikuks ja külmaveereliseks. Mulle jäi mulje, et ta tegelikult teadis, et mingit Ameerikasse sõitu ei tule ja ta tegelikult ei kohtunudki Patoga. Ta võib-olla ei tahtnudki teistsugust elu? Väga usutav ei tundunud, et tegu on lihtsa maanaisega, kuigi ropendamist oli üksjagu.

Ain Mäeots Patona mõjus küll loomulikuna, kuigi ka tema ei jätnud kuidagi lihtsa külapoisi muljet. See-eest nende üürike armastusstseen Maureeniga oli väga julge ja usutav. Polegi ammu niisugust Vanemuise laval näinud. Oskar Seeman Pato venna Rayna oli mõnusalt närviline ja äkiline, aga samamoodi jäi ehk pisut veenvusest puudu. "Tõrksa taltsutuses" oli ta kindlasti rohkem oma elemendis.

Lavakujundus oli autentne, vana logu maja ja piisavalt segadust. See on lavastus, kus ei soovita istuda esimeses reas, sest igasuguseid asju pritsib pidevalt. Mäeots on teinud ka muusikalise kujunduse ja muusikat on tõesti palju, mõnusaid iiri lugusid ja ka vanu eestikeelseid laule. Tegevus toimubki ilmselt kusagil 80-ndatel aastatel.

Kokkuvõttes oli tegu ikkagi hea lavastusega. R-ile, kellega koos seekord vaatasime, meeldis väga.

"Julius Caesar" Vanemuises

Minu lapsepõlve sõbrannadel tekkis mõte seda ooperit vaatama minna ja loomulikult olime kohe päri. Ka Avo oli kohe valmis tulema ja veel paaril sõbrantsil oli õnnestunud oma mees kaasa võtta. On ju tegemist nii haruldase koosseisuga, kus lausa kolm kontratenorit. Teiseks muidugi lavastaja Elmo Nüganen, kelle nimi kohe publiku kohale veab. Seegi kord oli saal rahvast puupüsti täis.

Ega ma ei oodanud väga vinget elamust, aga võta näpust! Ma olin väga vaimustunud. Selline muusikaline tase ja väga põnev lavastus! Lavakujundus oli esmapilgul minimalistlik - valge sõrestik tagaplaanil, mis aga valguse abiga muudetakse kord lillaks, siis roheliseks ja lõpus veripunaseks. Meestegelaste kostüümid olid tõeliselt pilkupüüdvad, värvikirevad ja suurte sulgedest peakatetega. Üle vindi keeratud rooma väepealike välimus. Koor on lumivalges, kehastudes kord sõjaväeks, kord vangideks, kord lihtrahvaks. Kui mängu tulid kaasaegsed laigulised sõjaväeriided, vintpüssid ja iseliikuvad minitankid, siis algul mõtlesin, et oh ei, juba jälle! Aga pikapeale hakkas see otsenäitamiste pillerkaar mulle meeldima. Arusaadav, et tõmmatakse paralleele tänapäeva sõjahullusega. Ja barokkooperis, kus ei aaria, ega isegi mitte retsitatiivi ajal midagi ei juhtu, on tore, kui laulja näiteks vaikselt lakke sõidab ja siis veelkord. Ja kuigi ooper on algselt mõeldud kajastama vaprate valitsejate Caesari ja Kleopatra romantilist armulugu, siis lavastuses on hoopis teised meeleolud. Me kõik ju teame ajalootundidest, et paariheitmise tõeline põhjus oli ikka poliitiline, pealegi oli kogu selle triumfi taga ikka labane tapmine ja rohke verevalamine.

Orkester Risto Joosti juhtimisel mängis väga hästi. Mulle väga meeldis Nüganeni võte mõned orkestrandid ka lavale tuua. Tõsi küll, metsasarve mängija oli veidi raskustes, aga see ongi väga raske pill. Väga äge oli Caesari duett viiuldajaga. Martin Karu Julius Caesarina oli väga professionaalne ja mõjuv. Täitsa uskumatu, et see oli tegelikult tema esimene ooperiroll. Ivo Posti kontratenor number kahena jäi ilmselgelt tagasihoidlikumaks, aga selle kompenseeris ta oma näitlejažarmiga. Kolmas kontratenor Ka Bo Chani esituses oli pigem karikatuurne tüüp ja sellega sai ta suurepäraselt hakkama. Hoolimata aasiapärasest nimest on tegu juba aastaid Eestis elava lauljaga. 

