esmaspäev, 25. mai 2026

"Annapurna" Linnateatris

Vana hea näitlejateater suurepäraste osatäitjatega. Andres Raag mängib allakäinud andekat kirjanikku, kes vireleb haige ja vaesena kusagil ääremaa kolkas räpases haagiselamus. Täiesti ootamatult tuleb tema juurde kakskümmend aastat tagasi koos lapsega jalga lasknud eksnaine Piret Kalda esituses. Loomulikult järgneb esimesele üllatusele omavaheline klaarimine ja asjade selgeksrääkimine. Ja nagu ikka selliste tükkide puhul, selgub ka nüüd, et tegelased ei ole vastastikku andestanud ja et ka kunagised tunded on endiselt alles.

Tundub natuke klišeelik, aga tekst on värske ja tegelased ei kaldu sentimentaalsusse. Nalja saab ka ja Kalda-Raagi duetti on nauditav jälgida. Eriti Andres Raag teeb minu meelest väga õnnestunud rolli. 

Ja Annapurna lugu ma tean, olen nooruses lugenud korduvalt Maurice Herzogi samanimelist raamatut, selle esimese kaheksatuhandelise traagilise vallutamise lugu. Käesolev etendus polnud siiski nii traagiline. Või siiski oli? Kaks tühjaläinud elu. Õigupoolest ma väga erilist seost Annapurna mäe ja etenduse vahel ei näinud. Peale meestegelase avaldamata romaani pealkirja.

Lõpp tekitas veidi nõutust ja justkui sumbus. Naise kunagise põgenemise põhjus oli ju päris räige, kui järele mõelda, aga see jäi kuidagi välja mängimata. Tundub, et lavastaja Priit Pius on tahtnud pigem vaoshoituks jääda ja sügavuti mitte minna. Sellegipoolest igati õnnestunud teatriõhtu. Kes tahab sarnasel teemal raputatud saada. võib vaadata väga masendavat, aga suurepärast filmi Manchester by the sea.


esmaspäev, 18. mai 2026

"Tikud" Linnateatris

Kui mõned aastad tagasi ma loobusin Linnateatris käimast, sest ei õnnestunud kuidagi pileteid saada, ja külastasin rohkem Draamateatrit, siis nüüd on olukord vastupidine. Juba teine etendus lühikese aja jooksul Linnateatri uues majas. Oli väga tore jalutada Metropoli hotellist Rotermanni kvartalis mööda Olevimäe tänavat vanalinna. Kevad oli täies jõus ja linn meeldivalt rahvarohke. 

Seekord oli tegemist Taevalavaga. See tundus olevat samas kohas, kus vanasti, aga ega ma pead anda ei julge. Igal juhul tuli mitu korrust trepist üles ronida (lift on ka olemas). Ruumi oli palju ning kavamüüja pakkus ka komme ja küpsiseid, aga selliseid vaateid ei avanenud nagu suure saali fuajees.

Etendus oli ühevaatuseline ja ega ma kella ei vaadanudki, sest tegelikult oli kogu aeg huvitav. Kuigi erilist tegevust lavastuses pole ja isegi sisukat vestlust mitte. Eelmine Johan Elmi lavastus, mida vaatamas käisin, "Araabia öö", minuga eriti ei haakunud. "Tikud" kõnetas rohkem. Sõpruse ja surma temaatika puudutab ikka meid kõiki. Lavastus räägib neljast sõbrast, väga tavalistest, isegi igavavõitu inimestest, kelle elu tundub üsnagi trööstitu ja värvivaene. Me ei saa teada, millega nad tegelevad või milline oli nende minevik. Ainukeseks meelelahutuseks näivad olevat omavahelised kokkusaamised peale tööd, väike naps ja suits.

N.ö. lihtsate inimeste maailm on mulle alati huvi pakkunud, armastan Bukowskit ja Sauterit ning mulle meeldivad Vainokivi dokumentaalid. Mõtlesin etendusele veel järgmistelgi päevadel. Kuidas jõuab inimene niikaugele, et tal ei ole üldse huvi elada, kuigi olemas on justkui kõik oluline - sõbrad, laps, perekond, töö? Indrek Sammuli peategelane Tolja meenutas natuke tema Ivanovi (samanimeline etendus Draamateatris) ja eks see dramaturgiagi sinna Tšehhovi poole natuke kaldus. Väikeste inimeste sügavalt õnnetu sisemine maailm ja pidev juurdlemine eksistentsiaalsete küsimuste üle. Sammuli tegelane tundub teistest intelligentsem või vähemasti ei lobise ta mõttetult. Pigem mõtiskleb, kui räägib. Tema sünged muinasjutud annavad aimu, et tegu on loova inimesega. Jääb mulje, et just tema seob sõpruskonda ja tema juurde tullakse. Sammul on kogu aeg laval ja teda on hea jälgida.

Sammulile sekundeerib Külli Teetamm oma tavalises headuses. Tema Maša on habras, segaduses ja haavatav, pisut isegi asotsiaalne. Sellised tüübid jäävad tavaliselt elu hammasrataste vahele, aga Mašal on sõbrad (õigupoolest Tolja), kellele raskel hetkel helistada.

Elm on lavastusse valinud Indrek Sammuli ja Külli Teetamme kõrvale ka näitlejad, keda suurtes rollides nii tihti ei kohta - Mart Toome ja Andero Ermeli. Nemad kaks mängisidki lisarollina kõige naljakamas, haigla stseenis, kahte seniilset vanameest. Huumorit oli lavastuses täitsa piisavalt ja seetõttu ei tekkinud ka musta masendust. Sest tegelaste elud tundusid ikka lootusetult tühjad ja ega neil ka etenduse jooksul väga hästi ei läinud. 

Pigem koomilises rollis oli ka Anne Reemann tänitava ja kõiketeadva koeratädina. Teda oli väga tore üle hulga aja näha. Küllap ta ikka mängib, aga ju ma pole õigeid lavastusi vaatama juhtunud. 

Pisut pinnapealseks ja segaseks jäi minu jaoks noaga suskimise stseen. Ei saanud tükk aega aru, et see nii fataalseks osutus. Oma viga ilmselt, mõtted läksid mujale. Ka oli raske nimedes orienteeruda, need vene nimed on kõik ühesugused. 

Lõpp oli pigem elujaatav: tõelised sõbrad aitavad pinnale jääda, ükskõik, mis ka ei juhtuks.







kolmapäev, 6. mai 2026

"Caligula" Draamateatris

Piletid õnnestus saada tänu sõbrannale, kes ise ei saanud minna. Seega sõitsin keset töönädalat Tallinnasse lootuses, et tükk on seda väärt. No pika hambaga võin öelda, et ehk ikka oli. Seda põhiliselt tänu kahele näitlejale: Tõnis Niinemetsale muidugi ja Hanna Jaanovitšile. "Rahamaale" mul pileteid saada pole õnnestunud, seega läksin vaatama Niinemetsa "asendusetendusel". No ta oli ikka hea (loe: vastik) küll! Ja ei saa salata, et vahepeal polnud just meeldiv vaatamine. Sest paraku on see tükk ju praegu väga päevakajaline. Võimu saab haige tüüp, täielik psühhopaat ja türann, kellel on jumala suva inimeste elust ja surmast ja sellest, mis pärast teda tuleb. Õnneks sai Caligula valitseda ainult vaevalt 4 aastat, enne kui ta maha koksati, aga palju jõledusi suutis ta ka selle lühikese ajaga korda saata.

Siiski mind lavastus häiris, see komme klassika puhul paatosega ja valjult kõnelda. Ja raske oli aru saada, kes on kes ning mis (eelnevad) suhted tal on peategelasega. Ja et etendusel polnud õiget algust ega lõppu. Nagu ooperitenor ei saanud ega saanud Caligula ära surdud. Lootsin juba, et nüüd-nüüd, aga ei, tuleb aga jälle ringiga tagasi. Eks ta alamad ja lähikondsed lootsid samuti ja pidid aga jälle pettuma.

Tahtmatult tuli meelde eelmise suve tippelamus "Richard III" Vanemuises ja kui ma peaksin valima kahe ülinegatiivse ajaloolise tegelase, Niinemetsa Caligula ja Ken Rüüteli Richard III vahel, siis küllap oleks see Rüüteli Richard. Tõsi küll, ilmselt selle tõttu, et ka lavastus oli minu jaoks tunduvalt parem ja mõjuvam.





esmaspäev, 4. mai 2026

"Arkaadia" Endla teatris

Tom Stoppart on geniaalne! Ja Nüganen on jälle oma kunagises headuses. See on juba teine provintsiteatri tükk, mille väljastpoolt tulnud lavastaja on tõeliselt särama pannud. Eelmine oli Ugala "Inishmani igerik", nüüd siis "Arkaadia".

"Arkaadia"Linnateatris Jaanus Rohumaa lavastuses on siiani minu üks eredamaid teatrielamusi. Vahepealne Vanemuise lavastus valmistas pigem pettumuse. Seetõttu ma algul ka kõhklesin, kas ikka minna Endla teatrisse järjekordset versiooni vaatama. Kiitvad hinnangud ja põnevad intervjuud Nüganeniga tekitasid huvi. Õnneks. Sest üle hulga aja sain taas suuremat sorti teatrielamuse.

Stoppart on raske ja tiheda tekstiga ja kui alguses väga aru ka ei saa, millest jutt käib, siis kipub tähelepanu hajuma. Eriti, kui näitlejad kipuvad ka liialt vuristama. Aga mitte seekord, mitte siin lavastuses. Algusest peale oli etendust lihtne jälgida ja minu huvi ei kadunud kuni viimaste hetkedeni, kuigi lavastus oli taas tõeliselt pikk. Iga nüanss ja repliik oli läbi mõeldud ja paika timmitud. 

Kui Rohumaa lavastusest ma mäletan pigem 19. sajandi peategelasi - teismelist Tommasinat ja tema koduõpetajat Septimus Hodge´i, siis Endla teatris tõusid esile Saara Nüganeni ja Märt Avandi tegelased. Saara Nüganeni orgaanilist mängu oli nauditav jälgida. Märt Avandi oli täiesti oma sõiduvees, ilmselgelt kõige ebameeldivam tegelane lavastuses. Nende kahe duetid olid kindlasti etenduse parimad stseenid. Ei saa jätta lisamata ka kolmandat tegelast, Valentine´i kehastavat Nils Mattias Steinbergi kummalise perepojana.

Kui Nüganeni ja Avandi suurepärased rollisooritused ei tulnud mulle üllatusena, siis noorem, Sonja Nüganen ja Ott Raidmets ei jäänud neile mingilgi moel alla. Kartsin, et Nüganeni nätlejatausta puudumine hakkab ehk segama, aga sugugi mitte. Ta oli väga usutav ja siiras teismelise tüdrukuna ja täiesti usutav ka geeniusena. Raidmetsast ma siiani ei teadnud suurt midagi peale selle, et ta parodeerib ägedalt Urmas Otti. Septimus Hodge´ina oli ta väga nauditav. Nende tegelaste puhul mõjus muidugi eelnev teadmine, milline tragöödia kohe juhtuma hakkab.

Andrus Vaarik oli suurepärane näide sellest, et pole olemas väikseid rolle. Iga tema lavaletulek oli sündmus.

Vahest ehk lõpus, kui laval olid korraga erinevate ajastute inimesed, kadus mul natuke fookus käest. Võib-olla oli süüdi ka see, et istusin esimeses reas, lava jäi minust kõrgemale ja mõne tegelasega distants liiga lühikeseks.Võib-olla olin ma liiga kinni Linnateatri lavastuse erilises hetkes, kus kaks maailma omavahel kohtusid ja see segas minu vastuvõtuvõimet. Midagi taolist ootasin ehk ka nüüd ja seetõttu lõpu osas eelistaksin Linnateatri versiooni. See ei rikkunud aga kogumuljet ja ma olen ikka ja jälle selle etenduse peale mõelnud. Mis on ju märk väga heast teatrist.






reede, 17. aprill 2026

Provance - Antibes, Cannes, Aix-en-Provance, Arles, Avignon

Reede, 17.aprill

Alustasime sõitu Riiga varakult, juba enne üheksat  Viisime möödaminnes Joosepile meie korterivõtme, mille ta eile oli meile unustanud. Tipsusid me ei näinud.

Sõitsime otse läbi Valga ja Valka ning panime tihedasti püsikiiruse peale, et mitte jälle trahvi saada. (Tagantjärele selgus, et 20€ ikka saime.) Tegime ainult põgusa peatuse ühes bensukas ja jõudsimegi Riiga. 

Loomulikult olid siin ummikud, aga õnneks meil aega oli. Plaanisime küll enne lennujaama sööma minna, aga vasakpöördel oli just järjekordne ummik, seega sõitsime parklasse P3 välja. 

Seekord vedas, saime koha juba 2.ritta. Lennujaama jõudsime 2,5 tundi enne lendu - 13:15. Check-in oli juba avatud, andsime oma kohvri ära ja läbisime turvakontrolli. Avo hakkas muidugi piiksuma nagu ikka peale metallist puusaliigese saamist.

Leidsime päris normaalse pubilaadse söögikoha ja istusime seal kuni oligi aeg lennule minna.

Air Baltic väljus kiiresti ja õigeaegselt. Nüüd istume lennukis ja loeme. Mina Cezanne'i elulugu, et olla teemas. "Elujanu" on juba üle loetud.

***

Lend läks samuti sujuvalt, lugesin terve tee.

Nizza lennujaam peaks olema suuruselt 2. Prantsusmaal, aga mulje jäi küll, kui väikesest. Käisin vetsus ja selle ajaga oli Avol juba meie kohver käes. Avise autorent oli ka kohe saabumise saali kõrval. Meie ees oli küll perekond, kellega oli mingi pikem arutelu, aga päras seda läks meil kiirelt. Olin võtnud 0-omavastutusega paketi, aga sellegipoolest võeti deposiiti 550€.

Ka auto ise oli lähedal, paar sammu üle tee. Meil oli väike tutikas Fiat 600. Natuke läks aega, et leida, kuidas minu iste ettepoole käib. Ka ei hakanud tööle minu google map ega waze. Algul sõitsime viitade järgi, aga siis sai Avo õnneks enda GM-i tööle.

Meie majutus oli umbes 10km lennujaamast. Tee sinna oli Prantsusmaale omaselt kitsas, autosid sõelus palju, aga kui oled korduvalt näiteks Itaalias sõitnud, siis pole hullu midagi.

Meie pisike hotell La Bastide des Eucalyptus asus kõrvalisel tänaval võrdlemisi metsiku Parc Natureli kõrval. Algul juhatas GM meid vale värava ette, aga leidsime kohe veidi edasi sõites suured kinnised raudväravad. Me ei jõudnud veel midagi otsima hakata, kui juba väravad avanesid ja peremees oli meid tervitamas.

Maja polnud suur, kahekordne. Parkla oli paras 4- le autole ja nii palju neid siin ka oli. Meie tuba oli täitsa armas, puidust mereteemaliste kaunistustega, ja terrassiga, mis avanes suurde aeda. Eespool oli muru ja õitsevad põõsad, tagapool paistis üsna tavapärane segasumma aed. Meie olime rahul.



