Lätimaal Aluksne kandis, Victors Kirpa muuseum, Stameriena mõis ja kirik

Mis puhkus see ikka Võrumaal on, kui mitu korda Lätis ei käi. Seda enam, et kaaslased vahetuvad. Seekord läksime koos Liisiga. Erilisi plaane ei pidanud, mõte oli Aluksnest ja selle loodusmuuseumist alustada. I-punktis ütles aga innukas noormees, et muuseum on täna suletud. Asendasime selle väikese šopinguga Aluksne butiikides, mis tegi kohe Liisi meele rõõmsaks. Hinnad, eriti muidugi söögipoes, on siin ikka fantastiliselt madalad. See kallutas meid ostma ebatervislikke saiakesi, mõniteist senti tükk ja väga värsked, ning neid kohalikus pargikeses ära sööma.

Kohalik pargike Aluksnes

Rohkem me siiski Aluksne vaatamisväärsustesse seekord ei süvenenud vaid võtsime suuna lõuna poole, eesmärgiks Stameriena loss. Tee ääres vilksatas silt kellegi Victors Kirpa muuseumisse, aga kuna see nimi meid kuidagi ei kõnetanud, siis sõitsime peatumata mööda. Õnneks märkas Avo terav silm silti ka vesiveski kohta. Kuna vesiveskid on minu nõrkus (lisaks sildadele), siis pöörasime tagasi ja leidsime endale üllatuseks eest väga vahva vabaõhumuuseumi. Eespoolnimetatud Viktors Kirpa oli selle asutaja 1985.aastal ja sellest peale on seda tublisti laiendatud ning eksponaate juurde toodud.

Armas külake

Veskihoone

Vaeslaps käsikiviga jahvatamas

Tuletõrjestaff

Elumaja

Kuna rahvast oli vähe, peale meie veel üks noorem paarike, siis tuli lahke giid isiklikult meiega kaasa ja avas kõikide hoonete uksed. Külakese servas oli tamm ja vana veskihoone, mille ühes otsas elati ka praegu. Lisaks hobusetall, aidad, kuurid, saun, suur rehealune ja ka pisut uuem hoone, ilmselt ürituste korraldamiseks. Ringkäigu lõpus ootas giid meid elumajas? väikese kange kohaliku napsi ja meeleivaga. Meile meeldis see väike muuseum nii väga, et ostsime isegi külmkapimagneti. Kuna ta on meie kodule üsna lähedal, siis siia tuleme kindlasti veelgi.

Perenaine pakub mett leivaga ja kanget napsi

Meie edasine tee oli kruusakattega ja kulges üsna inimtühjades paikades. Lätis on vahel kruusatee paremgi kui asfalt. Loodus oli siin ilus, kuigi piirkonnal asub väike mahajäetuse pitser. 

Tatrapõld mobiilimastiga

Roosad lehmad olid ainsad elusolendid selle tee ääres

Tee äärde jäi ka Kalna mõis

Rohtukasvanud paraaduks

Seda üllatavam oli leida uhket Aleksander Nevski katedraali sitendamas ja peegeldumas järvevees. Aga enne sõitsime läbi Stameriena asulast, mis oli ka väga põnev. Siin oli ühe tänava ääres ridamisi kummalisi suuri omapäraseid maju, ilmselt mõne vabriku töölistele elamuks ehitatud. Püüdsin otsida internetist midagi selle küla mineviku kohta, aga ei õnnestunud leida.

Omapärased majad peatänava ääres

Postimaja

Eelpoolmainitud kirik ja Stameriena loss asuvad Vecstameriena asulas. Maju seal kuigipalju rohkem polnudki peale kiriku, poe ja lossikompleksi. Uhke katedraali laskis 1904.a. ehitada mõisaomanik Johan Gotlib Eduard von Wolf peale abiellumist ortodoksist Sofia Potjomkiniga. Sisse me kahjuks ei pääsenud, aga järve kaldal kõrguv hoone oli väljastki piisavalt mõjuv.

Kiriku vastas on külapood, rohkem maju ümbruskonnas ei märganud

Ühes mõisakompleksi kõrvalhoonetest asub kena restoran Sonata, kus lätlastele tavapäraselt pakuti normaalseid roogi odava raha eest. Tahtsime istuda väljas, sest siinne ümbrus oli väga kenasti korda tehtud ja romantiline, aga vihma hakkas sadama ja nii pidime einestama avaras siseruumis. Lossi oli siit paarsada meetrit jalutada ja meie söömise lõpuks oli ka vihm järele jäänud.

Hästivarustatud baar

Tegemist on prantsuse neo-renessansistiilis muinasjutulossiga, mis on viimastel aastatel avatud ka külastajatele. Parajasti oli kohalik giid just alustanud hoone tutvustamist ühele aasiapärase välimusega noormehele ja nii liitusime ka meie grupiga. Giidi inglise keel oli küll pisut konarlik, aga ta suutis meile põhilise ära rääkida. Osaliselt on loss restaureeritud, aga suuremad tööd seisavad veel ees. Mõisa rajajaks ja omanikuks oli 1835. aastal Wolfide suguvõsa. Lühikest aega elas siin kuulus sitsiilia kirjanik Giuseppe Tomasi di Lampedusa, olles abielus ühega Wolfidest, ja kelle romaani "Gepard" järgi on Lucino Visconti ka samanimelise filmi teinud, peaosades Burt Lancaster, Claudia Cardinale ja Alain Delon.