Pirjo Jonas Kleopatrana üllatas taas, seekord ka suurepärase füüsilise vormiga. Tema sopran oli puhtakõlaline ja kerge. Midagi pole parata, aga ka see on väga oluline, et laulja jätab meeste ihaldusobjektina laval usutava mulje.

Minu ja ka Avo absoluutne lemmik oli Tuuri Dede Corneliana, kellel mängida ja laulda tapetud väepealiku naise roll. Tema ja Rasmus Kull poja Sextusena kandsid ooperi laulvamaid aariaid ja dramaatilisemaid stseene. Barokile omaseid pikki koloratuure ehk lihtsamalt öeldes hääleväristamist nende muusikalistes palades ei olnud. Mul oli väga hea meel Rasmuse üle, kellel laulda päris suur roll, mitu aariat ja duetti ning kes sellega suurepäraselt hakkama sai.

Pean kiitma ka kava. Viimasel ajal on Vanemuise kavad väga ilusa kujundusega, "Julius Caesari" oma meeldis mulle eriti.

"Mefisto" Draamateatris

 Olin just ära vaadanud "Macbethi" ja ei saa salata, et tekkis võrdlusmoment. "Mefisto" on küll tagasihoidlikum produktsioon, orkestri asemel on poistekoor, tantsulist liikumist on vähem. Aga mida "Macbethis" ei ole, on mõjuvõimas peategelane. Mait Malmsten oli Macbethina suurepärane nagu alati, aga ega tal väga tugevat rolli lavastajate poolt ette ei antud. Seevastu Juhan Ulfsak Hendrik Höfgenina on pea kogu etenduse esiplaanil, tema mängule toetub kogu lavastus. Ja Ulfsak mängib oma tegelase võimsalt välja, teda on põnev jälgida ja igav juba ei hakka. 

Alguses tuletas ta mulle natuke Mati Unti meelde oma närviliste tõmbluste ja grimassidega. Aga Unt oli ikka sümpaatne ja armas, Hendrik Höfgeni kohta seda küll öelda ei saa. Algusest peale tuletas ta meelde ussikest, ka kehahoiak oli selline: läńgus õlad ja kõhuke ees. Lodev mehike, kes üritas näitlejana provintsist välja rabeleda ja ühtlasi tõmbles kahe naise vahel. Ühtaegu üleolev, vaimukas ja terane ning samas pugejalik ja vastik. Tema kaasaminek valitsema pääsenud natsirežiimiga oli seega üsna etteaimatav käik. Loomulikult tekkivad paralleelid tänapäevaga ja kui mõelda kõigi nende venelaste (ja mitte ainult venelaste) peale nii siin, kui sealpool piiri, kes Putinit ja tema jäledat sõda Ukrainas takka kiidavad, siis on mõistetav, et valitseva hüsteeriaga mitte kaasaminek õnnestub ainult tugevatel. Mulle tuli meelde Robert Seethaleri romaan "Tubakapoodnik", mis suures plaanis räägib samast asjast, natside võimule tulekust Austrias. Selle noor peategelane on aga hoopis teisest puust, kui Höfgen. Suurepärane romaan, seda tasub lugeda.

Kui Hendrik Höfgen on pigem karikatuur, kui inimene ja selletõttu ka erilist kaastunnet ei ärata, siis ülejäänud tegelased etenduses on inimlikumad, samas jääb neile vaid peategelast toetav roll. Mõjuvama rolli tegi Teele Pärn aristokraadist Barbarana. Mulle väga meeldis ka Merle Palmiste natsikindrali armukese Lotte Lindenthalina. Selline emalik ja pealtnäha empaatiline naine, kelles ei tekita mingeid moraalseid küsimusi tema armukese jõhkrad poliitilised vaated ja teod. Väga oskuslikult on kasutatud videod, peegleid ja pöörlevat lava. Estonia teatri poistekoor kehastus kord ingliteks, kord hitlerjugendiks, igatahes olid nad toredad. Lavastuses oli muusikat ja elu. Aga tõelist kaasaelamist või tundehetke ei tekkinud. Kahjuks.