Peremees juhatas meile lähedalasuvad restoranid ja me kõndisime veidi üle kilomeetri piki maanteed, millest ühelpool olid üsna Albaaniat meenutavad taristud, teiselpool raudtee, veel üks maantee ja meri. Ometigi oli siin tore, palmid, suvesoojus ja tšill.

Albaaniat meenutav taristu

Paar kahtlasemat kohta jätsime vahele ja jõudsime tunneli juurde, millest läbi sai kiviklibusele rannale. Inimesi ikka istus siin rannas ja 2 meest läksid ka ujuma. Minagi ronisin jalgupidi vette. Polnud nii hullult külm midagi. Palava ilmaga saab ujuda küll. Ega nüüdki veel jahe ei olnud, olime lühikeste varrukatega.

Tagasi tunneli alt tee peale minnes jõudsime peagi Bistro & Co-sse, kus katuseterrassil oli parasjagu rahvast ja väga mõnus olemine.

Kohe toodi meile maja poolt kohalik jook kir. Tegu peaks olema armastatud aperitiiviga, mille koostises on valge vein ja mustasõstraliköör. Ma ei tea, mis meie jookides oli, igatahes mustsõstar küll mitte. Oli selline hapukas lonks. Kena liigutus sellegipoolest. 

Avo tellis pokekausi lõhega, mina kuumad kitsejuustu saiad rohke salatiga. Söögid olid väga maitsvad. Loomulikult jõime ka veini ja lõpetuseks võtsime pannacottad. Arve oli 68€, ilmselt tavaline siinkandis.


Laupäev, 18.aprill

Magasin väga hästi. Hommikusöök oli üsna tagasihoidlik, aga piisav. Oma reisidel tavaks saanud maitsestamata jogurti moosidega sain kätte. Kroissantid ja singid olid juba praktiliselt otsas ja ega peremees midagi juurde ei toonud, kuigi seisis sealsamas köögis ja hoidis meil silma peal. 

Kell 10 kohaliku aja järgi suundusime juba autoga Antibes´i. Plaanisime parkida La Garupe ranna parklas, aga tee oli blokeeritud ja rannas oli pooleli promenaadi ehitus. Rahvas siiski juba lamaskles liiva peal ja ilmselt nädalavahetuse tõttu ehitustööd ei toimunud.

Õnneks leidsime parkimiskoha kõrvaltänaval ja siin on sellised kohad tasuta. Võtsime igaks juhuks kaasa ka ujumise asjad ja suundusime Cap d`Antibes`i matkarajale. See 5-kilomeetrine rada algab Garoupe rannalt ja kulgeb piki poolsaare kaljust rannikut.



Algul oli tegemist päris lihtsa matkarajaga. Vaated avanesid Anibes`i rannikule üle lahe. Siis aga muutus rada kiviseks ja kulges üles-alla, vahepeal mööda konarlikke, vahepeal korralikumaid kivitreppe. Õnneks oli aeg-ajalt kõrval ka mõtteline metalltraadist piire, aga see oli mõnest kohast lahti hargnenud ja Avol õnnestus oma käsi veriseks torgata.




Tegu ei olnud siiski eriti keerulise rajaga ja vaated olid väga ilusad. Praegu on kõikjal suur õitsemise aeg ning tee äärde jäi palju lõhnavaid põõsaid ja kauneid lillevaipu. Kaljud olid kollakasmustast tuffist. Kaugemal merel paistsid kaunid valged jahid ja paadid. Inimesi oli rajal üksjagu, see paistab populaarne atraktsioon olevat. Ei kujuta ette, kuidas siin kõrghooajal on tungelda.





Kõndisime piki rannikut umbes 2,5km, siis keerasime mööda laevaslippi merest eemale müüride vahelisele Sentier des Douaniers´ile. Kuna ilm oli päris palav, siis oli meeldivaks vahelduseks siin varjus kõndida. Tee äärde jäi ka Villa Eilenroc roosiaiaga, kuhu pääses piletiga sisse, aga me ei jaksanud seda ette võtta.

Visteeria on tavaliselt lilla, siin oli valge

Jätkasime Av. Mrs Baumonti mööda, kuni jõudsime Kennedy bulvarile ja ühtlasi asustusse. Leidsime kohe väikese Spari, kus saime oma veevarusid täiendada ja Avo võttis esimese õlle. Siis liikusime tagasi rannikule ja läksime La Garoupe liivarannalt ujuma. Vesi oli küll külmavõitu, aga mitte rohkem kui tavaline Eesti meri. Kastsime ennast mõnuga kordamööda vette ja teisel korral ma isegi ujusin õige
mitu tõmmet.


Liivarand on mõnus küll, aga pärast ujumist riietumine on paras väljakutse. Seda enam, et riietuskabiine siinsetel maadel ei tunta. Vahetasime ülemised osad ära ja alumised otsustasime vahetada auto juures. Kõndisime paljajalu paarsada meetrit mööda asfalti oma autoni. Liiv oli kohe selline kleepuv, ei tahtnud jalgade küljest ära tulla, aga hakkama me muidugi saime.

Kuna üks minu sandaalidest oli taas katki läinud (korra juba olen lasknud seda kingsepal parandada, sest tegu oli jumala tutikate jalanõudega), siis pidime sõitma tagasi oma majutusse jalanõusid vahetama. Sinna oli alla 10 km, aga sõit läbi Antibes`i linna oli paras väljakutse. Õnneks Googlemaps toimis ja selle järgi oli täitsa norm sõita.

Vahetasin oma jalanõud ja me sõitsime kohe Antibes`i tagasi. AI soovitas mulle Parking du Ponteil´i, aga see suur avaparkla oli äärest ääreni autosid täis. Sõitsime kaks ringi ja ei midagi. Keerutasime veel mõnda aega piki rannikut - asjatu lootus. Kui aga keerasime veidi peateelt kõrvale, siis õnnestuski saada koht üldsegi mitte kaugel Du Ponteili parklast ja pealegi veel tasuta. Antibes´is on tänavatel parkimine üldjuhul tasuta, vähemalt väljaspool kõrghooaega.

Kõndisime kohe mere äärde ja piki promenaadi vanalinna poole. Pontei´i rand oli rahvast täis, ka meres ujujaid oli näha. Linnas oli täielik suvitusvaib. 





See allpool olev mälestusmärk tähistab Briti allveelaeva maabumist II Maailmasõja ajal Cote D´Azuril. Selle operatsiooni käigus toimetati okupeeritud Prantsusmaa rannikule Briti eriteenistuse agendid eesotsas kapten Peter Churchilliga. Eesmärgiks oli luua side kohaliku prantsuse vastupanuliikumisega ja koordineerida vastupanu natsidele.


Üsna kohe leidsime kena mereäärse restorani "Royal Beach" ja kuigi hinnad olid krõbedad, otsustasime siia jääda. Tellisime fish and chipsid 24€ eest ja rohelise salati. Peab ütlema, et toit oli täitsa oma hinda väärt. Väga maitsev ja piisavalt suur. See toodi väga kiiresti. Kelneriteks olid noored pikad mehed, seljas T-särk kirjaga "Sun, love and sea". Rahvast oli palju, noori ja vanu. Väga mõnus melu!

Jalutasime edasi vanalinna poole. Tee äärde jäi mitu tahvlit kunstnike reprodega, millel oli kujutatud sedasama vaadet vanalinnale, mida meiegi praegu nägime. Kõndisime läbi "Poeetide aia", kus oli ilusaid õitsvaid lilli ja põõsaid ning tahvlikesed luuleridadega kuulsatelt poeetidelt (enamik nimesid olid mulle võõrad).



Vanalinn oli väga kena, heledate krohvitud majadega, puidust pastelsete aknaluukidega, sekka vanad kivimüürid ja tornid. 




Käisime ilusas Cathédrale Notre-Dame-de-la-Platea d'Antibes´is ehk Platea Jumalaema Katedraalis, kus valmistuti parajasti laulatuseks. Panin küünla meie reisi õnnestumiseks nagu tavaliselt. Kirik oli seest küllaltki lakooniline, eriti altariosa. Väljast oli ta aga väga ilus, roosa barokk.

Cathédrale Notre-Dame-de-la-Platea

Kirik on ehitatud väga vanale vundamendile. Legendi kohaselt asus siin kunagi Rooma jumalannadele Dianala ja Minervale pühendatud paganlik tempel. Samuti usutakse, et aastal 63 AD peatus siin oma Hispaania-reisi ajal püha Paulus, et maha pidada väike jutlus. Antibes´i piiskopkonna asutas umbes 450. aastal paavst Leo I ja arvatavasti samast ajastust pärineb ka algne kirik. Tänapäevase katedraali vanemad osad pärinevad 12. sajandist, aga fassaad on ehitatud 18. sajandil.

Jõudsime kuulsale turule, kus suurem osa lette olid juba tühjad ning rahvast vähem. Ühel pool müüdi käsitööd, teisel pool olid kohvikud, suveniiri- ja absindipoed.



Jõudsime müüri äärde, kust avanes vaade uhkele jahisadamale. Siia paistis ka nn Miljardäride kai, kus seisid kõige suuremad ja uhkemad jahid. Meil oli juba võhm väljas ja me ei hakanud sinna kai peale minema. 


Vanalinna rand

Paremal on Miljardäride kai

Suundusime tagasi vanalinna ja võtsime ühes mõnusas iiri pubis külmad joogid. Istusime varjus ja väga mõnus oli. Uskumatu, et siin ilm juba nii suvine on!



Tagasiteel otsisime üles Le Safranier kommuuni, kus olid inimtühjad kitsad rohelistesse taimedesse uppunud tänavad. Siin kohtasime ainult kohalikke. Le Safranier on 1966. aastal asutatud vaba kommuun. Sellised ühendused loodi Prantsusmaal eesmärgiga säilitada kohalikke traditsioone, naabruskonna ühtekuuluvustunnet ja ajaloolist pärandit. Le Safranier´l on ka oma linnapea, kes korraldab festivale ja hoiab elus vanu kombeid.




Place du Safranier’ väljakul asuvas majas elas kreeka kirjanik Nikos Kazantzakis ja kirjutas siin oma maailmakuulsa romaani "Alexis Zorbas". 

Keskel paistab Kazantzakise maja

Vanalinna tänavatel uidates tegime päris suure ringi ja väsisime lõpuks päris ära. Käisime ka supermarketis ja ostsime kaasa veini ning snäkke, maasikaid ja ploome. Kodus istusime oma terrassil ja nautisime mõnusat sooja õhtut.

Kell 10 me juba mõlemad magasime.


Pühapäev, 19.aprill

Hommikusöök oli natuke piisavam, isegi kroissante jätkus. Pika laua taga oli kaetud 8 kohta, ilmselt on siin 4 kahest tuba ja kõigis olid külastajad sees, samasugused vanemad paarid nagu meiegi. Meie tuba oli all ja terrassiga, ülejäänud asuvad teisel korrusel. 

Täna võtsime kõigepealt suuna Cagnes sur Mer´i. Avo leidis eile parkla Villenette´i, kus oli piisavalt kohti ja mis asus väga mugavalt Renoiri muuseumi ja vanalinna vaheal. Tegelikult oli ka randa ainult 1,3km, aga sinna me ei jõudnud.

Parkla kõrval oli tore suur park ägeda laste mänguväljakuga. Muidu see linn väga ilus ei tundunud, igas suunas paistsid suured hotellikolossid.

Renoir´ muuseum asus kõrvalisel tänaval mäenõlval. Siin oli suur aed ja kahekordne kivimaja, mille Renoir juba vana ja kuulsana laskis oma perele ehitada. Majas oli palju väikseid tube täis maale, mida Renoiri õpilased vanast kunstnikust olid teinud ja ka väike valik kunstniku enda hilisemaid töid. Palju oli Cagnes sur Meri vaateid. Siit mõisast avanesid tõesti uhked vaated kuni mereni välja, mida kahjuks rikkusid nüüd suured hotellid ja kraanad.



Paremal ratastool, milles istudes Renoir vanas eas maalis


Jalutasime natuke ka suures aias oliivipuude all. Ega siin väga korras aedu ei ole veel näinud ja ka Renoiri aed polnud erand.


Aiamajakeses oli väike väljapanek ka Jean Renoirist, kuulsast režissöörist. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et ta on SELLE kunstniku poeg. Tema kuulsamaid filme on näiteks  "Suur illusioon" aastast 1937 Jean Gabiniga peaosas.

Muuseumist suundusime vanalinna, mis asus kõrgemal künkal. See poolteist kilomeetrit oli päris paras ronimine ülesmäge. Kuni jõudsime Eglise Saint Pierre et Saint Pauli juurde. See on 13. sajandist pärinev ehitis, mida restaureeriti ja laiendati 16. ja 18. sajandil. Kiriku krüpti on maetud Grimaldide dünastia liikmed.


Eglise Saint Pierre et Saint Paul

Vanalinna keskpunktiks on võimas Grimaldi loss, mille ees on ilusa vaatega väljak. Tahtsime istuda müüri äärde restorani, et võtta joogid, aga need, kes ei tellinud sööki, saadeti istuma kaugemale. Kuigi ma mõistan seda poliitikat, läksime kiusu pärast teise restorani, kus polnud suurt vahet, oled sa taga- või eespool. Sellegipoolest oli siin mõnus istuda. Rahvast oli, aga hulga vähem, kui Antibes´is. 

Grimaldi loss

Place du Château

Vaatega kohad ainult sööjatele


Cagnes-sur-Meri Grimaldidel on ühised, aga väga kauged esivanemad Monaco vürstisuguvõsaga. Aastal 1309 ostis Rainier I Grimaldi endale Cagnes’i valdused ja ehitas siia võimsa kindluse paksude müüride, vahitornide ja kaitsekraavidega. Tol ajal oli kindlusel puhtalt sõjaline otstarve. 17. sajandil ehitas järjekordne Grimaldi kindluse ümber suurejooneliseks barokkstiilis paleeks.

Grimaldid valitsesid Cagnes-sur-Meris kuni Prantsuse revolutsioonini aastal 1789. Revolutsiooni keerises sunniti perekond linnast lahkuma ja loss rüüstati. Suguvõsa Cagnes'i haru suri lõpuks välja või sulandus teistesse liinidesse ning loss jäi aastakümneteks hooletusse.

Umbes sajandi eest ostis Cagnes-sur-Meri linn lossi ära ja muutis selle muuseumiks. Siin eksponeeritakse Grimaldide suguvõsa vappe ja ajaloolisi ruume, aga ka moodsat kunsti, muuhulgas Picasso ja Cocteau poolt maalitud kuulsa kabareeartisti Suzy Solidori portreed. Lisaks on lossis ka väike oliivimuuseum.

Muide, praegune Monaco vürst Albert II külastab aeg-ajalt Cagnes-sur-Meri, et meenutada oma suguvõsa juuri ja osaleda ametlikel üritustel. Paljudel Haut-de-Cagnes’i majadel ja väravatel pidi olema näha Grimaldi vappi, mis näitab, kui oluline oli see suguvõsa linna ajaloos. Meie kahjuks ei märganud.



Tagasi alla läksime Chapelle Notre-Dame-de-Protection´i kaudu. See on väike ja armas kirik, mis ehitati linna kaitsmiseks katku ning teiste hädade eest. Saime ka metallväravate vahelt sisse piiluda.



