Teel Perakülla ja tagasi, Valtu, Alu mõis, Pajaka mõis, Nissi kirik, Veski karjäär, Nõva sadam, Lääne-Nigula kirik, Laikmaa majamuuseum

Peraküla, kus asub meie sõprade suvekodu, on Tartust enam-vähem Eesti teises otsas, sõit sinna kestab meil alati terve päeva. Seekord tegime esimese peatuse Arturi trahteris Valtus. On väga tänuväärne, et kolkasse tehakse toredaid söögikohti. Rikkaks sellega ilmselt ei saa, aga nii mõnus on möödasõitjal peatust teha ja normaalselt keha kinnitada. Üks Arturi nimeline koht on ka Suure-Jaanis, pühendatud helilooja Artur Kapile. Valtu trahter on aga nime saanud hoopis Artur Lossmani järgi, kes oli Eesti vabadussõja ajal Sõjaväe Tervishoiu valitsuse ülem. Teenete eest vabadussõjas ülendati Lossman kindralmajoriks ja talle anti maad endise Valtu mõisa südames. Siia rajas ta koos naisega eesrindliku talu.

Siin Kehtna ja Rapla vahel Valtu mõisa laudahoones asubki kenade naivistlike seinamaalingutega ja mitmekesise menüüga söögikoht. Maitseelamustel polnud viga midagi, võib teinekordki tulla.

 

Arturi trahter Valtus

Järgmisena peatusime uhke neogooti stiilis Alu mõisa juures. Praegu asub seal Kaitseliidu kool, nägime naiskaitseväelasi kogunemas ja kuhugi sõidule sättimas. Ilusas mõisapargis eksponeeriti militaartehnikat.

Alu mõisapark

Militaartehnika mõisapargis

Ilus neogooti stiilis mõisahäärber kuulub Kaitseliidule

Alu mõisat mainiti esmakordselt 1409. aastal. Kivihoonestus oli siin juba ilmselt keskajal. Sajandite jooksul on Alu kuulunud peaaegu kõigile tuntud mõisnikuperekondadele, Uexküllidele, Wrangellidele, Rosenitele ja Tiesenhausenitele. Praegune mõisahäärber valmis 1875. aastal ja algselt oli selle arhitektiks Paul Alisch, kelle tööks oli ka Kreenholmi manufaktuuri projekteerimine. Häärberi välimus on mõjutatud keskaegsest linnusearhitektuurist.

Alu mõisa kõrvalhoonetest on säilinud uusgooti stiilis ait

Ka Alu alevik tundus kena, mitmed tiigid ja suur park otse asula südames.

Paarkümmend kilomeetrit lääne poole sõites jõudsime Pajaka mõisa juurde. Kahjuks on tegu aiaga piiratud eravaldusega, aga õnneks ei varja piirdeaed vähemasti vaadet. Tegemist on kauni hallis toonis hoonega, mida ümbritseb kaunis park ja kaugemal laiuvad põllud.

Mõisat mainiti esmakordselt ürikutes 15. sajandi keskel. Seegi valdus käis aastasadade jooksul käest kätte, kuni 1808. aastal omandasid mõisa Stackelbergid. Stackelbergid ehitasid klassitsistliku häärberi, mis kahjuks hävis tulekahjus 1933. aastal. See hoone, mida läbi aia kiikasime, on kenasti taastatud, aga paraku mitte väga originaalitruu. Kenasti taastatud on mitmed kõrvalhooned. Mõisapargi servas jookseb Kasari jõgi, millel on näha kunagise kivisilla jäänuseid.

Pajaka mõisa uus häärber kuulub eravaldusse ja on metallaiaga ümbritsetud

Üks kõrvalhoonetest

Mõisa ümber laiuvad põllud

Kasari jõel on näha vanaa kivisilla jäänuseid

Nissi Neitsi Maarja kiriku juures on mälestussammas vabadussõjas langenutele. Kirik ise on võrdlemisi uus, valmis 1873. aastal. Historitsistlik torn on üle 50 meetri kõrge ja selle järgi on tekkinud isegi kõnekäänd " nina nagu Nissi kiriku torn". Kiriku kalmistu jätab päris arhailise mulje ja sinna on maetud mitme mõisnikusuguvõsa liikmeid, sealhulgas Stackelberge, Pihchausid ja Maydelle.

Nissi Neitsi Maarja kirik

Vabadussõja mälestusmärk

Kiriku pseudogootistiilis sisustus, kus paistavad ka kuulsad Riias valmistatud vitraaažid "Evangelist Johannes" ja "Apostel Peetrus"

Kabel

Kalmistule on maetud mitme kuulsa mõisnikusuguvõsa liimed

Aude küla lähedal laiuvad südasuvel alati suured moonipõllud. Muidugi ei saanud me jätta peatumata ja pildistamata. Veel üks auto pidas meie läheduses kinni ja neil inimestel oli vaja ikka põllule ronida, et endast keset moone pilte saada. Ma ei mõista seda valu igale pildile jääda ja iga vaatamisväärsusega koos ka ennast jäädvustada. Seda enam ei mõista ma põllu tallamise vajadust.