Ma sõitsin ekstra Tallinnasse seda etendust vaatama. Olen muidugi tihti Tallinnas teatris käinud, aga seekord ma läksin vahetult etenduseks ja tulin kohe peale lõppu hilise bussiga tagasi. Seega jube palju istumist ja etenduse ajal ma ikka nihelesin ja tundsin kanget vajadust koibi sirutada. Ma ei tea, oleks vast ikka võinud vaheaja teha, etenduses oli selleks võimalusi küll minu meelest.

Talvine Pärnumaa

Laupäev, 27.jaanuar

Kinkisin jõuludeks Avole kaks ööd majutust väikeses majakeses Saulepal. Eelmisel aastal käisime samamoodi Hiiumaal ja see oli väga tore reis. Talvel peab aeg-ajalt ka linnast välja saama, kuigi ilmad on enamasti sellised, et ega nina toast välja pista ei taha. Kuna Avol on endiselt kõndimisega raskusi ja mina jälle kardan jääd ja libedust, siis ega me pikki matku ei plaaninud, pigem teha sauna ja sõita natuke ümbruskonnas ringi. Eelmisel suvel sõitsime oma piiriprojekti raames siinsamas ümbruskonnas, seega kohad olid tuttavad.

Sõitsime Suure-Jaani kaudu ja käisime söömas vanas heas pubis "Arturi juures". Suure-Jaani on ilus asula, siin peaks kunagi suvel pikema jalutuskäigu tegema, aga meie reisid siia piirduvad alati pubi külastamisega. Isegi kirikuse pole vist kunagi sisse saanud.

Pubi "Arturi juures" asub vanas vesiveskis

Artur ise (helilooja Artur Kapp siis)

Suure-Jaani on ilus külake

Pastoraadimaja on minu lemmik

Möödusime Soomaast, Jõesuu külast. Oleme siinkandiski ühel talvel pikemalt ringi sõitnud.

Jõudsime oma majakesse Saulepal. See oli suht segasummasuvila moodi tareke otse mere ääres. Algsele väiksemale majakesele oli hiljem tõenäoliselt veranda juurde ehitatud. Majas oli soe, vcerandat sai kütta väikese ahjuga. Kuigi ruumi oli päris vähe, oli kõik vajalik olemas ja ruumid olid ka puhtad. Saun oli mõnus, kütsime seda mõlemal õhtul. Ainult väljas oli igasugust kola, terrassil pleekinud rippkiiged, hanges vana grill. Tundus, et parimad päevad olid majakesel möödas. Suvel, kui kõik haljendab ja meri on otse ukse all, on siin kindlasti toredam.

Vaade majakese juurest

Vaade verandalt

Pühapäev, 28.jaanuar

Alustasime väikese tiiruga maja ümber hoolimata paksust lumest. Meri oli jää all, aga lähedale minna küll ei söandanud, sest vahepeal paistsid päris suured veelombid.

Saulepa on umbes 60 püsielanikuga väike külake. Siin asub Juheta väikesadam, kust vähesed allesjäänud kutselised kalurid merele kala püüdma lähevad. Püütakse vimba, latikat, koha, ahvenat ja kevadel tinti. Küla on esmamainitud 1500. aastal nimega Saulep. Siinsest sinisavist on juba mitu põlve tagasi põletatud telliseid, maakuivendustorusid ja katusekive ning veetud neid Riiga müüki. Siinset ravimuda on veetud Pärnu kuurorti.

Puhkekeskus "Saulepa Rannamaja"

Lindi külas elab alla 300 inimese. Kooliharidust hakati siin andma juba 1767. aastal. Lindil on ka loodukaitseala, millest suurema osa moodustab Lindi raba.