Kabel on kuulus oma 16. sajandist pärinevate ning väga hästi säilinud freskode poolest, mis taasavastati alles 1930. aastatel krohvikihi alt. 

Tee allamäge parklani läks kiiresti. Kui natuke aega olime makseautomaadi kallal pusinud, siis selgus, et pühapäeviti on parkimine tasuta.

Võtsime suuna Saint-Paul-de-Vence´i. Tee ronis ülesmäge, aga kulges üsna asustatud piirkonnas. Varsti hakkaski üle oru paistma mäekünkal asuv pisike linn. Parkimiskoha leidmisega väga palju vaeva ei pidanud nägema, kuigi üldiselt olid kohad täis. Parkimine oli tasuline, 4.50 / 2 tundi. Natuke nökerdamist kulus makseautomaadiga läbisaamiseks, aga lõpuks ikka õnnestus ka tasuda.


Avaral kaunite vaadetega väljakul mängis grupike peamiselt vanemaid inimesi petanki. Sellist pilti nägime edaspidi veelgi. Nagu selgus, ongi see kuulimäng Prantsusmaalt pärit ja väga populaarne  siinkandis




Paarisaja meetri pärast kõndisime läbi linnaväravate ja sattusime toredatele kitsastele tänavatele. Palju oli rohelust ja õitsvaid taimi, kunstigaleriisid, lõhnapoode ja kalleid butiike. Siinkandis ongi odava suveniirinänni asemel pigem butiigid ja galeriid.






Place de la Grande Fontaine

L'église collégiale de Saint-Paul-de-Vence

Linnake on väike ja juba me jõudsimegi teise otsa, kus asus kalmistu. Siia on maetud ka Marc Chagall ning tema elu lõpuaastate muusa ja abikaasa Valentina Brodsky. Chagalli haud oli tagasihoidlik, juudi kombe kohaselt oli hauaplaadi serva asetatud väikseid kirjaga kive ja isegi ühed prillid, üks klaas ruudukujuline, teine ümar. Ilmselt Chagalli mõjutused.



Saint-Paul-de-Vence oli Marc Chagall kodu tema elu viimastel aastakümnetel. Siia laskis ta endale  ehitada avara ja valgusküllase villa nimega "La Colline" (Küngas), kus ta elas ja töötas kuni oma surmani 1985. aastal. 

Otsisime restorani, mis poleks nii kallis, aga igal pool algasid praehinnad ikka 28 eurost, salatid 20-st. Lõpuks andsime alla ja istusime ühte restorani maha. Seal pakuti õnneks päevasuppi, milleks oli kalasupp. Supp kulus küll väga ära kõige selle saia kõrval, mida me ohtralt tarbisime, seda enam, et täna polnud ka nii palav. Kuigi tegu oli pigem puljongiga, oli see maitsev ja kuum. Kõrvale pakuti krõbedaid saiakuivikuid, riivitud juustu ja mingit küüslaugumääret. Jäime täitsa rahule ja arve läks ka ainult 35€.

Lõuna-Aafrika skulptori Lulu Vestermani loodud teos on kokku pandud tuhandetest taaskasutatud hobuseraudadest.

Edasi sõitsime piki dramaatilist Loupi jõe kanjonit. Asustus lõppes ja kahelpool teed kerkisid järsud kiviseinad. All voolas kärestikuline Loupi jõgi. Mõnes kohas oli näha kanuukeskusi ja möödusime ka suurest kummalisest kämpingualast, kus inimesed päevitasid basseini ääres.


Tee peale jäi ka üks tunnel, mille keskel kaks autot olid seisma jäänud. Me ei saanudki aru, kas siin oli avarii toimunud, igatahes juhiti meid juba kaugelt nendest turvaliselt mööda.

Cascaders du Saut du Loup on kindlasti peatust väärt. Siin oli väike parkla ja restoran kassaautomaadiga. Pilet ühele maksis 1€. Läbi metallväravate pääses väikesele sillale, kust avanesid vaated mitmest küljest langevatele koskedele. Vaatepilt oli võimas.




Plaanisime minna vaatama ka Cascade de Courmes´i, aga selgus, et olime sealt juba mööda sõitnud. Ei hakanud ka tagasi keerama. Tegime veel põgusa peatuse Lavanderaie de Marie sildi juures, mis tõotas "le view exeptsionel´i". Koht oli väga mahajäetud, kaasa arvatud paar väikest lavendlipõldu. Aga siin oli ka kaks vaateplatvormikest, kust tõesti avanes uhke pilt võimsale kanjonile. Ega see Verdoni kanjonile palju alla ei jäänudki.




Peagi jõudsime Gourdoni, kus oli ka meie tänane öömaja. Teadsime, et majaperenaine oli kuni 18-ni siin ühes poes tööl. Kell oli alles 17 ja me otsustasime külale pilgu peale heita. Parkimiskoha leidsime kergelt otse linnaväravate lähedal.

Gourdon osutus eriti armsaks ja kenaks külakeseks. Ka siin olid pigem uhked poed ja müüdi ka kohalikke maiustusi, mis olid päris kallihinnalised. Tegelikult on siinsed rõivad ja sallid päris ahvatlevad, aga ma ei viitsinud kuidagi süvenema hakata. Me ei viitsinud isegi külmkapimagnetit otsida.








Lõuna-Prantsusmaa traditsiooniline maiustus Nougat de Montélimar.

Jõudsime möödaminnes ka perenaise poe juurde. Nooremapoolne tõmmu naine tervitas meid väga rõõmsalt ja andis majavõtmed. Tema käest kuulsime, et restoranid Gourdonis on pühapäeviti suletud. See oli pettumus, kuna me olime arvestanud, et jalutame õhtul siia sööma. Õnneks leidsime googlemapist, et 13min kaugusel Châteauneuf-Grasse´is on minimarket ja suundusime sinna.

Châteauneuf-Grasse´i viis väga ilus mägitee. Minimarketi leidsime kiiresti, aga natuke närviliseks läks parkimiskoha leidmisega. Lõpuks peale teist ringi parkisin bussipeatuse kõrval kollase joone peal. Ostsime õhtuks saia, sinki ja maasikaid ning sõitsime oma ööbimiskohta.

Tee peal avanes Gourdonile kõrgel järsul kaljul väga dramaatiline vaade. Kui poleks poodi tulnud, poleks vist märganudki.


Meie ööbimiskoht Le Cabanon de Gourdon oli mäenõlval, taas metallväravatega kaitstud. Meil oli pult olemas ja pääsesime viperusteta taluhoovi, kus askeldasid kanad ja lamaskles suur kollane kaklemisarmidega isakass. Koputamise peale tuli perenaine välja ning näitas meile väikest keldri moodi majakest. Ta tutvustas ka aeda, kust avanes miljonidollari vaade orgu ja kaugemal isegi mereni.



Meie maakivist majake oli väike, ühe avara toa ja pisikese vannitoaga. Vannituba oli uhke, kivist kraanikausi ja moodsa duššiga. Aga kuivkäimlaga. Seda ma juba teadsin ja see oli õnneks väga korralik.  Eriliselt uhke oli aga tervet seina kattev aken vaatega orgu. Perenaine rääkis meile, et majake on tema mehe vanaisa ehitatud. Vanaisa pere elas niikaua siin, kuni nad said valmis kõrvale suurema maja, kus pererahvas praegu elaski.



Maja taga aias oli ka väike laud ja toolid. Istusime siin õhtul ja sõime ning jõime eilset veini. Väga mõnus koht ja väga mõnus oli istuda, kuigi läks päris jahedaks. Aed oli üsna suvaline, aga mitte võsastunud. Meile meeldis siin väga! Hotellides ööbides selliseid kohti ei näe.




Esmaspäev, 20.aprill

Hommikul tõi perenaine meile hommikusöögi tuppa. Kogemata pillas ta saiakausi maha, vabandas ette ja taha ja tõi meile pärast roosikimbu. Mida me sellega oma reisil peale hakkame? Igatahes pakkisime märjalt kaasa, eks näis, kaua vastu peab.

Hommikusöök vaatega

Sõitsime sedasama kaunist teed mööda, mida eilegi õhtul poes käies. Tegime veel uuesti peatuse, et imetleda üle kuristiku kaljul kõrguvat Gourdoni. Maantee oli kohati rippuvate kaljude alla raiutud.




Grasse´is sattusime pooleldi remondis olevasse parkimismajja, keerutasime mitu korrust, enne kui vaba koha leidsime.

Me plaanisime minna vaatama ainult kuulsat lõhnavabrikut, aga see asus otse vanalinnas, mis jättis täitsa kena ja veidi suursuguse mulje. Majad olid suured, uhked ja värvilised - ooker, roosa ja terrakotta. Palju oli ka rohelust, sealhulgas ka palme nagu siinkandis kombeks.






Grasse´is on kaks kuulsamat lõhnavabrikut - Molinard ja Fragonard, mõlemad pakuvad tasuta tuure lootuses, et siis osalejad ka ostavad kalleid kohalikke lõhnu. Meie valisime Fragonardi, mis pidi olema vanim. Kõigepealt tutvusime muuseumiga, kus anti ülevaade lõhnade kasutamisest läbi ajaloo ning oli välja pandud vanaaegseid lõhnapudelikesi jmt nipsasju.


Sõna parfüüm pärineb ladinakeelsest väljendist "per fumum" (läbi suitsu). Juba Vana-Egiptuses ja hiljem Kreekas osati erinevate tehnikate abil eraldada peamiselt lilledest ja vaikudest meeldivaid parfüüme. Enamasti kasutati lõhnu ohvriandidena jumalatele, aga ka ilmalikus kehakultuses ja ahvatlusvahendina. Parfüüme kasutati ka näiteks termides.

18.sajand tõi lõhnatööstusesse murrangu. Kui varasemalt kasutati lõhnu pigem halbade kehaodööride varjamiseks, siis nüüd seoses paranenud hügieenitingimuste ja vee laialdasema tarbimisega, muutus lõhnade ja ka kosmeetika kasutamine kõrgseltskonnas, eriti muidugi Prantsuse õukonnas, igapäevaseks. Ühtlasi oli see ka sotsiaalse staatuse sümboliks, sest tegemist oli ikkagi luksuskaubaga. Euroopas kanti tol ajal meiki peale üsna silmatorkavalt, vahendina oma ühiskondliku positsiooni demonstreerimiseks.

Madame Dupleix de Bacquencourt

Kunstnik Jacques Avedi kuulus portree kujutab 18. sajandi Prantsuse aristokraati Madame Dupleix de Bacquencourti, kellel olid suured teened parfüümipealinna Grasse'i toodangu populariseerimisel. 


Kindlal kellaajal algas inglisekeelne tuur ning noor tütarlaps rääkis heas inglise keeles lõhnatootmisest ja Fragonardi vabrikust. Kohe sealsamas olid enamasti vanemad daamid pudelikesi sorteerimas, korke kruvimas ja silte kleepimas. Ühes ruumis valtsis meesterahvas munakujulisi lõhnaseepe. Kahjuks rääkis giid üsna vaikselt ja vabrikumüras läks mul pool juttu kaduma. Tegelikult, oli see päris põnev info. Maailmas pidi üldse olema ainult 50 inimest, kes suudavad eristada kuni 2000 lõhna. Nad õpivad 8 aastat, neist 2 esimest ainult teooriat.


Pütitäis head lõhna

Lõhnaseepide valmistamine

Fragonardi parfümeeria asutati 1926. aastal ühes Grasse'i vanimas parfümeeriatehases, mis tol ajal oli juba üle 100 aasta vana. Asutaja, Eugène Fuchs andis tehasele nime austusavaldusena Louis XV kuulsale õukonnakunstnikule Jean-Honoré Fragonardile (1732–1806), kes sündis Grasse'is ning oli kinda- ja parfüümimeistri poeg. Tänapäeval juhivad tehast asutaja kolm tütretütretütart. Natuke ajast ja arust see vabrik tundus olevat. Oletasime, et siin oli tegu turistidele mõeldud atraktsiooniga ja tegelik tootmine käib mujal.

Proovisime ära arvata lõhnaperekondi, kas puuvili, lilled või orient. Keegi meie grupist ei arvanud kordagi õigesti. Igatahes tundus "Belle nuit" olevat päris hea lõhn, aga 15ml tualettvesi maksis 36€ ja ma loobusin ostust. Otsisin ka suveniire kingituseks kodustele, sest letid olid täis ahvatlevaid värvilisi seepe, karbikesi, lõhnu ja kreeme, aga lõpuks ei leidnudki midagi. Avara poe müüjad vaatasid meid pettunult.

Üks arvukatest müügilettidest

Jalutasime linnas veel veidi ringi. Fragonardi kõrval on avar vaateterrass suure Grasse´i sildiga. Jõime varjus istudes väikesed dringid.


Honore Fragonardi monument

Edasi võtsime suuna Cannes´i. Küsisin AI-lt, kus võiks tee peal mõistlike hindadega süüa, AI pakkus Mouans-Sartoux´d ja Mouginsit. Kuna esimeses oli lihtsam parkida, siis läksime sinna. Parkisimegi
kohe keskväljaku kõrval. Kuna tegu ei olnud turismikohaga, siis selgus, et kell 14 pandi restoranides köögid kinni. Kell oli 14:05. Õnneks ühes sushirestoranis Delice Sushi Ya kutsuti meid lahkelt lauda ja me tellisime rameni supid, mis maitsesid ülihead. Kuigi ka siin oli restoran tegelikult 14-18 suletud, teenindati meid ülilahkelt ja kutsuti sisse ka järgmine seltskond. Jätsime toredale teenindajale ka piisavalt jootraha.



Cannes´is hakkasime Bd Carnot´l varakult parkimiskohta otsima ja lõpuks keerasime enne rannapromenaadi kõrvaltänavatele ning seal üks kitsas kohake ka oli. Muidugi läks mul pool tundi, et meie väike auto sinna ära mahutada, aga hakkama ma sain.

Cannes´i vanalinn Le Suquet oli sealsamas ja Vana Sadam samuti. Sadama kõrval olid suured väljakud, mida ääristasid kõrged uhked heledad villad. Kohe oli tunda suursugust vaibi. Sadama kõrval oli moodne Festivalipalee. Laht oli täis väiksemaid ja suuremaid jahte, siiski mitte nii uhkeid kui Antibes´is.

Palais des Festivals et des Congrès








Jalutasime mööda promenaadi kuni rannani, kus rahvas päevitas ja sulistas ka vees. Siin oli taas palav. Kõndisime sadamaäärset kaid mööda edasi, aga sattusime hoopis jahtide hooldamise alale, mis polnud just kõige ilusam vaatepilt. Seega kõndisime tagasi ja liikusime Bd de la Croisette´ile. Tegemist on  kuulsa promenaadiga, mida ääristavad ühelt poolt luksushotellid- ja butiigid ning teiselt poolt liivarannad ja palmid. Siin promenaadikividel on ka Hollywoodile sarnaselt kuulsuste käejäljed, enamik muidugi prantsuse kuulsused. Valik oli siiski üsna väike ja paljudest allkirjadest me ei saanud kahjuks aru. Märkasin, et Stallone´il oli väga suur kämmal. 