 

Peale sõda asus siin põllumajanduskool ja selle jälgi on siiamaani teisel korrusel näha tühjade klassiruumide ja magamistubade näol. Esimesel korrusel on muljetavaldav paraadtrepiga vestibüül ja kenasti korda tehtud heledates toonides ballisaal.

Uhke paraadtrepp

Ballisaal 

Mõisahärra kabinet

Plaanisime külastada ka Cesvaine lossi, aga aeg oli juba hiline ja me otsustasime koju tagasi pöörduda. Et järgmiseks korraks ikka ka midagi vaadata jääks.

Järveke Vecstamerienas

Lätimaal Cesise kandis, Opekalna, Rauna, Cesis, Amata, Ligatne, Araišu

Meil on Avoga puhkus Võrumaal, see tähendab remonti ja rohimist/niitmist. Ühtlasi valmistume tasapisi ka Elo-Joosepi pulmadeks 19. augustil. Et ühendada meeldiv kasulikuga, siis käisime ka kolm korda päevasel Läti-tuuril.

Kallel oli laupäeval Intsikuurmus traditsiooniline lõõtsapäev ja öömajale tuli ta meile. Täna hommikul kell 8 olid remondimehed jälle platsis ja me lasime peale hommikusööki kiirelt Läti poole jalga.

Remont Võrumaal

Esimese põike peale piiriületamist tegime Läti kõrgeimalasuva Opekalna kiriku juures. Täna, pühapäeval käis seal jumalateenistus ja saime ka vaikselt sisse hiilida.

Rahvast oli vähe nagu pildiltki näha. Eks siin ole täielik ääremaa ka lätlaste jaoks.

Sümpaatne kemmerg on endiselt kirikuaias alles

Supervaade Aluksne kõrgustikule on ka endiselt olemas

Järgmine peatus Rauna alevik oli järjekordne meeldiv üllatus. Pisikeses keskuses on kirik, kindlusevaremed mäe otsas ja paar poodi. Lossimäe külje all on miski monument ja park. Pargis on palju lilli, pingid, purskkaev, laste mänguväljak. Lätlased kohe oskavad oma ümbrust heakorrastada. Avo väidab, et me oleme seal varem käinud, aga mulle ei tule küll tuttav ette.

Kindlus mäe otsas ja all mõnus mänguväljak purskkaevu ja puust põrandaga

Jumal hoia Lätimaad

Ilus alevik Rauna

Rauna-Cesise tee on alguses väiksemat sorti kruusatee ja me isegi kõhklesime, kas me mitte eksinud pole. Sedakaudu sõita aga täitsa tasub, sest tee äärde jääb põnev Vaives Dzirnavas ehk vana veskitamm Vaive jõel. Kuigi veski on ammu lagunenud, hoiab keegi koha korras ja riputab lilleampleidki.

Lagunenud veski

Siin Vaive jõe ääres on näha ka liivakivipaljandeid, kuhu viib väike matkarada. Peab ütlema, et paljandeid ja suuri jõgesid lätlastel jätkub, neid näeme täna veelgi.

Cesis on üks minu lemmiklinnu, tal on kohe eriline õhustik. Olen näinud nii mõndagi ilusat Euroopa väikelinna ja Cesis ei jää neile kuidagi alla. Lätis on vahest ainult Kuldiga mulle veelgi südamelähedasem.

Vanalinna hoov

Lilleline linnakeskus

Jaani kirik Cesises on üks vanimaid ja suurimaid Lätis, tema ehitamist alustati oletatavasti 1281.aastal.Cesis oli sel ajal Liivimaa orduriigi keskus ja siinses linnuses asus mõnda aega ka ordumeistri residents. Kirikusse on maetud märkimisväärne hulk ordutegelasi. Tuntuim vaatamisväärsus kirikus on aga Johann Köhleri 1858. aastal valminud altarimaal "Ristilöömine". Maalist on tehtud ka 5 koopiat, mis asuvad näiteks Viinis Püha Stefani katedraalis, Peterburis Iisaku katedraalis ja Riia Martini kirikus.

Köhleri altarimaal

Jaani kirik asub vanal turuväjakul

Muljetavaldav on kirik ka väljast ja vanalinnas paistab tema elegantne torn peaaegu igasse hoovi ja tänavale. Kolm vaadet kirikule:

Cesisesse tulles ei saa mööda minna ka ordulinnusest ja seda ümbritsevast pargist. Parke on linnas tegelikult rohkem, üks ilusam kui teine.

Neogooti stiilis uus loss rajati 19.sajandil ja siin asub linnamuuseum. Meie külaskäigu ajal oli lossiõu motikaid täis, ilmselt toimus siin tsklimeeste (ja naiste) kokkutulek.