Lindi sadam oli endiselt rõõmus ja kollane. Kunagi oli siin kalurikolhoos "Audrurand" ja selle kohta on sadama juures väljas suured infotahvlid.

Infotahvel Lindi ajaloo kohta

Lindi sadamahoone

Maja Lindi külas

Vahepeal keerasime sisse suvilakooperatiivi Randlane, kus olid enamuses nõukaaegsete tüüpprojektide järgi ehitatud suvilad. Paljud olid ilusti korda tehtud, paljud paistsid seisvat tühjalt ja mahajäetult. Kahju, et ma seal pilte ei teinud.

Vahepeal oli üks linnuvaatlustorn. Linde muidugi ei olnud, aga imetlesime merd.

Jõudsime Liu sadamasse, kus on samasugune kollane kraana nagu Lindi sadamaski. Sadamast kulgeb merele pikk ja kitsas maanina ehk Liu säär.

Vaade Liu säärelt

Eriti põnev oli sõita endise kalakombinaadi aladel. Nõukogude ajal asus siin Pärnu kalakombinaadi Liu tsehh, mille tunnistajaks on nüüd tühjad tondilossid ja mahajäetud kauplusehoone. Praegu elab Liu külas umbes 100 inimest ja endiselt tegutseb siin väike kalatööstus Kajax Fishexport. 

Mida kõike see kauplusehoone võiks rääkida!

Sellisel jääteel saab ainult autoga liikuda

Kavaru on ilus küla väikese paadisadama ja korraliku puhkekohaga mere ääres, mis praegusel aastaajal oli muidugi inimtühi. Elanikke on siin alla 50. Audru–Tõstamaa tee äärde jäävat Kavaru hajaküla mainiti esimest korda ürikutes 17. sajandil, tollal kui Kaweri talu. 

Kavaru küla

Väike paadisadam ja puhkekoht

Üks heinaküün Kavarus

Pootsi mõisast ma ei hakanud pilte enam tegema, küll aga kauplusest, mis asub ajaloolises magasiaidas. Hea, kui mõned külapoed ka veel elus suudavad olla. Lisaks mõnekümnele kohalikule käivad siin poes ka Manija ja Kihnu elanikud.

Pootsi külas on umbes 80 elanikku. Poe vastas on aktiivselt tegutsev veinimõis, kus pakutakse ka konverentsi- ja majutusteenuseid.

Siit läheb tee Munalaiu sadamasse

Seliste külas on mitmeid huvitavaid maju. Tegemist on silmapaistva hästi säilinud näitega 19. sajandi külakeskusest. Seliste nime kannab küla aastast 1977. Kunagi oli siin samanimeline mõis, mille kohta on esimesed teated 16. sajandi lõpust. Nimi tuleneb tõenäoliselt sõnast selg või seljandik. Paar aastat tagasi oli Seliste külas128 elanikku, aga veel eelmise sajandi keskel elas siin üle 600 inimese. Siin on lisaks rahvamajale, külatoale ja kaplusele, ka õigeusukirik ja kalmistu.

Selles majas ei ole küll ühtegi elanikku

Meierei

Seliste masinaühistu hoone

1913.aastal ehitati rahva annetuste, näitemängude ja pidude korraldamisest saadud rahadega ilus rahvamaja.

Seliste rahvamaja

Seliste maakivist koolimaja ehitati 1885. aastal. Kooliharidust anti Selistes 1963. aastani. Lastest tühjaks jäänud majja kolis raamatukogu, ent seegi likvideeriti 1970. aastal. Pärast seda kasutas maja kontorina Tõstamaa sovhoos, Pänu Kaluri kolhoos ja ühismajand Seliste. Nüüd asub siin kauplus ja külatuba.

Seliste kauplus 1934.a.

Seli õigeusukiriku kohta olen oma varasemas postituses kirjutanud nii: Seli-Tõstamaa õigeusukirik asub kõrvalteel kõrgemal künkal ja tuletab välimuselt meelde Varstu kirikut. See armas väike rootsipunane puukirik ehitati Riia munkade poolt, toodi osadena kohale mööda jääteed ja pandi kokku Selis 1861. aastal. 1845 – 1848 siirdus õigeusku 71% Seli ja Tõstamaa elanikest. Poole sajandi jooksul asutati 4 õigeusu kogudust. Üks esimesi õigeusku pöördujatest siinkandis oli Kangru Tõnis, keda sellepärast peksti ja peeti isegi kaks nädalat Viljandis vanglas. 

