Tähtvere õunaõuepäev

Põnev võimlus näha oma kodukanti pisut teisest vaatevinklist ehk õuede poolt. Siin mõned pildid sellest päevast.

Taara pst. 15 õu

Taluturg Ingeri maja õuel Veski 35

Näituse 5 maja tagakülg

Naistekeskuse maja õu Näituse 3

Tartule tüüpiline kahekordne kuur Veski 20 hoovis ja põnev näitus Veski tänava ajaloost

Veski tänava tekkelugu on tugevalt seotud Tartu Ülikooli ja Toomemäega. 19.sajandi algul olid siin karjamaad ja prügimägi. Kassitoome orust võeti aga kruusa. Veski tänav kandis tol ajal Piiri tänava nime, kuna oli piiriks Tartu linna ja Tähtvcre mõisa põldude vahel. Tartu Ülikooli taasavamise järel 1802. aastal Tänu rektor Parroti initsiatiivile rajati Toomemäele park ja hakati rajama ülikooli õppehooneid, Veski tänava äärsed alad aga jagati kruntideks ning renditi välja linnaelanikele aedadeks.

Üks vanimaid tänaseni säilinud ehitisi Veski tänaval on 1864. aastal valminud puumaja, kus algselt elas mõned aastad professor Schwabe. 1869. aastal asus siia elama maailmakuulus loodusteadlane Karl Ernst von Baer. Selle õmbruses olid mõned üksikud elumajad ja üle tee paistis Tähtvere mõisa veski. Algas ülikooliga seotud akadeemilise elanikkonna kolimine siia piirkonda. Tänini on siin haritlaste ja kultuuriinimeste kõrge kontsentratsioon. Veski tänavas on elanud sellised kuulsad kodanikud nagu Karl August Hermann, Anton Hansen Tammsaare, Johannes Semper, Adamson Eric, Friedebert Tuglas ja Dmitri Uljanov.

Veski 16 õu

Anton Starkopfi haud tema maja aias Hurda 2

t

Anton Starkopf oli eesti kujur, kes elas aastatel 1889 - 1966. Ta õppis Münchenis ja Pariisis ning töötas Saksamaal kiviraidumistöökodades. 1919. aastal osales ta Tartu Kunstikooli Pallas asutamises ja oli selle skulptuuriateljee juhataja. 25 aastat tegutses tema ateljees muuseum, aga aastast 1997 on see suletud. Seda meeldivam oli võimalus aeda külastada.

Teine võimalus, mida ei saanud käest lasta, oli Villa Tammekannu külastamine. Seal võisime ka majja sisse minna. Tartu ülikooli professor Tammekann tellis 1932. aastal kuulsalt soome arhitektilt Alvar Aaltolt villa oma perele Tähtverre. 1933. aastal kolis Tammekannude perekond veel pooleliolevasse majja. Paraku saabus Eestisse majanduskriis ja villa ei saanudki planeeritud kujul valmis. Sõja algul põgenesid Tammekannud välismaale. Nõukogude võimu ajal villa riigistati ning muudeti korterelamuks mitmele perele. Elamu langes väga kehva seisukorda. Eesti vabariigi taastamise järel tagastati villa Tammekannude perele ja selle ostis neilt Turu ülikool. Aastal 2000 avati Aalto esialgse projekti järgi renoveeritud villa taas ja see on tänaseni kasutusel ülikooliga seotud teadlaste ja personali ööbimiskohana.

Villa Tammekann fassaad

Keldrikorruse seminariruum

Köök - söögituba

Elutuba

Vaade rõdult

Villa Tammekann tagakülg

Tüüpiline Tähtvere professorimaja Jakobsoni 13

Veski tänav

"Köster", Linnateatri monolavastus ERMis

Ainuke nähtud lavastus selleaastasel draamafestivalil. See-eest väga õnnestunud elamus, minu meelest üks märkimisväärsemaid viimase aja lavastusi üldse.