Käejälgede kõrval festivalipalees oli ka kuulsuste pood, kus muuhulgas näidati filmi ilmselt viimase filmifestivali punase vaiba momentidest. Ostsin siit külmkapimagneti.


Catherine Deneuve

Catherine Deneuve oli üks maailma ilusamaid naisi ja kuulsamaid näitlejaid (ta elab veel praegugi)

Cannes´i filmifestival on üks maailma vanimaid ja prestiižsemaid filmifestivale maailmas. Esimene festival pidi toimuma juba 1939. aastal, kuid lükkus edasi II maailmasõja puhkemise tõttu ja avati ametlikult 1946. aastal. Peaauhinnaks on Palme d'Or ehk Kuldne Palmioks. Iga aasta maikuus toimuval festivalil ei jagata ainult auhindu, vaid peetakse ka maailma suurimat filmiturgu, siin ostetakse ja müüakse tuhandete tulevaste filmide leviõigusi.

Bd de la Croisette´i äärde festivalipalee vastu jäävad uhked 5* hotellid

Nii kaugele kui silm ulatub, laiub liivarand

Kuna kell oli juba palju, siis lahkusime sellest toredast mereäärsest piirkonnast ja suundusime oma autot otsima. Tee äärde jäi jäätisekohvik, kus me puhkasime jalgu ja sõime maitsvaid kohalikke jäätiseid.

Auto leidmisega läks veidi aega, sest Avo arvas, et ta teab, kuhu minna, aga tegelikult kõndisime valele tänavale, mis oli meie omaga suht sarnane. Panin siis ikkagi googlemapsi käima ja jõudsime õnnelikult ringiga oma autokese juurde. Õnneks olin tänavanime kohe ära fikseerinud. Seda tasub võõras linnas parkides alati teha, muidu võid oma autot otsima jäädagi.

Meil oli plaan veel teel ööbimiskohta külastada Chateau de la Napoule´i aeda, aga kuna see asus mere ääres, siis oli kaugelt näha, et parkimiskohta me ei leia. Selle asemel otsisime supermarketi, täiendasime õhtuks söögi ja joogivarusid ning suundusime piki imeilusat rannikuteed oma ööbimiskohta Frejusis. Tee ääres paistsid punased järsult merest tõusvad kaljuteravikud ja me läbisime mitu ilusat suvitusküla.

Meie öömaja Santa Margarita oli suuremas asulas, otse tee ääres. Ma teadsin juba ette, et tuleb parkida värava kõrval olevale kruusaplatsile. Suur valge metallvärav oli lahti, võtsime oma kohvrid ja kõndisime kitsast kivitrepist üles. Majaperemees, üsna noor poiss, tuli meile vastu ja aitas kohvreid tassida. Ta näitas meile elamist, mis koosnes kahest väikesest toast ja veelgi väiksemast vannitoast. Aga kõik oluline oli olemas ja, mis kõige tähtsam, ukse ees oli piisavalt avar terrass mõnusate, küll kulunud aiadiivanite- ja toolidega.



Istusime väljas ja nautisime õhtut. Otse all oli maantee ja maja taga raudtee, aga see meid ei seganud. Pererahvas ise elas ülemisel korrusel, aga meie elamine oli täiesti privaatne. Küll aga tuli kohe pererahva väike koer meie juurde süüa nuruma.



Teisipäev, 21.aprill

Hommikul kattis üks päris noor poisiklutt meile terrassile hommikusöögi. See sisaldas muu tuttava hulgas ka keedumuna, meie maitse järgi poolvedelat. Muidu nagu ikka kroissantid, magusad saiad, moos, kohv ja mahl.


Lahkumisel vaatas seesama noor kutt elamise kohusetundlikult üle, ega me midagi kokku keeranud pole ja siis lahkusime sõpradena.

Sõitsime mõned kilomeetrid piki ilusat rannikut kuni Cap Dramonti kruusase parklani. Siit algas 3,5 kilomeetrine matkarada piki ilusat punaste kaljude ja sügavsinise merega rannikut. Rada oli suhteliselt kerge, sest mul olid head pehme tallaga rihmikud. Muidu tuli ikka ka mööda kaljusid ronida.



Raja kõrval oli vahepeal ikka mitukümmend meetrit püstloodis kukkumist. Aga rahvast oli piisavalt, ka lastega peresid. Isegi üks õpilaste grupp oli rajal. Hiljem saime teada, et sel nädalal on Prantsusmaal koolivaheaeg. Küllap selletõttu nägimegi päris palju noori turismimarsruutidel.








Varsti hakkas paistma Iles d´Or oma kivitorniga. Päike kõrvetas päris hoolega, aga õnneks pakkus rada lõpupoole ka varju, kui me keerasime ringiga tagasi parkla suunas.


Iles d´Or

1897. aastal ostis Iles d´Or´saare oksjonilt üks kohalik arst, kuid hiljem läks see "Dramonti kuninga" nime all tuntud Auguste Lutaud’ kätte, kes lasi saarele torni püstitada ja korraldas seal suuri pidustusi.

Parkla kõrval oli kohe väike liivarand ja me käisime taas ujumas. Riided vahetasime auto juures, oli mugavam. Vesi oli vist isegi kraadike külmem, kui üleeile, aga täitsa ujutav, puhas ja läbipaistev. Väga mõnus!


Kell oli juba päris palju ja me võtsime suuna Saint Tropezile. Sõitsime ikka piki rannikut, D559-t. Kuna kõht oli juba tühi, siis peatusime Sainte-Maximes, ilusas rannikul asuvas kuurortlinnakeses ja leidsime sealsamas tasulise parkla lähedal peatänaval mõnusa restorani Maimo, kus pakuti ka komplekslõunat praad + magustoit 23€. Mina võtsin kala riisiga, Avo loomaliha friikatega. Magustoiduks karamellpuding. Toit oli väga maitsev ja teenindus suurepärane.


Restoran Maimo

Kuna kell oli halastamatult õhtusse liikumas, siis otsustasime Saint Tropezi vahele jätta. Tegime põgusa peatuse Port Grimaudis, mida kutsutakse "Prantsusmaa Veneetsiaks". Siin on toredad pastelltoonides majad otse kanalite ääres, igal majal isiklik laevakai. Väga meeldiv linnake!





Port Grimaudi linnakese rajas arhitekt François Spoerry 1960. aastatel. Kanalid olid vajalikud Saint-Tropez'i lahes asuva Giscle'i jõe soode kuivendamiseks. Nende äärde projekteeriti prantsuse "kaluristiilis" majad. Spoerry ise nimetas oma stiili L´architecture douce´ks.




Leidsime tee äärest ka Spari, kus täiendasime oma õhtusöögivarusid. See hakkas meil kujunema rutiiniks, et õhtul sõime oma hotellis, välja ei viitsinudki minna.

Sõitsime veel natuke aega mööda D559-t, siis keerasime sisemaale. Touloni juures sattusime suurde ummikusse. Lisaks tegi meie googlemaps mingi triki, juhatas kiirteelt maha just seal, kus olime juba pikalt kõige suuremas ummikus tiksunud ning siis kaarega samale kiirteele tagasi. Õnneks selle tunni jooksul, mil me ringi tiirutasime, hakkas ummik juba laabuma. Viimased 40km kiirteel läksid ruttu.


Meie majutus La Désirade asus Ceyereses, La Ciotast mõned kilomeetrid ülesmäge mööda kitsaid külavaheteid ja üle paari kiirtee. Suur metallvärav avanes peale kella vajutamist ja me sõitsime suurde hoovi ja sealt edasi metsaserval asuvasse parklasse, kus mingi seltskond mängis rõõmsalt petanki.

Kena prantsusekeelne vanamees näitas meile tuba, mis püüdis jäljendada lõunamaist luksuslikku stiili. Baldahhiiniga kaetud voodi keset tuba, voodi taga avatud vannituba. Toa ees oli terrass ja selle taga veel üks varjuline istumisnurk bambuste all. Pisut oli kõik juba kulunud, aga tore ikkagi.



Ühe ja sama sidrunipuu küljes olid nii õied, toored, kui ka küpsed viljad.

Algaja sidrun

Küps sidrun

Otse meie toa kõrval oli sisebassein, kus mitu noort kutti hullasid. Seetõttu mind väga ujuma ei kutsunud. Sõime oma tavapärast saia-sinki, jõime veini ja nautisime vaikset õhtut.


Kolmapäev, 22.aprill

Selgus, et ma olin kellaajad prantsuse keeles segi ajanud ja vanamees hakkas kella 9 asemel juba enne kaheksat terrassil lauda katma. Meie olime veel pooles unes ja nägime läbi baldahhiini tema askeldamist. Aga polnud häda midagi, saimegi kiiremini üles.

Hommikusöök oli tavapärane - kroissantid, või, moosid, aga seekord oli ka maitsestamata jogurtit ja õunakreemi topsikestes. Lisasime ka enda singid-juustud, tomatid ja maasikad ning nautisime täiega. See oli üsna omapärane koht, aga hubane ja meeldiv.


Siitsamast La Ciotat´st algab Routes Cretes ehk ilus mägitee Cassisi. See oli tõesti imeliste vaadetega püstloodis kaljudele ja all sinetavale merele. Väga palju oli õitsvaid põõsaid ja lilli, Avo muudkui püüdis neid määratleda. Kasutasime google lensi abi ja saime teada, et kõige ilusam õitsev taim oli punane palderjan.



Punane palderjan





Tee oli muidugi väga kitsas ja enamasti piireteta, õnneks oli autosid vähe. Küll aga nägime igal peatumisplatsil mõnd autot ja kohtasime ka jooksjaid, kes sörkisid nagu kitsed mööda ülikonarlikke mägiradu. Ühe eriti dramaatilise kalju küljes rippus mitu alpinisti. Päike paistis, aga oli päris tuuline. 







Alpinistid 


Cassisist keerasime sisemaale Aubagne ja Gemenose suunas, kus asub Vallee de Saint Pons vana kloostri, veski ja jugadega. Gemenose linnake oli kena ja elav. Tegime peatuse, et minna mõnda restorani dringile ja vetsu. Leidsime täitsa toreda koha ja otsustasime siin ka lõunat süüa. See oli itaalia restoran, niisiis tellisime kahepeale pizza ja magustoiduvaliku. Kõht veel väga tühi ei olnud, nii et sellest piisas ettekandja imestuseks meile täiesti.

Sõitsime Vallee Saint Ponsi. Kahjuks parkisime ilmselt vales parklas, kust oli 30min kloostrini minna. Meil ei olnud enam nii palju aega, pealegi tibas päris korralikult vihma. Seega võtsime suuna hoopis järjekordsele Routes Cretes´ile, mis viis Gemenosest üle l´Espigoulier´ kuru Aurioli. See oli taas väga ilus tee, mille muutsid dramaatiliseks meist altpoolt tõusvad paksud valged pilved. Erinevalt rannikust, oli siin üsna asustamata.





Jõudsime taas lauskmaale, tee äärde ilmusid viinamarjapõllud. Kuna õhtu hakkas kätte jõudma, siis võtsime kiirtee keelu GM-st maha ja kihutasime Aix-en-Provance´i.

Vahepeal võtsime bensiini ja käisime veel ka teises bensukas, lootuses külastada wc-d, aga mida polnud, seda polnud. Parkisime siis Cezanne´i ateljee lähedal parklas lootuses, et seal ikka vets on. Parkla kõrval asuva elumaja aknast hakati meiega kohe aktiivselt suhtlema ja selgus, et ateljee on suletud. Sellest oli küll kahju!

Sõitsime siis kesklinna ja parkisime raudteejaama kõrvale. Kõndisime jaamahoonesse lootuses siit vetsu leida, aga selgus, et see asub perroonil, kuhu saab ainult piletiga. Ma olin juba päris vihane.

Kõndisime siis vanalinna ja ma läksin ühte väiksesse söögikohta sisse. Kui kuuldi, et me võtame ainult dringid, mitte ei kavatse süüa, siis mind vetsu ei lubatud. No siis ma tegin väikese stseeni, endal oli ka pärast piinlik. Sellest muidugi kasu ei olnud, mulle näidatu ukse pealt piki tänavat edasi avalikku tualetti.

Niisiis kõndisime sadakond meetrit edasi ja ühe väljaku peal oligi moodne ümmargune käimla, mille ees seisis kamp teismelisi tüdrukuid. Sissepääs maksis 60 senti, mul oli 50-sendine ja 2-eurone. Vastu võeti loomulikult 1-euroseid ja väiksemaid münte. Õnneks olid tüdrukud väga lahked ja vahetasid mulle kamba peale 2-eurose väiksemaks. Siis aga selgus, et kui eelmine külastaja väljus, tuli umbes 3 minutit oodata, et tuli taas roheliseks läheks ja järgmine saaks oma mündid sisse panna. Ja minu ees oli veel 6-7 tüdrukut. See tähendas vähemalt pooletunnist ootamist. Tänasin tütarlapsi südamest, sest nad olid tõesti lahked ja me liikusime edasi.

Läksime sisse ühte restorani ja ma sain lõpuks vetsus käidud, kuigi tegu oli peenema kohaga ja kui ma väljusin, vaatas umbes kolm noormeest-kelnerit mind etteheitvalt.

Jõudsime piklikule peaväljakule, mille otstes olid miskite valitsejate kujud ja vahepeal mitu sammaldunud purskkaevu. Aix-en-Provance pidigi olema purskkaevude linn. Kahjuks oli ka kuulus kohvik Les Deux Carcons, kus armastasid käia Zola, Cezanne ja muidugi Hemingway, taas suletud, remondis. Isegi fassaadi me ei näinud.




Sellegipoolest oli siin täitsa tore, ma rahunesin ka pikapeale maha ja me istusime ühte välikohvikusse väikesele dringile. Võtsin närvide kosutuseks hoopis magusad krepid, Avo tellis valge veini.

Aix-en-Provance oli kunagi Provance´i pealinn. Tänapäeval tuntakse seda pigem Cezanne´i kodulinnana. Kuulus kunstnik sündis siin 1839. aastal jõuka pankuri peres. Kuigi ta püüdis Pariisi kunstnike ringkondades läbi lüüa, pöördus ta ikka ja jälle tagasi oma sünnilinna. Elu lõpuaastatel, kui ta oli juba kuulsaks ja rikkaks saanud, ehitas Cezanne endale Aixi äärelinna ateljee, mida meil kahjuks ei õnnestunud külastada. Kunstnik suri 1906. aastal kopsupõletikku ja on maetud linna Saint-Pierre'i kalmistule.

Aix-en-Provance´ist lahkudes tahtsime näha veel Saint Victoire´i mäge, mida Cezanne oli korduvalt maalinud. AI soovitas maanteed D17. Paraku sõitsime sedamööda täiesti vales suunas. Kui seda taipasiome, keerasime otsa ringi ja jõudsime lõpuks Le Tholonet külla. Keskväljakul oli kummnaliselt palju autosid, kuigi tegu oli väikese külaga. Õnneks taipasime suunduda edasi ülesmäge mööda kitsast teed, kus silt näitas Moulin Cezanne. Siin oli tõesti vana tuuleveski, mille terrassilt saime St.Victoire´i mäge imetleda nii, nagu ka Cezanne oli seda näinud. Oli tõesti kaunis vaatepilt.