Sealsamas postituses kirjutasin Pootsi-Kõpu õigeusu kiriku kohta järgmist:  Pootsi-Kõpu õigeusu kirik valmis 1873. aastal ja on tegelikult ehitatud tüüpprojekti järgi. Erandlik on kellatorni puudumine sissepääsu kohal. Osa eraldunud koguduse liikmeid ehitas endale 7 aastat varem lähedal asuva Seliste puukiriku. Miks Kõpu külas asuva kiriku kogudus kannab ka Pootsi nime, pole selge. 

Kõpu kirikuköstri poeg Paul Kulbusch ehk piiskop Platon oli esimene eesti rahvusest õigeusu piiskop ja esimene kristlikuks pühakuks kuulutatud eestlane. Enamlased mõrvasid ta Tartus 1919. aastal. Kirikus on tema auks mälestustahvel.

Hakkas juba hämarduma. Käisime Tõstamaal poes ja pöörasime autonina oma majakese poole tagasi. Teel tegime peatuse Lindi vaatlustorni juures.

Lindi raba

Õhtu möödus mõnusalt sauna ja söömaajaga verandal.

Esmaspäev, 29.jaanuar

Meil oli mõlemal vaba päev, seega kiiret polnud. Hakkasime vaikselt Tartus poole tagasi sõitma. Täna oli ka ilusam ilm, pilvede vahelt näitas heledamat taevast. Hoidusime mereäärsele teele, ka Audru poldrialal, kuhu me suvel ilmselt ei söandanud sisse keerata. Igatahes oli tee normaalne ja vaated merele super.

Jääväli oli ka teiselpool teed

Kalurid jää peal

Eelmisel suvel käisime Villa Andropoffi juures ja hiljem selgus, et jõudsime ainult saun-puhkemajani, siis pidasime oluliseks see viga nüüd parandada. Väga libedat jäärada mööda saime sõita algul kino-mängudemajani ja sealt edasi peahoone juurde. Kino-mängudemaja arhitektiks on Meeli Truu ja see hoone valmis 1979. aastal. Selles on piljardi ja lauamängude ruum, tantsu-ja kinosaal ning merepoolses küljes siseõu. Sisekujunduse tegi Taevo Gans. Kahjuks seisab see uhke hoone tühjana ja laguneb juba aastaid. Vähemalt oli tal aed ümber.

Villa Andropoffi peamaja ehitati 1980. aastate keskel arhitekt Raine Karpi projekti järgi tähtsate nõukogude parteitegelaste puhkekoduks. Seal oli neli sviiti, töökabinetid ja suur vastuvõttude saal. Väidetavalt olevat Karl Vaino ajal seda kompleksi inkognito külastanud ka Saksa DV liider Erich Honecker. Praegu on hoone endiselt kasutuses puhkemajana.

Vaade puhkemajast

Käisime veel Pärnus imetlemas kunagist (ja ka praegust) kuulsat elamukompleksi "Kuldne Kodu", mis  rajati Pärnu KEKi töötajatele. 1958. aastal loodud Pärnu KEK oli jõukaim kolhooside ehituskontor Eestis. Toomas Reinu projekteeritud "Kuldse Kodu" ehitamist alustati 1960-ndate aastate lõpus ja esimene järk valmis 1975. aastal. Maja on 727 meetrit pikk ja selles asub 363 korterit. Maja ees on Leonhard Lapini värvilised raudbetoonist arhitektoonid. Kahe eluhoone vahele pidi kerkima ka maju liitev tornelamu, aga kahjuks jäi kompleks lõpuni välja ehitamata. 

Pärnu KEKi elamukompleksi hiljem ehitatud korterelamu

Ridaelamu "Kuldse Kodu" vastas

Oma reisikese lõpetasime lõunasöögiga Tõrvas "Läti Saatkonnas"