Andrus Kivirähk on muidugi üliandekas sõnaseadja, tema tekstid on alati mahlakad ja samas liigutavad hingepõhjani. Seekord on ta tegelaseks valinud vana Julk Jüri Kevadest. Peeter Tammearu kandis selle tegelase väga meeldejäävalt ja jõuliselt vaatajate ette. Alguses vastik ja torisev misantroop muutub lavastuse edenedes järjest pehmemaks ja inimlikumaks. Meie ees avaneb ühe kadunud hinge tragöödia. Kibedusega meenutab Tammearu kõster ennast väikese poisina, kellel oli elurõõmu ja unistusi. Kuidas küll juhtus, et ta oli muutunud oma naise tallaaluseks, tigedaks lapsi ja üldse kõiki inimesi vihkavaks naeruväärseks vanameheks, kelle ainuke rõõm oli salaja ennast tagakambris purju juua. Ning kelle suureks ja väga salajaseks unistuseks oli kena teenijatüdruk Marit kordki tagumikust näpistada.

Kivirähkile omaselt oli etenduses palju koomilisi kohti ja Tammearu mängib need suurepäraselt välja. Tal ei ole mingeid raskusi lava täitmisega, ta on mõnusalt vastik ja väiklane. Samas nii inimlik ja haavatav, pannes endale kaasa elama ja inimese elu närususe üle kahju tundma. Tammearu suhtub oma tegelasse soojuse ja empaatiaga. Paratamatult teevad seda ka vaatajad.

Suurepärane teatrielamus!

"Sümfoonia ühele" Saueaugul ja Läänemaa-trip, Koluvere loss, Haapsalu

Väga kultuuri- ja sõidurohke nädalavahetus. Täna sõidame Liisi ja P-ga Läänemaale, kus Saueaugu teatritalus mängib Aleksander Eelmaa monotükki "Sümfoonia ühele".

Teeme kohvikupeatuse Põltsamaal. Siin on ka väike turg, ostan talu kitsejuustu.

 

Põltsamaa kesklinn

Pöörame ka Koluvere lossi juurde. See on väga uhkeks tehtud, hooldatud park, jõgi ja tiigikesed, ilusad sillad. Loss ise on üleni valge, aga jätab väga tühja mulje. Aga siin on tore väike kohvik. Kohvikusse me siiski ei jää, kuigi siin on ahvatlevad koogid. Tahaksime juba pigem lõunat süüa. Vihma hakkab kõvasti sadama ja tagasi autoni me jookseme.

Koluvere loss on päris muljetvaldav. Alles hiljuti oli siin vaimse puudega inimeste hooldekodu

Otsime internetist valikuid ja leiame lähedusest Amanda kohviku, mida peab venelastest abielupaar. Naine teeb ilmselt süüa ja mees müüb. Söögid on kodused ja täitsa normaalsed, vähemalt odavad. Läheme algul terrassile, aga jälle hakkab sadama ja me tuleme sisse. Autosse tagasi peab jälle läbi vihma lippama

.

Amanda kohvik

Mhajäetud kirik Silla  külas

Olen broneerinud meile öömaja Rehe turismitalus. See asub väiksema tee ääres keset metsa. Peale põgusat otsingut leian perenaise, kes juhatab meid "Getteri" majakesse. Natuke mõjuvad hirmutavalt sildid "kuri koer", mida on päris mitmes kohas. Ilmselgelt ei taha pererahvas inimesi oma aias kolamas näha. Metsaalune majakese ümber on pisut räämas ja maja sisustus veidi aegunud, aga ruumi on piisavalt ja, mis peaasi, siin on vannituba ja wc. Ja Saueauguni on ainult pool tundi sõita.

Meie majake

Võõras, ära tule!