Cesise kohta veel niipalju, et eesti keeles on linna tuntud hoopis Võnnu nime all ja Eesti vabadussõja ajal mängis see linn olulist rolli. Just Võnnu all saavutasid eesti väed 23.juunil 1919 saksa landesveeri vägede üle lõpliku võidu ja seda päeva me tähistame tänapäevani võidupühana.

Edasine tee viis meid Gauja Rahvusparki Amata jõe äärde, kus asub mitu uhket liivakivipaljandit, tuntuim neist Zvartes´i Kalju. See ulatub poolsaarena kaugele jõkke. Ülikooli ajal olen ma ka kummipaadiga siit paar korda mööda sõitnud. Amata jõgi on kõige kiirevoolulisem Lätis, Eestis sellist polegi. Eriti tormkas on vool kevadel, nii et paadi vee peal hoidmisega tuli ikka kõvasti vaeva näha ja ega see meil nii mõnigi kord ei õnnestunud ka. Ühte eriti karmi käänakut kutsuti "bratskaja mogilaks". Tänapäeval on siia rajatud mitu matkarada ja mõnusat puhkekohta.

Zvartes´i Kalju

Amata jõe ääres on mitu vahvat matkarada ja puhkekohta

Meie põhisihiks oli seekord Ligatne, meie jaoks täiesti avastamata linnake. Ja ega ta linna mõõtu väga välja ei andnudki, maju jäi selle tarbeks nagu väheks. Kesklinn koosneb ühest suuremast kogukonnamajast, kus on muuhulgas ka täitsa hea restoran Pie Jančuka, veel paarist majast ja suurest tiigist!

Kesklinnakauplus

Nendes armsates majades pakutakse muuhulgas ka majutust

Ligatne jõe kallas pakub kesklinnas rohkelt paljandeid ja koopaid, mida kohalikud elanikud on aastasadu kasutanud keldritena. Mõned ärksamad müüsid oma keldrite ees suveniire ja kohalikke veine. Sain mõne tädikesega ka jutule ja nad väitsid, et selliseid kelderkoopaid on Ligatne ümbruskonnas 333. Kartul pidi väga hästi säilima. Lisaks ööbib nendes koobastes kuni 8 liiki nahkhiiri. Tädikesed suunasid meidki lahkelt koopaid seestpoolt uudistama. Nahkhiiri kahjuks siiski ei näinud, aga eks meil ole neid omalgi Võrumaal keldris.

Kohaliku käsitöö müük keldrite ees

Selliseid keldreid pidi Ligatnes ja selle ümbruses olema üle 300

Peatee kõrval on platvorm, kust saab imetleda pisut eemalt kaunist jõekääru, paljandeid ja koopaid ning lasta endast pilti teha. Kui muidu oli linnake suhteliselt inimtühi, siis siin pidime veidi ootama, kuni eelmine grupike pildistamise lõpetas.

Pildi tegemise koht

Kilomeeter eemal on vana paberivabriku kompleks, mille peahoonest on alles küll ainult varemed ja veskitamm. Asukoht on väga dramaatiline, sest siin on eriti võimsad liivakivipaljandid ja mitmed koopad madalamal ja kõrgemal. Matkajatele on ehitatud trepid ja laudadest teed. Kahjuks hakkas päev juba õhtusse veerema ja matkaradadele me ei jõudnudki. Tegelikult jäi meil suurem osa siinseid vaatamisväärsusi nägemata. Näiteks ka 4-kilomeetrine matkarada läbi loomapargi või salajane Nõukogudeaegne punker või paberivabrikutööliste barakid 19.sajandist. Seega tuleb kindlasti siia pikemaks ajaks tagasi tulla. Majutuda võiks näiteks toredates puumajakestes kaupluse kõrval.

Paberivabriku varemed

Anfabriku (Käsivabriku) kaljud ja koopad 

Tagasiteel tegime kõrvalepõike, et külastada taas Araišu järvekindlust. Kuigi ametliku sulgemiseni oli vähem kui pool tundi, müüdi meile lahkelt piletid ja ei sunnitud kiirustama. Vahepeal järvekindlust renoveeriti ja nüüdki olid siin veel mõned ehitustööd pooleli. Tegemist on väga eheda rekonstruktsiooniga iidsest 9.-10.sajandi puukindlusest, mis asub maalilise Araišu järve väikesel saarekesel. Siitsamast, üleujutatud saarekeselt algne kompleks leitigi ja välja kaevati. Siin on kümmekond väikest ja madalat majakest palkidest parvel, mille servalt võib ettevaatamatu turist otse järve sulpsatada. Enamikku hoonetest on võimalik ka sisse minna. Meile on see koht alati meeldinud ja Kalle jaoks, kes oli siin esimest korda, oli see päeva nael.

Järve ääres on ka keskaegse Liivi Ordu ehitatud kivikindluse varemed ja põnev väike õpperada siinsete elanike elu-olust mitmete sajandite vältel.

Araiši järv pakub ka muidu kauneid vaateid