Surnuaed veski juures


Tegelikult ei elanud Cézanne selles tuulikus kunagi. See 17. sajandist pärit vana viljaveski oli tema ajal juba ammu kasutusest väljas ja lagunemas. Küll aga said tuulik ja selle ümbrus kunstnikule armsaks peatuspaigaks, kuna ta rentis läheduses asuvas Chateau du Tholonet´s ruumi, et hoida seal oma maalimistarbeid.. Cezanne veetis siin tuuliku juures tunde, nautides vaadet Sainte-Victoire’i mäele ja maalides seda üle 80 korra.

Tänane öömaja Lou Meinado oli 17km Arles´ist Saint-Martin-de-Craus. Sõitsime sinna põhiliselt mööda kiirteid alla tunni. Leidsime maja kiiresti ja saime ka viperusteta väravast sisse. Kena meesterahvas tuli meile vastu, ütles, et ta on omaniku vend ja et koht on tegelikult suletud, meie oleme ainsad külastajad. See tähendas, et ka bassein oli kinni, aga ega polnud ka tahtmist ujuma minna, väljas oli täna pigem jahedapoolne.




Esimest korda oma reisi jooksul sõime õhtust toas.


Neljapäev, 23.aprill

Väljas hakkasid mingid suured masinad juba varahommikul häält tegema ja ajasid mu üles. Eks siin reisil saabki liiga kaua magatud. Hommikusöögikarbid olid meile kenasti ukse taha tõstetud, sees mahl, jogurtid, piim, mesi, keedised, sulatatud juust, või ja saiad. Dušširuum oli avar ja väga mugav kasutada. Ühesõnaga, tore koht.


Täna võtsime suuna Camarque rahvusparki. Kõigepealt sõitsime Parc Ornithologique de Pont de Gau´sse. Camarque on laialdane Rhone jõe delta, mis on regulaarselt üle ujutatud. Siin kasvatatakse riisi, toodetakse soola ja loomulikult on see ideaalne toitumiskoht lindudele, sealhulgas flamingodele.

Sõitsime mitukümmend kilomeetrit piki deltat mere poole, kahelpool teed laiusid riisipõllud ja vee all olevad niidud. Nägime ka kuulsaid camarque´i valgeid hobuseid ning musti pulle. Hobuseid oli tõesti palju, aga loomulikult ei olnud nad metsikud ja vabad.


Meile üllatuseks oli sellel kitsal teel väga palju liiklust. Pont de Gau´sse jõudes oli autosid juba parkla täis. Õnneks ikka kohti jätkus ja me läksime piletisappa. See polnud pikk ja liikus kiiresti. Pilet maksis 8€. Minu jaoks oli üllatus, et rahvuspargis on selline "laulupidu" neljapäeva hommikul. Lastega pered ja noored kambad kõndisid käänuliste madalate tiikide vahel. Siin olid selgelt tähistatud rajad ja tõepoolest palju linde.


Rahvast ikka oli üksjagu

Dinosaurustele sarnanevad suured haigrud pesitsesid puude otsas, kajakad kisasid kõigist üle. Ja seal nad olid - flamingod parves keset tiiki. Ilusad roosad. Nad olid tõesti kenad ja neid sai vaadata nii kaugemalt, kui ka päris lähedalt, ega nad inimesi väga ei peljanud. Siin pargis on nad inimestega harjunud, kuigi looduses on nad üsna pelglikud.




Camargue on üks väheseid kohti Euroopas, kus flamingod mitte ainult ei peatu, vaid ka pesitsevad suurte kolooniatena. Ega me siia tulles väga ei uskunud, et neid näeme, aga voila! siin nad olidki.

Camargue'is elav roosa flamingo on maailma kuuest flamingoliigist kõige suurem ja laiemalt levinud. Nende sulestiku roosa värvus tuleb toidust. Flamingod toituvad põhiliselt väikestest koorikloomadest nimega Artemia salina ehk soolavähk. Need vähid sisaldavad pigmente, mis ladestuvad lindude sulgedesse. Kui flamingo ei saaks piisavalt seda toitu, muutuksid tema suled järgmise sulgimise ajal valgeks.




Nagu öeldud, nägime ka palju muid linde, põhiliselt haigruid. Tänu hiiglaslikele märgaladele, riisipõldudele ja soolajärvedele pesitsevad Camargue'is peaaegu kõik Euroopas leiduvad haigurlaste liigid. Nad pesitsevad siin sageli "ühiselamutes" ehk segakolooniates, kus ühel puul võib korraga olla väikehõbehaigru, hõbehaigru, hallhaigru ja ööhaigru pesi.


See on ilmselt hõbehaigur

See on arvatavasti hallhaigur

Nägime eemalt ka ühte pika sabaga looma kalda ääres midagi vitsutamas. Hiljem nägime sarnast elukat mitu korda ka lähemalt. Selgus, et tegu oli nutriaga, kes paistis samuti ennast siin keskkonnas hästi tundvat.



Nutria toodi kunagi Lõuna-Ameerikast Euroopasse karusnahatööstuse jaoks, kuid ta pääses loodusesse ja kohanes suurepäraselt Camargue’i soise kliimaga. Oli näha, et tal pole siin mingeid vaenlasi.

Väiksemaid linde oli ka, mingeid tikutaja moodi mustvalgeid ja muidugi parte, mõned koos poegadega. Rajad olid märgistatud ja aedadega piiratud. Flamingode alal oli umbes 2-kilomeetrine ring, teisele poole üle kraavi ja silla jäi veel 4,5 kilomeetrit. Kõndisime ka sinnapoole lootuses poolepealt lõigata, aga see polnud võimalik, seega tulime terve tee algusesse tagasi. Linde oli sealpool vähem ja maastik ka üksluisem. Aga just seal nägime lähedalt nutriaid. Ja rahvast polnud üldse.

Karkjalg


Kokkuvõttes oli Parc Ornithologique hoolimata rahvarohkusest tõeliselt tore koht, mida tasub kindlasti külastada. Vast mitte küll kõrghooajal ja nädalavahetustel.

Otsustasime sõita ka mõned kilomeetrid edasi Saintes-Maries de la Meri. Täiesti üllatuslikult oli tegemist elava kuurortlinnakesega. Rahvas istus restoranides ja jalutas kitsastel poodidega ääristatud tänavatel. Rannaski oli täitsa palju rahvast, kuigi ilm oli päris tuuline. Mõned isegi sulistasid vees. Ilmselgelt on tegu populaarse puhkusekohaga prantslaste jaoks. Nüüd saime aru, miks siin kõrvalisena tunduval teel nii palju autosid vooris.







Istusime ühte mõnusasse restorani Boisset, kus oli rohkem rahvast ja tellisime Avoga mõlemad paellad. Need olid suured, peal küpsetatud kanakoivad, hiidkrevetid ja karbid. Avo küll ütles, et on parematki saanud, aga mulle maitses. Pärast võtsime muidugi kohvid ja kahepeale sidrunitartaleti.

Käisime korra mere ääres ja kõndisime kitsastel tänavatel. 4€ eest nägu saime minna üles kirikukatusele, kust avanes vaade linnakese punastele kivikatustele ja taamal ka lammidele. Poodides müüdi kohalikku soola ja riisi erinevate maitsetega. Ostsime ka paar kotikest soola suveniiriks kaasa.


Saintes-Maries-de-la-Meri kindluskirik




Juba 4. sajandil mainis rooma geograaf Rufius Festus Avienius siinset küla nimega Ra. 6. sajandil rajas Arles´i peapiiskop asulasse kalurite seas väga armastatud St Mary kloostri. Praegune Saintes-Maries-de-la-Meri kindluskirik ehitati 9.-12. sajandil kaitseks Vahemere poolt tulnud viikingite ja hiljem saratseenide rünnakute eest. Tänaseni on alles kiriku sees asuv kaev juhtudeks, kui külaelanikud pidid ründajate eest varju otsima.

Legend räägib, et Ristiusu koidikul jõudsid siinsele rannikule Maarja Magdaleena, Maarja Jaakobus, Maarja Salome ning nende kaaslane Saara, kes põgenesid kristlaste tagakiusamise eest Palestiinast purjede ja tüürita paadis. Kõik kolm Maarjat olid Jeesusega tihedalt seotud noored naised, kes evangeeliumide kohaselt tulid kolm päeva pärast Jeesuse ristilöömist tema hauale ja olid tema ülestõusmise esimesteks tunnistajateks. 15. sajandil avastati kuningas René Anjou käsul läbiviidud väljakaevamistel kirikust Maarja Jaakobuse ja Maarja Salome säilmed, mida hoitakse kiriku krüptis. 1838. aastal sai linn kolme kuulsa Maarja auks uueks nimeks Saintes-Maries-de-la-Mer. Üsna kohe peale seda hakkasid siia linna toimuma palverännakud.

Van Gogh on maalinud Saintes-Maries-de-la-Meris mitu mere- ja linnavaadet. 20. sajandi algul muutus linnake kirjandus- ja kunstikeskuseks, mida teiste hulgas külastasid Ernest Hemingway ja Picasso.

Saintes-Maries-de-la-Meri kindluskirik

Kirikus asub kaev

Saintes-Maries-de-la-Mer on püha koht ka mustlaste jaoks, kelle kaitsepühak on Must Saara. Pärimuse kohaselt oli tõmmunahaline Saara kas kolme Maarja egiptlannast teenija või siis kohalik naine, kes tervitas kolme Maarjat nende saabumisel. Igal aastal mai lõpus toimub linnakeses suur mustlaste palverännak. 

Krüpt Musta Saara kujuga paremal

Musta Saara kuju asub kiriku krüptis. Palverändurid laskuvad krüpti, et puudutada kuju, süüdata küünlad ja jätta sinna mälestusesemeid, fotosid või riidetükke koos palvetega tervise või õnne eest. Saara kuju on riietatud kümnetesse luksuslikesse ja säravatesse kleitidesse, mida kogu aeg vahetatakse. 24. mail toimub palverännaku kulminatsioon. Mustlased kannavad Musta Saara kuju kätel kirikust välja ja suunduvad mere poole. Nad kõnnivad vette, sümboliseerides Saara kohtumist pühakutega merel. Kogu teekonda saadavad kitarrimäng, laulud ja hüüded "Vive Sainte Sara!". Paljud mustlaspered toovad oma lapsed just selleks ajaks siia, et lasta nad krüptis ristida. Need maipidustused toovad linna tavaliselt kokku 25 000-40 000 inimest.

Edasi võtsime suuna Camarque pargi teise otsa, kuhu viis 50-kilomeetrine tee ümber suurima, Vaccaries´ järve. Tee peal nägime taas valgeid ja ka mõnesid halle-pruune hobuseid. Maastik sarnanes üsnagi meie Matsalu omaga.




Saline-de-Giraud´s otsisime kohta, kust vaadelda kuulsaid roosasid soolajärvi. Googlemaps juhatas meid külaserva võpsikusse. Õnneks AI aitas ja juhatas meid külast välja Piemansoni plaaži suunas ja seal, paar km külast oli tee kõrval künka otsas vaateplatvorm.

Platvormilt nägime kaugemal toimuvat askeldamist hiiglasuure soolamäe all ja ka roosakaid soolajärvesid. Roosa värv sõltub väga suuresti valgusest, meie õnneks nägime üsna selgelt.



Soolajärvedes elab mikroskoopiline vetikas nimega Dunaliella salina. Just selle vetika pigment värvibki vee sügavroosaks või purpurpunaseks, eriti suve lõpus, kui soola kontsentratsioon on kõige kõrgem.

Töölismaja Saline-de-Giraud´s

Saline-de-Giraud ei näe välja nagu tüüpiline Provence’i kaluriküla, vaid meenutab pigem Põhja-Prantsusmaa või Inglismaa tööstuslinnakuid.

Belgia keemik Ernest Solvay rajas siia külla 1895. aastal soolatehase. Kuna Salin-de-Giraud asus keset soid ja kaugel suurtest linnadest, tuli tehaseomanikul endal luua kogu infrastruktuur, et meelitada siia töölisi, kellest paljud olid sisserändajad Kreekast ja Itaaliast. Elumajad ehitati korrapäraste ridadena, kasutades punast tellist, mis on Lõuna-Prantsusmaal ebatavaline. Igal korteril oli oma väike aiamaa, et töölised saaksid köögivilju kasvatada.

Tänapäeval kuuluvad need silmapaistvad roosad soolaväljad ettevõttele nimega Compagnie des Salins du Midi et des Salines de l'Est. Tegemist on Euroopa ühe suurima soolatootjaga, kelle tuntuim kaubamärk on La Baleine , vaala logoga sool. Seda kaubamärki leiab peaaegu igast Prantsuse köögist.

Googlemaps näitas alternatiivset teed, mis oli 8min pikem ja, oh üllatust!, teemaksudega. Otsustasime siiski seda mööda minna, et mitte sama teed tagasi sõita ja varsti saime aru, millest need teemaksud - üle Rhone´i jõe sai praamiga. Väga äge atraktsioon!

Suur praam oli parajasti vastaskaldal ja autod sõitsid maha. Ei läinud 10 minutitki, kui ta oli juba meie pool jõge ja kiirelt sõitsid autod peale. Kõik käis kähku ja sujuvalt. Isegi praamilt maha sõitmine oli väga sujuv.



Tee koju läks kiirelt ja ilma kiirteedeta. Täna jõudsime natuke varem, 18-paiku. Istusime tükk aega terrassil, sõime ja jõime veini. Kuni läks jahedaks ja tuli tuppa kolida. Loen ikka veel Cezanne´i raamatut.



Reede, 23.aprill

Sõime hommikusööki toas, sest väljas oli päris jahe, kuigi lubatakse ikka väga sooja ilma. Auto oli ka külmavõitu, aga soojenes muidugi kiiresti. Jätsime peremehe vennaga, kes askeldas kõrvalmajas, südamlikult jumalaga ja võtsime suuna Arles´i.

Otsisime parklat piki Bd des Lices´d sõites, vasakul kõrgus kuulus Arles´i amfiteater. Ruumi paistis tee ääres olevat, oli veel varajane kellaaeg. Nii saimegi üsna hea koha. Parkimine oli muidugi tasuline, maksime 4 tunni eest 4.50.


Liikusime kohe vanalinna ja jõudsime amfiteatri ette. Kuna kell oli veel vähe, läksime kõigepealt uudistama amfiteatri vastasolevat kirikut.





Notre-Dame-de-la-Major

Notre-Dame-de-la-Major on üks Arles'i vanimaid kirikuid. Arvatakse, et esimene kirik ehitati siia juba 5. sajandil Vana-Rooma templi kohale. Praegune romaani stiilis hoone pärineb suures osas 12. sajandist, aga seda on sajandite jooksul oluliselt laiendatud ja muudetud. Kirik oli oluline sihtkoht palveränduritele, kes liikusid mööda Via Tolosana teed Santiago de Compostela suunas.

Tänapäeval on Notre-Dame-de-la-Major  Püha Jüri karjaste vennaskonna asupaik. Igal aastal 1. mail tulevad vennaskonna liikmed kiriku juurde palverännakule oma hobuseid õnnistama.