Saueaugul märkame kohe mitut prominenti - Kivastik jalutab Tõnu Ojaga ringi, Margus Mikomägi, Valle Sten Maiste, Carmen Tabor jne. Hiljem selgus, et täna peeti siin Aleksander Eelmaa 70-ndat juubelit tagantjärele. Võib-olla sellest tingituna valitses ka laval pisut äraolev meeleolu. Võib-olla ma lihtsalt ootasin liiga palju, sest Eelma on üks mu lemmiknäitlejaid ja üksildase mehe tagasivaade elule igati paeluv teema. Loodetud teatriimet kahjuks ei sündinud, aga päris kindlasti polnud see halb etendus. Võib-olla peaks seda uuesti nägema. Noortele väga meeldis.

Saueaugu ümbrus

Saueaugu maja. Etendus toimus kõrvalhoones

Õhtul joome P kaasatoodud veini ja mängime kaarte.

Hommikusöögi teeb tunnustatud kokk P ja see maitseb väga hea. Kuna ilm on täitsa ok, siis sööme väljas. Maja ees on väike katusealune. Siis korjame oma asjad autosse, jätame võtme ukse ette ja sõidame Haapsallu.

Haapsalu lossis pole me keegi sees käinud, seega ostame piletid ja läheme vaatama. See ei ole nii atraktiivne nagu Rakvere loss, aga kassapidaja jutu järgi läheb siinne loss kohe suuremaks renoveerimiseks sulgemisele.

Ilus vaade lossimüürilt

Märkan lossiõuel I-d, kes kutsub meid kohe oma maja vaatama. Õigupoolest on see tema naise suguvõsa maja, kus suviti tihedasti puhkust veedetakse. Kift väike puumaja täpselt tänavanurgal. Isegi tilluke aed on ümber.

Sõbra maja

Haapsalus käies peab ikka kindlasti Müürivahe kohvikusse minema, kuigi ei saa öelda, et seal teenindus väga lahke oleks. Tellime soolased pirukad ja koogid. Minu pirnibeseekook on küll maailma parim, mis seal salata!

Plaanime minna ka Ilon Viiklandi muuseumi, aga piletid on päris kallid ja me piirdume lihtsalt korraks sisse piilumisega. Liisi leiab muidugi jälle tuttava eest. Siis jalutame natuke vanalinnas ja mere ääres rannapromenaadil ning ongi aeg võtta ette pikk kodutee.

Haapsalu unised tänavad

Raekoda

Tee mere äärde

Vaade tornist

Promenaad vannapaari ja koeraga

Kuursaal

"Kõrboja perenaine" Vargamäel

"Kõrboja perenaine" Vargamäel. Ma pole aastakümneid seal käinud ja oleksin tahtnud varem kohale minna, et rahulikult ringi vaadata. Kahjuks polnud Liisil võimalik varem sõitma hakata ja nii jõudsime üsna enne etendust. Pikk järjekord lookles juba karjaaedade vahel, aga me saime piisavalt head istekohad ja jõudsime ka veel pisut muuseumi ümber ringi vaadata. Tekkis tahtmine "Tõde ja õigus" uuesti üle lugeda.

Vargamäe

Muuseumihoone - kunagine perekond Hansenite elumaja

Ilm soosis meid. Olime küll soojalt ja vihmakindlalt riides ja maa oli märjavõitu, aga ei sadanud ja ilus päikeseloojang mängis etendusele kaasa.

Tegemist oli mõnede arvamuste kohaselt eelmise aasta parima suvelavastusega ja ka meie ei pidanud pettuma. Koht oli suurepärane - vana taluõu, tagapool mets ja ümberringi heinamaad. Peaosaliste mäng oli väga tugev, nii Ott Aardam Villuna kui Kadri Lepp Kõrboja Annana. Nende omavahelised stseenid olidki kõige mõjuvamad. Muidugi Luule Komissarovit on alati tore näha ja Egon Nuterit ka.

Ainult lõpp tundus pisut järsk, kuidagi kiiresti leppis Anna Villu surmaga ja pööras oma pilgu Sauna Eevi pojale, justkui armastust poleks olnudki ja kogu trall käiski ainult sobiva peremehe teemal.

Siin toimus etendus

Kohvikus käisime ikka ka