Pilet amfiteatrisse maksis 19€ ja see hõlmas 6 atraktsiooni ja 4 muuseumit. Võib võtta ka odavama pileti ja ega me lõpuks kõiki kuut läbi ei käinudki, muuseumidest rääkimata.


Amfiteater oli muidugi võimas ja kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Siin peetakse tänapäeval kontserte, teatrietendusi ja ka härjavõitlusi. Ehitise müüridelt avanevad suurepärased vaated Arles'ile ja Rhone'i jõele.



Vaade amfiteatrist


Arles´i amfiteater ehitati umbes 90. aastal AD, seega mõni aasta peale Rooma Colosseumi valmimist ja suuresti selle eeskujul. Vana-Rooma ajal mahutas hoone kuni 21000 pealtvaatajat. Siin peeti gladiaatorite võitlusi ja vankrite  võidusõite.

Pärast Rooma impeeriumi langust kasutati amfiteatrit kohalike poolt ehituskivide saamiseks. Kolmas, kõrgem korrus ja enamik istepinke lammutati. Keskajal ehitati amfiteater ümber kindluseks. Kaarte vahed müüriti kinni ja areenile kerkis terve väike linnak üle 200 maja ja kahe kabeliga. Sel perioodil lisati neli suurt nurgatorni, millest kolm on tänaseni säilinud. Alles 19. sajandil elanikud evakueeriti ja hoone taastati esialgsel kujul.

Tänapäeval toimuvad siin kuulsad Feria d'Arles festivalid, kus peetakse nii Hispaania stiilis härjavõitlusi kui ka Provence'i traditsioonilisi course camarguaise mänge. Viimaste puhul härga ei tapeta, vaid püütakse tema sarvedelt kokardeid eemaldada. Hea seegi!

Ka Vincent van Gogh on amfiteatrit maalinud

Arles võlgneb oma tuntuse eelkõige tänu hollandi kunstnikule Vincent van Gogh´ile, kes elas siin küll põgusad, kuid väga viljakad poolteist aastat. Just siin linnas sündisid tema kuulsamad teosed nagu "Päevalilled", "Kollane maja", "Öine kohvik", "Tähine öö Rhône'i kohal" ja "Magamistuba Arles'is". 

Liikusimegi otsima kuulsat van Goghi Kollast maja, aga paraku selgus, et seda polnudki enam alles, oli ainult selle taga olev hoone, mis van Goghi maalidelt samuti paistab. 

Kollase maja asukoht


Kollase maja üüris van Gogh 1888. aastal, soovides siia asutada kunstnike kommuuni. Alustuseks kutsus ta siia elama oma sõbra Paul Gauguini. Paraku tekkisid nende vahel sügavad erimeelsused kunstilistes vaadetes ja iseloomudes. Pinge kahe tugeva isiksuse vahel kasvas kiiresti, kuni ühel detsembriõhtul pärast järjekordset tüli lõikas van Gogh segastel asjaoludel ära oma vasaku kõrva. Sellega oli unistusel kommuunist lõpp. Paul Gauguin lahkus kiiresti Arles´ist ja van Gogh viidi haiglasse. Mõned kuud hiljem sulges linn kohalike elanike kaebuste tõttu maja ning van Gogh lahkus vabatahtlikult Saint-Remy psühhiaatriahaiglasse.

1888. aastal valminud maale "Kollane maja" ja "Magamistuba Arles'is" käisin alles märtsis Amsterdamis Van Goghi muuseumis vaatamas. Muidugi tegin pildid ka.

Kollane maja

Magamistuba Arles'is

Van Goghi maja sai rängalt kannatada liitlasvägede pommirünnakus 1944. aastal ja lammutati pärast sõda. Tänapäevane Arles ei meenuta enam kuidagi van Gogh´i maalidelt nähtud linnakest.


Arles´i ajalugu on pikk ja väga põnev. Algselt asutasid siia asula keldid. Linna õitseng algas aastal 46 eKr, mil Julius Caesar autasustas Arles’i abi eest Massalia ehk praeguse Marseille’ vallutamisel. Antiikne Arles asus merele lähemal kui praegune ning toimis suure sadamana. Linnast sai ka oluline sõjaväe- ja kaubanduskeskus, mida kutsuti hüüdnimega "Gallia Rooma". Oma mõjuvõimu haripunkti saavutas Arles 4. ja 5. sajandil, mil linnas elas hinnanguliselt 75 000 – 100 000 inimest. Sel perioodil ehitatigi amfiteater, foorum ja termid.

Järgmisena käisimegi termides, mis olid üllatavalt hästi säilinud. 


Konstantinuse termid ehitati 4. sajandi alguses, mil keiser Konstantinus Suur tegi Arles’ist oma ajutise residentsi ja impeeriumi ühe olulisema linna. Tegemist ei olnud lihtsalt pesulaga, vaid ka sotsiaalse kohtumispaigaga, kus sai lõõgastuda ja omavahel suhelda. Rooma termid olid avatud kõigile, nii rikastele, kui vaestele, nii meestele, kui naistele. Sissepääs oli kas tasuta või siis väikese tasu eest, mida said endale lubada kõik Rooma kodanikud.

Tänapäevani on säilinud termide põhjaosa, kus asusid Caldarium ehk kuumaveesaun ja Tepidarium ehk leige ruum keha harjutamiseks temperatuurimuutustega. Kõige põnevam osa on Hypocaustum ehk põrandaküttesüsteem. Säilinud on põrandat üleval hoidnud tellistest postid, mille all liikus orjade poolt köetav kuum õhk. Mööda seintes asuvaid savitorusid liikus soojus ülespoole, küttes termide ruume.





Pärast Rooma riigi langust muutusid termid varemeteks ja nende otstarve unustati. Termide peale ja ümber ehitati uued majad. 16.sajandil hakkasid kohalikud õpetlased uurima Rhone'i jõe kaldal säilinud kivi- ja telliskivimüüre. Neid seostati küll Konstantinus Suurega, aga varemeid peeti ekslikult tema keiserliku palee omadeks.

Alles 19. sajandil läbi viidud arheoloogiliste kaevamiste ja hoonete vabastamise käigus ilmnesid selged tõendid selle kohta, et tegemist oli hoopis keiserliku saunakompleksi ehk termidega. Tänapäeval on Konstantinuse termid uuesti väljakaevatud ja restaureeritud ning need kuuluvad Arles’i Rooma-aegse pärandi olulise osana UNESCO maailmapärandi nimistusse.   

Jätkasime oma tutvumist Vana-Rooma pärandiga krüptikäikudes, mis kujutasid endast tohutusuurt maa-aluste tunnelite võrgustikku. See asus otse linna keskväljaku ja raekoja all. Krüptoportikud rajati 30-20 saj. eKr Arles´i keskse avaliku väljaku ehk Foorumi hiiglaslikuks vundamendiks. Kuigi sõna "krüpt" seostub meil eelkõige matmispaigaga, ei ole Arles´i krüptoportikust kunagi kasutatud sellel otstarbel. Tõenäoliselt kasutati maa-aluseid käike tol ajal toiduvarude või kauba hoidmiseks, võib-olla ka jalutuspaikadena, pakkudes varju suvekuumuse eest.

Keskajal kasutasid linnaelanikud krüptikäike peamiselt keldritena ja ühes osas asus isegi vangla. Kuni ühel hetkel käigud suleti ja unustati sajanditeks. Tunnelid avastati ja puhastati uuesti alles 20. sajandi alguses ja tänapäeval kuuluvad need UNESCO maailmapärandisse.

Krüptoportikused asuvad Place de la République´i all




Hilise Rooma impeeriumi ajal sai Arles tuntuks kultuuri- ja religioonikeskusena. Linna piiskopitooli pidas rida väljapaistvaid vaimulikke, alates püha Trophimusest umbes 225. aastal. Ka varakeskaja alguses oli Arles üks Gallia tähtsamaid religioosseid keskusi. Siin peeti olulisi kirikukogusid ja linn oli palverännuteede sõlmpunkt. 10. sajandil oli linn iseseisva Arles'i kuningriigi pealinn. See riik hõlmas suuri alasid tänapäeva Prantsusmaal ja Lääne-Saksamaal. Juba sajand hiljem algas langus ja suur osa kuningriigi territooriumist liideti järk-järgult Prantsusmaaga. Rahvaarv moodustas selleks ajaks vaid murdosa Rooma-aegsest tasemest ning suur osa vanast Arles'ist seisis varemetes. 

Église Sainte-Anne

Sainte-Anne'i kirik asub Place de la République´il otse Saint-Trophime'i peakiriku vastas ja raekoja kõrval. Varakeskajal asus samas kohas rüütliordu kirik Notre-Dame-la-Principale. 17.sajandil ehitati vana ja lagunenud pühakoja asemele uus. Prantsuse revolutsiooni ajal 1792. aastal kirik desakraliseeriti ning tänapäeval kasutatakse seda peamiselt ajutiste kunstinäituste ja kultuuriürituste paigana.

Eglise St-Trophime

Otse üle platsi Sainte-Anne´i kiriku vastas asub Saint-Trophime´i kirik, suur ja uhke. Pikka aega oli tegu Arles´i katedraali ehk peakirikuga. Siin krooniti mitmed Saksa-Rooma keisrid, nende hulgas Friedrich Barbarossa 1178. aastal. 1801. aastal, peale Prantsuse revolutsiooni, siinne peapiiskopkond likvideeriti ning liideti Aix-en-Provence'i peapiiskopkonnaga. Saint-Trophime muutus tavaliseks  kihelkonnakirikuks. Aga tänapäevani on Saint-Trophime oluline peatuspaik palveränduritele, kes suunduvad Santiago de Compostelasse ja tulevad siia kummardama Püha Trophimuse reliikviaid.

Saint-Trophime´i kirik ehitati 5. sajandi basiilika kohale, mis oli pühitsetud pühale Stefanusele. Legendi järgi oli Arles´i esimene piiskop püha Trophimus, kelle säilmed olid maetud Rooma nekropoli. 12. sajandil korraldas tollane Arles'i peapiiskop püha Trophimuse reliikviate piduliku üleviimise vastvalminud uude katedraali ja kirik, mis oli varem pühitsetud püha Stefanusele, sai nüüd oma kaitsepühakuks püha Trophimuse. 

Kiriku peaportaal valmis aastatel 1180–1190 ja on üks paremini säilinud romaani skulptuuriansambleid maailmas. Sissepääsu kaunistavad kujud on oma aja kohta erakordselt emotsionaalsed ja detailirohked. Prantsusmaal on see tore, et kirikutes ja igal pool mujalgi on juures selgitavad sildid. 


La Chapelle des Rois

Kuningate kabelis on kesksel kohal prantsuse kunstniku Louis Finsoni maal "Kuningate kummardamine" aastast 1614. Maalil on kujutatud kolme kuningat toomas kingitusi Jeesuslapsele. Muide, kunstnik olevat maali servale lisanud ka tellija portree.
  
Püha Johannes Paulus II kabel

Chapelle du Saint-Sépulcre

Saint-Sépulcre’i ehk Püha Haua kabel on saanud oma nime seal asuva monumentaalse skulptuurigrupi järgi, mis kujutab Kristuse hauda panemist. 16. sajandil valminud erakordselt detailne ja kaunis teos on nikerdatud peenest lubjakivist. Skulptuurigrupp toetub antiiksele Rooma sarkofaagile, mis pärineb tõenäoliselt 3. või 4. sajandist.

Saint-Trophime´i kooster ja ristikäik

Kiriku kõrvalasuvas kloostris oli eriti uhke ristikäik kivist nikerdatud sammastega. Ristikäik on unikaalne, kuna ta ühendab endas kaks erinevat stiili: 12. sajandi romaani ja 14. sajandi gooti stiili. Põhja- ja idapoolsed galeriid on ehitatud raskepärases ja tugevas romaani stiilis, kaunistatud piiblistseenidega sammastel. Lõuna- ja läänepoolsed galeriid on ehitatud paar sajandit hiljem teravkaarte ja õhuliste võlvidega, peegeldades tollal uuenenud arhitektuurimoodi.

Vanem, romaani stiilis galerii

Reljeefil on kujutatud püha Stefanuse kividega surnuksviskamist

Püha Stefanus oli Saint-Trophime´i katedraali kaitsepühak ja seetõttu on tema märtrisurm paigutatud ristikäigu vanima, romaani stiilis põhjagalerii peamisele nurgatoele.


Saint-Trophime'i ristikäik on osa Arles'i piiskopikvartalist - linnajaost, mis kujunes välja piiskopi residentsiks olnud katedraali ümber. See hõlmas lisaks residentsile ka katedraali teenindanud vaimulike ehk kanoonikute ühiseluks vajalikke hooneid.

Ajaloost meile nüüd piisas, aga vaatamata oli veel üks oluline kultuuriobjekt Arles´is - L’Espace Van Gogh - vana haigla, kus vaimuhaigusest piinatud kunstnik viibis peale oma kõrva lõikamist. Siinne aed on täpselt samasugune, kui van Goghi ajal ja tõestuseks oli seal ka tema maali koopia.




Väikest purskkaevuga aeda ümbritses neljast küljest säravkollane sammaskäikudega maja. Sammaskäikude all olid ennast sisse seadnud suveniirimüüjad ja ka mõned kohvikud. Sissepääs aeda oli tasuta ja siin oli meeldivalt varjuline. Siia ühte restorani jäime ka sööma. Kusjuures söök oli üllatavalt hea ja taskukohane - päevapraad searibide ja kartulivormiga maksis 18€. Lisaks šokolaadifondant ja kohvid.


Jalutasime veel natuke vanalinnas ja ma tegin pilte.

Fontaine Amédée-Pichot



Place du Forum, tagapool kollane maja on Cafe Van Gogh

Cafe Van Gogh, endise nimega Cafe La Nuit terrassi kujutas Vincent van Gogh oma kuulsal maalil "Öine kohvikuterrass". Väljak asub täpselt Rooma-aegse foorumi kohal.

Cafe Van Gogh



Vilksamisi nägime kaugelt ka kuulsat Frank Gehry torni Luma Arles. Tegemist on linna uusima tõmbenumbri, hiiglasliku hõbedase torniga, mille projekteeris maailmakuulus arhitekt Frank Gehry, kelle Guggenheimi Muuseumi hoonet olime hiljuti Bilbaos imetlenud. 

Luma Arles

Parkimisaeg sai läbi ja me lahkusime sellest põnevast linnast. Sõitsime edasi Abbaye de Montmajori. Tegemist oli suure kloostriga kõrgel kaljul põllumajandusmaastike kohal. Kloosrisse saime sisse piletiga, mis maksis 7€. Tegime siin ligi tunnise ringkäigu ja ronisime ka torni.



Montmajori kloostri asutasid benediktiini mungad 10. sajandil algselt ligipääsmatule saarele keset soist ala. Alguses elas arvatavasti kaljudes asuvates onnides ainult paar munka, aga kogukond kasvas väga kiiresti, eriti pärast 1030. aastat, mil paik muutus palverännakute sihtkohaks tänu Püha Risti reliikviale. Esimene kirik uuristati suures osas kaljudesse.

Kõige vanem säilinud mälestis on 11. sajandist pärit Saint-Pierre´i eelromaani stiilis koobaserakla, mis koosneb kahest ruumist. Esimesed mungad elasid tõenäoliselt just siin eraklas. 

11. sajandist pärit Saint-Pierre´i koobaserakla

Erakla lõunakabel

Eraklad on ehitatud mäeküljele otse kaljusse raiutud haudadega nekropoli alla.

Kaljusse raiutud hauad 11.-14.sajandist ja Pons de l'Orme torn
 
12. sajandil klooster laienes, ehitati kahekorruseline romaani stiilis kirik, ristikäiku ümbritsevad kloostrihooned ja idaküljele Püha Risti kabel. Mungad kuivendasid sajandite jooksul ümbritsevad maad, muutes kloostri piirkonna rikkaks ja mõjuvõimsaks. 


Notre-Dame'i kloostrikirik

Kaunistatud kapiteelidega ristikäik 

Notre-Dame-La Blanche´i kabel


Refektoorium ja Pons de l'Orme'i torn

Pons de l'Orme torn ehitati 14. sajandil 100-aastase sõja ajal kaitse eesmärkidel. Toil ajal liikus maal ringi palju tööta jäänud palgasõdureid, kes rüüstasid linnu ja külasid. Torn ehitati ja varustati garnisoniga eelkõige selleks, et rahvast nende röövlite eest kaitsta. Pons de l'Orme tipust avanesid ilusad vaated ümbritsevatele mägedele ja Camargue’i tasandikele.




18.sajandil ehitatud Saint-Mauri klooster moodustab teise hooneterühma kloostri territooriumil. See rajati Saint-Mauri kongregatsiooni ehk mauristide poolt, kes võtsid 1639. aastal üle ka allakäinud Montmajouri kloostri. Kongregatsioon rajati paarkümmend aastat varem, et taastada Prantsuse benediktiinide kloostrites range distsipliin ja algne kloostrielu kord pärast ususõdadest tingitud allakäiku. Paraku see kongregatsioon likvideeriti Prantsuse revolutsiooni käigus 1790. aastal, uhke ehitus jäi pooleli ja lagunes.

Neoklassitsistliku Saint-Mauri kloostri varemed

Saint-Mauri kloostri leivaahi

Just selle fotol oleva leivaahju lõõrist sai kokkupuutel valesti paigaldatud palgiga alguse 1726. aasta ulatuslik tulekahju. 


Ka Vincent van Gogh oli sellest kohast lummatud. Ta külastas Montmajouri korduvalt oma Arles'i perioodil, tegi siin paar maali ja mõned kuulsad joonistused. "Kloostri varemetest avanev vaade on üks ilusamaid, mida ma tean," kirjutas Vincent oma vennale Théole.

Pärast Prantsuse revolutsiooni kuulutati klooster riigivaraks, müüdi maha ja lammutati osaliselt. 1840. aastal võeti kloostrihooned kirjanik Prosper Mérimée algatusel ajaloomälestistena kaitse alla ning tänapäeval on Abbaye de Montmajor kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

Edasi külastasime Les Baux-de-Provence´i, mis oli üks järjekordseid Prantsusmaa ilusaimaid külasid. Küla asub kõrgel kaljuserval, parkisime kohe selle all. Teiselpool orgu kõrgusid samasugused kaljuseinad.



Nagu ikka, olid ka siin kitsad tänavad kallivõitu aga võluvate suveniiripoekestega ja toredate kohvikutega, palju lilli ja rohelust. 

Leierkastimees








Kes iganes Jeanne Mathieu ka polnud, tema elamine oli küll nadivõitu

Küla kõige kõrgemas tipus asus tohutu looduslik platvorm vaadetega ümbruskonnale.

Pildil olev ratsaniku skulptuur on osa ajutisest vabaõhu-kunstinäitusest

Küla kohal kõrguv hiiglaslik kindlus-linnus Château des Baux on tänapäeval varemetes. Keskajal valitses linna Baux' dünastia - piirkonna ühed võimsamad ja sõjakamad aadlikud, kes väitsid end põlvnevat kuningas Balthazarist. Teadupärast oli kuningas Balthazar üks kolmest hommikumaa targast. 12. ja 13. sajandil oli Les Baux kuulus oma "armukohtute" poolest. Trubaduurid laulsid rüütellikust armastusest ja pidasid poeetilisi võistlusi.

17. sajandil pärast mitmeid mässe Prantsuse kuninga vastu, kindlus lammutati kardinal Richelieu käsul. Asula jäi tühjaks ja seda hakati kutsuma "surnud linnaks".

Muide, alumiiniumi tootmiseks kasutatav maak boksiit sai oma nime just Les Baux-de-Provence’i järgi, kuna esmakordselt avastati seda maaki 1821. aastal siit lähikonnast.

Otsime supermarketit ja käisime Aldos.

Tänane majutus Clos St Pierre de Fraisse oli endine klooster kitsa tee ääres. Väga sõbralik ja suhtlemisaldis keskealine mees võttis meid vastu, näitas elamist. Meil oli suur apartement, köögi ja eraldi tohutu magamistoaga. Väga mugav. Ainult aeda oli vaja laskuda mööda kõrget kivitreppi. Tõime väikese laua ja toolid trepimademele ja sõime siin õhtust, ei hakanudki aeda kolima.

Me olime ainukesed külastajad ja ei paistnud ka, et siia niipea kedagi tuleks. Igatahes bassein oli veest tühi.



Köök oli veidi algeline, aga polnud häda midagi




Laupäev, 24.aprill

Hommikusöök serveeriti eraldi majakeses. Peremees istus koos meiega lauda. Ilmselgelt tahtis ta suhelda, küsis palju Eesti kohta ja muidugi Venemaa kohta. Rääkisime isegi Trumpist. Meil olid üsna ühtemoodi vaated. Ta elas varem Bretagne´is ja ütles, et seal on kõik vihmaga harjunud. Me ei hakanud küsima, kas ta elab siin suures kloostris üksi või kas tal ka peret on.

Võtsime suuna Avignoni ja AI soovitatud Parking des Italiens´i. Tegu polnudki parkimisplatsiga, vaid kohtadega piki vana linnamüüri. Kohti siin tõepoolest jätkus ja Paavstide paleeni viiva trepini oli alla kilomeetri. Avignoni vanalinna ümbritseb ligi 4,5 kilomeetri pikkune hästi säilinud linnamüüri, millel on 39 torni ja 7 väravat.

Avignoni linnamüür

Trepp Le Jardin du Rocher des Doms´i 

Trepp viis meid Le Jardin du Rocher des Doms´i, aeda, kus oli lopsakas taimestik, tiigike ja hulk lillepeenraid. Aed asub kõrgel kaljul Paavstide palee ja katedraali kõrval. Siit avanevad ilusad panoraamvaated Rhone´i jõele ja Villeneuve-lès-Avignoni linnale.

Vaade aiast Rhone´i jõele

Avignon, "paavstide linn" on alati olnud minu reisisihtkohtade listis. Aastaid tagasi, kui me oma Languedoc-Roussilloni reisil Pont du Gard´ini välja jõudsime, oli Avignon kiviga visata. Linna me tookord siiski ei jõudnud. Sellepärast saigi Avignon praeguse reisi kavasse pandud, kuigi kokkuvõttes tegime päris suure ringi. 

Sajandeid on Avignon olnud üks Euroopa olulisemaid religioosseid, poliitilisi ja kultuurilisi keskusi. Sarnaselt Arles´iga ulatub ka Avignoni asustus neoliitikumini ja hiljem sai temast Vana-Rooma tähtis keskus. Keskajal kujunes Avignonist iseseisev linnvabariik Prantsuse kuningavõimu ja Püha Rooma keisririigi mõjusfääride vahel.

Linna ajaloo kuulsaim peatükk algas aga 1309. aastal. Roomas valitsevate poliitiliste rahutuste ja aadliperekondade omavaheliste tülide tõttu läks paavstide jalgealune seal tuliseks ja nii otsustas prantsuse päritolu Clemens V kolida ümber Avignoni, mis tollal kuulus paavstile lojaalsele Sitsiilia kuningale. Oma roll selles loos oli ka Prantsusmaa kuningal Philippe IV Ilusal ja templirüütlite afääril. Kui kedagi templirüütlite teema rohkem huvitab, siis soovitan lugeda väga põnevat Georges Bordonove´i raamatur "Philippe Ilus. Raudne kuningas."

Ligi seitsmekümne aasta jooksul valitses linnas seitse järjestikust prantslasest paavsti. Kuni 1377. aastani, mil Gregorius XI viis paavsti kuuria tagasi Rooma. Sellele sammule järgnes Suur skisma ehk kirikulõhe, sest osa kardinale ei tunnistanud rooma paavsti vaid valis vastupaavstid, kes resideerusid endiselt Avignonis.

Bardakk kestis aastani 1403, mil Prantsuse väed linna ümber piirasid ja siinse paavsti põgenema sundisid. Sellegipoolest jäi Avignon veel sajanditeks paavstiriigi valduseks, kuni liideti 1791. aastal  rahvahääletuse tulemusel Prantsusmaaga.


Aiast Paavstide palee poole liikudes jäi teele Cathédrale Notre-Dame des Doms, 12. sajandist pärinev  uhke romaani stiilis katedraal. 14. sajandil, kui paavstid resideerusid Avignonis, oli see nende peamine kirik. Katedraalis asuvad mitmete paavstide hauakambrid, millest silmapaistvaim on paavst Johannes XXII monumentaalne gooti stiilis mausoleum 14. sajandist, mis asub ühes külgkabelitest.

Katedraali suuremateks vaatamisväärsusteks on veel 12. sajandist pärinev valgest marmorist paavstitroon ja 17. sajandi orel.



Paavst Benedictus XII hauamonument 14. sajandist

Paavstide palee ja vasakul Avignoni katedraal

Jõudsimegi kauaoodatud Paavstide palee ette, mis oli ikka ülisuur ja uhke küll. Tegemist on Euroopa ühe suurima gooti ehitisega. Kombopilet koos paleeaedade ja Avignoni sillaga maksis 17€, meie saime 13€-ga, kuna oleme üle 60.


Paavstide palee koosneb kahest osast. Vana palee (Palais Vieux) ehitati Benedictus XII ajal (1334–1342). See on lihtsakoelisem ja rangem kindluselaadne ehitis. Uus palee Palais Nouveau ehitati Clemens VI ajal (1342–1352), kes oli tuntud oma luksusearmastuse ja metseenluse poolest. Uus palee on tunduvalt luksuslikum ja kaunistatum, esindades hilisgooti stiili. Nagu siin nimetatud paavstide valitsemise daatumitest võib järeldada, ehitati kogu palee lühikese aja jooksul.

Uue palee peavärava sisevaade ehk väravakäik


Vana palee ristikäigu sisehoov (Cloître de Benoît XII) ja Paavstitorn

Palees on tohutud saalid, mis mahutasid kunagi paavstlike tseremooniate ajal sadu inimesi. Kuigi suur osa sisekujundusest hävis Prantsuse revolutsiooni ajal, on säilinud 14. sajandi itaalia kunstniku Matteo Giovannetti suurepärased freskod, näiteks Püha Johannese kabelis. Kahjuks ei võinud neid pildistada.

La chapelle Saint Jean (foto internetist)

La chapelle Saint-Martial (foto internetist)

Portail de la Grande Chapelle

Pidulik peatrepp (Grand Escalier d'Honneur)

Valdavalt oli tegemist üsna lagedate ruumidega. Seintel olid korralikud infotahvlid ja siin oli võimalik  kasutada ka tahvelarvuteid, mis näitavad 3D versioonis kogu endist sisustust. Meie millegipärast ei võtnud neid ja pärast kahetsesime. Eks me olime pikast reisist juba väsinud ja eile sai väga põhjalikult tutvutud üsna samalaadse ehitisega.

Paavstide aiad (Jardins du Palais), keskajal kasvatati siin ilu- ja maitsetaimi ning peeti ka haruldasi loomi



Paavstid ja vastupaavstid elasid palees kuni 1403. aastani. Pärast nende lõplikku lahkumist jäi hoone paavstlike legaatide kätte ja hakkas lagunema. 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni ajal rüüstati paleed põhjalikult ning hiljem kasutati seda vanglana ja sõjaväekasarmuna. 20. sajandi alguses hakati paleed restaureerima ja sellest sai muuseum. 

Turismirong Rue de la Peyrolerie´l - kaljusse raiutud tee Paavstide palees

Tänapäeval on Paavstide palee koos Avignoni vanalinnaga UNESCO maailmapärandi nimistus. Palee siseõues toimub igal suvel maailmakuulus Avignoni teatrifestival.

Suundusime edasi vanalinna. Võtsime peaväljakul Place de l'Horloge´il ühes restoranis dringid. Hiljem kahetsesime, et sinna sööma ei jäänud.


Place de l'Horloge

Vanalinn lõppes päris kiiresti otsa ja me kõndisime piki jõge kuni Pont Saint-Bénézetn´i ehk Avignoni kuulsa pooliku sillani. Silla peale sai piletiga, mille olime juba paleest ostnud. Siit avanesid kenad vaated Rhone´i jõele ja vanalinnale.


Väravatorn (Le Châtelet)


Avignoni silla on kuulsaks teinud laul "Sur le pont d'Avignon". Olen minagi seda kunagi prantsuse keele tundides laulnud, mäletan isegi sõnu, viisist rääkimata.

Sur le Pont d'Avignon
L'on y danse, l'on y danse
Sur le Pont d'Avignon
L'on y danse tous en rond.


12. sajandil ehitatud sild ühendas kunagi Rhône’i jõe kahte kallast, aga paraku purunes korduvalt üleujutuste ja sõdade tõttu. Alates 17. sajandist seda enam ei kasutatud ja tänaseks on algsest 22-st sillakaarest alles ainult 4 ja sild lõpeb järsult keset jõge.

Chapelle Saint-Nicolas

Meil oligi aeg tagasi autoni kõndida ja linnast välja sõita.

Kõhud olid tühjad, eriti Avol ja kuna kell hakkas saama 14, siis muretsesime veidi söögikoha pärast. Sõitsime parajasti koledama tööstusmaastiku keskel ja nägime bensiinijaama kõrval Boulangerie silti. Keerasime parklasse ja tellisime salati ning pizzad. Polnud just hurmav söök, aga koht oli puhas ja teenindajad väga kenad. Kohvi ostsin kaasa ja see oli ka väga hea.


Meil oli algselt veel plaanis külastada viit Luberoni mäestiku küla. Niipalju me muidugi enam ei lootnud läbi käia, olime juba Avignonist päris väsinud. Aga piirkond oli väga ilus, põllumajandus, viinamarjaistandused, kollasest maakivist talud, igal pool väga roheline. Sattusime kohe ülikitsale külateele, mööda poleks küll teisest autost kuidagi mahtunud. Õnneks ei tulnud kedagi vastu ja me saime aeglaselt sõites ümbritsevaid vaateid nautida.



Oppede-le-Vieux´s parkisime suures pargis asuvas parklas. Mööda seda parki kulgesid väikesed jalgrajad serpentiinina ülesmäge, kuni vaatevälja ilmus väike kivist küla. See oli suuremalt jaolt inimtühi, aga peaväljakule oli juba paar restorani rajatud ja ka paar poodi. Küla kohal kõrgus kirik, aga see oli nii kõrgel, et me ei hakanud sinna ronima.





Place de la Croix


Hubane restoran Place de la Croix´l

Oppede-le-Vieux küla tekkis 11.-12. sajandil kindlusena kaljusele mäetipule, kust avanes hea ülevaade ümbritsevale orule. 19. sajandil hakkasid elanikud külast lahkuma alla tasandikule, kus elu oli kergem ja ligipääs parem. Rajati uus asula nimega Oppède-les-Poulivets. Ülemine küla jäi tühjaks ja lagunes, kuni Teise maailmasõja ajal leidsid seal varjupaiga kunstnikud, kirjanikud ja vastupanuvõitlejatest  intellektuaalid. See päästis küla täielikust hävingust.





Edasine sõit Gordesi külla kulges samamoodi mööda ülikitsast, aga väga ilusat külateed. Vahepeal tegime põgusa peatuse Beaumettes´is, kus kõrgel kaljul paistis huvitav koobaselamu. Sealtsamast algas suur park-puhkeala matkaradadega. Hiljem lugesin, et tegemist oli populaarse kergliiklustee Véloroute du Calavoniga, mis on rajatud vanale raudteetammile. Matkaradu on siin üldse väga palju, samuti nägime pidevalt jalgrattureid, aga ka jooksjaid. Siin armastatakse tervislikke eluviise.




Küla nimi Beaumettes tuleneb provanssaalikeelsest sõnast baoumo, mis tähendab koopaid. Paljud siinsed elamud on ehitatud otse kalju sisse või vastu kaljut.

Erinevalt Oppede-de-Vieux´st hakkas Gordes juba eemalt paistma, kõrgudes väga dramaatiliselt järsu kuristiku kohal. Parkla oli otse küla all ja seni kõige kallim meie parkimiskohtadest - 8€ minimumtasu.




Küla ise oli samasugune, kui kõik sellised mägikülad, aga tunduvalt turistiderohkem. Maailmakuulsaks sai Gordes pärast Peter Mayle’i raamatut "Aasta Provence'is" ja filmi "Hea aasta" ilmumist. Siin toimuski parajasti raamatulaat. 

Kiikasime paari poodi. Siin müüakse igal pool palju lavendliteemalisi suveniire - seepe, lõhnakotikesi, köögirätikuid, kreeme. Väga nunnud, aga osta ei oska midagi.





Käisime väga suures Saint-Firmin de Gordes´i kirikus, mis oli seest ilusate värviliste seinamaalingutega kaetud. 




Erinevalt paljudest teistest Provence'i kirikutest, mis on seest pigem lakoonilised, üllatab Saint-Firmin oma rikkaliku ja värvilise sisekujundusega. Kirik on pühendatud 6. sajandil elanud Püha Firminile, kes oli Uzesi piiskop ja Gordesi kaitsepühak.

Praegune hoone ehitati 18. sajandil vana 12. sajandist pärineva romaani stiilis kiriku asukohale. Kiriku seinad on kaetud 19. sajandist pärinevate rikkalike seinamaalingute ja freskodega.



Kuna kell oli juba 17, pidime hakkama oma majutuskoha poole sõitma. Ülejäänud külad jätsime mõneks teiseks korraks. Sõitsime läbi veel Lourmarinist, natuke suuremast asulast, kus oli väga palju autosid parkimas ja paistis uhke loss.

Meie Fiat hakkas minu peale karjuma, et ma olen väsinud ja pean puhkama. Ära ka ei lõpetanud. Lõpuks läksime teeäärsesse Lidlisse ja siis ta rahunes maha.

Viimased paar kilomeetrit meie ööbimiskoha Villa Otiliani oli ülikitsas, konarlik ja käänuline, aga ei midagi ületamatut. Üks auto tuli ka vastu, aga õnneks sellises kohas, kus me mahtusime üksteisest mööda.


Villa Otilia oli väga moodne, suurte akendega, ilusa aia ja basseiniga. Peremees näitas meile tuba, mis oli avar ja väga maitsekas. Uks avanes otse kiviklibusele terrassile ja sealt sai minna basseiniterrassile. Vannituba oli moodne ja samuti väga maitsekas.




Loomulikult läksime basseini ujuma, kuigi peremees ütles, et vesi on külm, nii 20*. Meie jaoks oli see pigem soe, aga väljas hakkas juba jahedaks tõmbuma.



Pärast ujumist kutsuti meid veini jooma. Ka majaperenaine tuli meiega istuma. Nad on kenad meievanused inimesed. Mees oli varem trükikojas mänedžer ja nüüd pensionil, naine jääb ka kohe pensionile. Seda nad ootavad pikisilmi, siis lõpetavad turistide majutamise ja hakkavad elu nautima. Praegu olime taas ainukesed külastajad, järgmised tulevad kolmapäeval, aga hooaeg hakkab poolest maist. Praegu pidi olema erakordselt soe kevad, seega meil vedas hullumoodi.

Meie arvamused Ukrainast läksid küll pisut lahku, aga muidu oli meeldiv istumine. Kõige rohkem aitas sellele kaasa muidugi pererahva poolt pakutud vein. Naine väga inglise keelt ei rääkinud, mees tõlkis talle meie juttu. Neid see Eesti ja Venemaa teema ning sõjaoht ikka väga huvitas, aga oli ka näha, et Prantsusmaa on sellest kõigest kaugel.

Juba pimenes, pererahvas tõi laterna meie terrassile ja me sõime natuke oma viimaseid kaasaostetud sööke. Avol õnnestus just siin ülipeenes ja puhtas kohas meie poolik punase veini pudel põrandale katki pillata. Pesin ühe tema t-särgiga põranda ja seinad puhtaks. Õnneks suuri jälgi ei jäänud, aga tuju oli muidugi nullis. Aeg on hakata kodu poole sättima.

FB-st lugesime, et täna öösel tuli Eestis lumi maha. Õudne!!! Võib-olla ei ole ikka õige aeg hakata kodu poole sättima.



Pühapäev, 25.aprill

Nagu eile kokku leppisime, kaeti hommikusöök terrassile. Kuigi siin on kõik väga uhke ja kaunis, ei tundnud me ennast väga mugavalt. Kõik oli kuidagi liiga klanitud ja oli ka aimata, et pererahvas naudiks rohkem seda, et külastajaid ei oleks. Eks me ise teeks sedasama muidugi. Eilsest jutuajamisest jäi ka mulje, et meie Avoga oleme kordades rohkem reisida saanud, kui nemad. 

Täna oli viimane täispäev ja meil oli piisavalt aega külastada tee peal veel mõnda vaatamisväärsust. Alustasime Vallon des Carmes´ist ehk Karmeliitide orust, kus väikesed hargnevad ja suht metsikud matkarajad viisid väikeste helesiniste joakeste ja looduslike basseinikeste juurde. Tänu pidevale niiskusele ja varjule on org tihedalt kaetud sõnajalgade, sambla, luuderohu ja lehtpuudega, pakkudes teravat kontrasti ümbritsevale kuivale Vahemere maastikule. 


Vallon des Carmes




Tee viis mööda paarist koopast, kus on 17.sajandil olnud mungakambrid ja kirik. Koobastel olid metallaiad ees, sisse me ei saanud.


Karmeliitide ordu mungad rajasid siia 1640. aastal kloostri, raiudes kiriku, kabeli ja eluruumid looduslikesse lubjakivikoobastesse.  Prantsuse revolutsiooni ajal (jälle!) sunniti mungad lahkuma ja klooster hüljati.

Kunagi on olnud siin ka veejõul töötavad tehased, millest märke siin-seal näha oli.

Me nägime, et teiselpool jõge matkarajad ja trepid jätkusid, aga ei hakanud minema üle jõe mööda libedaid kive. Proovisime läheneda orule ka teiselt poolt, aga radade algust ei leidnud. Ilmselgelt polnud tegu enam hooldatud ja rohkelt külastatava turismikohaga.

Teiselpool jõge paistis mingi sammas


Tänane tee oli sama ilus, kui eile. Sõitsime viinamarjaväljade vahel, sekka oliiviistandusi, küpresse ja kauneid maakivist talusid. Tee oli muidugi kitsas ja käänuline, ega ma üle 50-ne sõita ei julgenud. Minu taga oli aeg-ajalt mitmeid autosid, mis ka väga mööda sõitma ei kippunud.



Järgmine peatus oli Sillans-la-Cascade, mis osutus väga armsaks külakeseks väikese keskväljaku ja chateau´ga. Parkisime suurde parklasse, mille servas toimus mingi vanainimeste üritus. Pakuti grilli ja mängiti petanki.

Petank

Kõndisime külla sisse. Väga ehedad kitsad tänavad kulgesid risti-rästi. Sildid näitasid aeg-ajalt joa poole, aeg-ajalt pidime ise nuputama, kuhu minna. Jõe ääres olid piknikukohad ja üks auto pakkus friikaid. Mõned ilmselgelt kohalikud perekonnad olid pühapäeva tähistamas.

Kiirtoiduputka


Uhke 40-meetrise joa juurde me kahjuks minna ei saanudki, sest teerada oli lagunenud. Mis seal ikka, eks neid jugasid ole nähtud juba ka. Külla aga meeldis meile väga siinsetel külatänavatel uidata. Millegipärast mõni küla tundub toredam kui teised, kuigi kokkuvõttes on nad ju kõik võrdlemisi sarnased.








Kõhud olid juba tühjad ja nii jäimegi keskväljakul asuvasse mõnusasse välirestorani La Gaudinette sööma. Natuke oli küll jahe, sest täna oli pilvine ja tuuline, aga väga mõnus oli istuda ja söögid olid väga head. Mina võtsin kitsejuustusalati,  Avo rumsteaki. Lisaks kohvi ja magustoitu. Väga meeldiv koht ja meeldiv teenindus. Siin oli palju mootor- ja jalgrattureid söömas. Koht oli päris rahvarohke, aga pikapeale jäi hõredamaks ja siis saime endale ka fliisid ümber.



Mööda kauneid maastikke kulges meie tee Cotignaci külla, mis on ehitatud hiiglasliku kalju jalamile. Kunagi elati siin lausa koobastes. See oli jälle väga nunnu küla, aga juba suurem. Parkisime taas suurde kruusakattega parklasse, nagu siin neid igal pool on ja kõndisime külla. Seekord läks tee erandlikult allamäge, küla asus sügavas orus, mis oli ümbritsetud võimsate kaljudega.

Cours Gambetta

Cotignac on tuntud oma elegantse, samas boheemlasliku õhkkonna poolest. Cours Gambetta on küla keskne puiestee, mida ääristavad hiiglaslikud plaatanipuud, kohvikud, restoranid ja butiigid. Külas elab palju kunstnikke ja kirjanikke, siin oli mõnusaid varjulisi restorane ja toredaid poekesi. 




Église Saint-Pierre

Cotignaci kellatorn

Raekoja platsil käib pidusööming

Place du Marché aux Grains (viljaturu plats)


Cotignac asub 80 meetrit kõrge kukkumisohus oleva tufikalju jalamil. Seda kaljuseina kutsutakse "Le Rocher". Kaljuseina on juba sajandeid tagasi uuristatud elupaigad, siis hoiti ka kariloomi ja toiduvarusid. Tänapäeval on osa neist koobastest ja kaljuterrassidest külastajatele avatud. Les Rochers de Cotignac on tähistastud rada, mis viib üles koobaselamuteni. Kahjuks oli ka see rada suletud, ilmselt on siinkandis olnud tugevad vihmad ja tulvaveed, aga me saime ronida mööda külatänavaid päris üles..










Cotignac on ka oluline sihtkoht palveränduritele, siin on toimunud lausa kaks olulist sündmust. 1519. aastal ilmutas Neitsi Maarja end siin koos jeesulapsega kohalikule puuraidurile. Teist korda ilmutas ta end sajand hiljem, tuues sõnumi Prantsusmaa kuningannale. Kuninganna oli olnud 20 aastat lastetu, aga imekombel sündis üheksa kuu pärast Päikesekuningas Louis XIV. 

1660. aastal juhatas Püha Joosep lähedalasuval Bessilloni mäel janu käes vaevlevale karjasele teed allikani. Muide, need nägemused teevad Cotignacist ainsa paiga maailmas, kus on end ilmutanud kogu Püha Perekond. Isegi kuningas Louis XIV külastas Cotignaci, et tänada Neitsi Maarjat oma sündimise eest.

Piquet' veskis pressiti oliiviõli

Jalutasime linnakeses ringi ja ostsime isegi mõned ehted mälestuseks. See oli kindlasti üks meie lemmikkohti siin reisil.

Kell oli märkamatult juba 16 saanud, võtsime Googlemapist kiirteede keelu maha ja sõitsime veel kümmekond kilomeetrit ilusat teed mööda, kuni jõudsime kiirteeni. Mulle väga ei meeldi kiirteedel kihutada ja siin oli see eriti kurviline, käed läksid krampi rooli hoidmisest. Aga see eest läks viimased 70 kilomeetrit kiiresti.

Jõudsime Antibes´i ja paar kilomeetrit peale kiirteelt maha keeramist jõudsimegi oma hotelli Lagrange Apart'HOTEL Les Jardins d'Olympie tohutusuurde parklasse. Võtsime kõik oma kodinad autost kaasa ja hakkasime hotelli orienteeruma. Selgus, et see polnudki nii lihtne. Liftiga üles sõites sattusime hoopis d'Olympie nimelisse ostukeskusesse. Küsisin paarist kohast juhatust ja sõitsime liftiga alla parklasse tagasi. Seal teises otsas oli väike oranž uks, kustkaudu sai liftini. Õnneks olid liftil seespool ka juhatavad sildid ja me jõudsime lõpuks hotelli vastuvõttu.

Meile anti kaasa paberileht infoga ja kiipkaart. Kaart esimese korraga muidugi ei töötanud, aga lõpuks saime õnnelikult tuppa. Tuba oli kaasaegne ja piisavalt avar, kööginurgaga. Aga rõdu ei olnud ja vaade oli koledale ostukeskuse hallile betoonseinale. No mis seal ikka, viimane öö.


Bassein oli siin ka, aga Avo ei viitsinud minna ja me läksime hoopis ostukeskusesse söögikohta otsima. Selgus, et minna tuli sama teed pidi läbi parkla. Ilmselt oleks väljast ka saanud, aga suure ringiga.

Üks imelik Jyski moodi pudi-padipood oli veel avatud ja me ostsime natuke kummikomme kodustele. Kaks restorani oli seal kõrvuti ja me valisime pubi moodi koha. Teenindus oli väga meeldiv nagu ikka siinmail ja toidud olid ka väga head. Valik oli nii suur, et päris raske oli otsustada. Lõpuks võttis Avo mingit grillvorsti ja mina kanada pajarooga poutine. Jäime oma valikuga väga rahule, kuigi ma ei jõudnud pooltki ära süüa.

Toas jõime õhtul oma viimase veinipooliku ära. Hommikul pakime ja siis on aeg minna lennujaama.









"La vita nuova" Vanemuises

Priit Strandbergil on suurepärane anne panna näitlejad ansamblina särama. Samuti paistab talle sobivat klassika, näiteks Moliere´i "Nai...