Nõva lähedal on väga põnev vaaatamisväärsus - Veski karjäär. Tegemist on nõukogude-aegse liivakarjääriga, mis on tänapäeval looduskaitse alla võetud. Paljudesse süvenditesse on tekkinud tiigid ja sinna on asustatud kaitsealune juttselg-kärnkonn ehk kõre. 30-meetriste liivaluidete otsast saab jälgida 2008. aasta tulekahju tagajärgi ja looduse taastumist. See on tore paik, kuhu igal aastal ikka tagasi tahame tulla, luidete otsa ronida ja maastikku imetleda. Siinkandis on ka toredaid metsajärvi ja RMK puhkekohti.

Luidete otsast saab jälgida tulekahjus kannatada saanud looduse taastumist

Maastik kõretiigi ja autodega

Nõva poolsaare tipus Rannakülas asub lagunenud sadam mõne paadiga kai ääres. Kohalikul vallal on plaan see korda teha. Siiani kuulus sadam turbatootmisfirmale Kekkilä, kes kavatses 15 aastat tagasi siitkaudu oma toodangut vedama hakata. Kõik plaanid ei lähe alati täide ja nii see väike sadam ongi lagunenud.

Nõva sadam

Tagasiteel koju peatusime Lääne-Nigula kiriku juures Taeblas. Nimetus Lääne-Nigula võeti kasutusele alles 20. sajandi algul ja see tuleneb kiriku kaitsepühaku Püha Nikolause nimest. Kirik on ehitatud 13. sajandil, aga aastasadade jooksul, eriti 18. sajandil, on seda korduvalt ümber ehitatud. Barokse portaaliga torn valmis 1760. aastal. Kiriku keskaegsest sisustusest säilitatakse Tallinnas Niguliste kirikus kolme altarifiguuri: Nikolaus, Maarja ja evangelist Johannes. Praegune sisustus pärineb 19.sajandist. Ampiirstiilis altariseina valmistas Peterburi meister Sigismund. Kaks altarimaali on koopiad Leonardo da Vinci maalidest "Püha õhtusöömaaeg" ja "Ülestõusmine".  

Lääne-Nigula kirik

Ampiirstiilis altar ja koopiad da Vinci maalidest

Kirikukabel

Kiriku juurde kuuluvad kalmistud on alati põnevad. Lääne-Nigula kalmistul on päris vanu kiviriste ja hauaplaate, sepistatud metallaedu ja -riste. Kalmistu ühes nurgas on ka hauakambrid. >Arvatavasti on siia maetud juba kiriku rajamisest alates.

Arhailise ilmega kalmistu

Matmisaasta 1862

Viimase peatuse tegime Ants Laikmaa majamuuseumis. Käisime siin viimati umbes 15 aastat tagasi ja tookord jättis see koht mulle väga hea mulje. Rahvusromantilises stiilis värviline maja oli endiselt korras ja aed hoolitsetud. Olime ainukesed külastajad.

Ants Laikmaa majamuuseum 

Sisustuses domineerib vineer ja puit

Maja aia poolt vaadatuna

Ants Laikmaa on väga värvikas tegelane Eesti kultuuriloos. Kes ei teaks tema maalitud portreed Marie Underist. Siia Kanarbiku külla alustas kunstnik oma kodu rajamist 1917. aastal. Siin, kunstniku poolt loodud aia tagumises otsas on ka tema haud.

Suvemaja näeb välja nagu tare-tareke muinasjutust

Suure aia tagumises sopis on Laikmaa haud

Päev Lätimaal, Meri mõisas, Smiltenes, Rankas ja Lizumsi mõisas

Oleme istunud peaaegu 3 kuud karantiinis, teatrikülastused on ära jäänud, külaskäigud nullis, reis Saksamaale Moseli äärde jäi ära. Nüüd oli paras aeg teha esimene välisreis üle mitme kuu. Lätimaale muidugi. Me ei tahtnud väga kaugele minna, aga piiri lähedal tundus kõik juba mitu korda vaadatud olevat. Eksisin!

Enne Murati piiripunkti on Eesti pool korraliku teeremondi teinud, lausa lust on sahistada seda paari kilomeetrit, mis Ruusmäe teeotsast piirini on. Kohe Lätimaal muutub tee kohutavalt künklikuks, midagi ei ole aastate jooksul muutunud, kuigi tegu on ju tähtsa Riia-Pihkva maanteega. Lätis kehtib tihti rteegel, et kruusateed on paremad kui asfalt.

Kuna meiega tuli ka Elsa kaasa, siis tegime esimese peatuse Meri mõisas, kus tema veel käinud polnud. Mõis asub endises majandikeskuses, ümbritsetuna mitmetest kõrvalhoonetest, osad rohkem, osad vähem lagunenud. Külake jätab väga korrastatud mulje, siin on järvekese ääres mitu lilleõites aiaga kaunist elamut. Praegui on muidugi kauneim aeg aastas - sirelid ja õunapuud õitsevad pööraselt ja neile sekundeerivad värvilised kevadlilled.

Mõisa kõrvalhooned on kehvas seisus

Mõisa romantiline peahoone on valminud 1905. aastal saksa neo-renessansistiilis. Praegu asub siin Birzuli põhikool ja väike muuseum. Renoveerimistõid on peamajas veel palju teha, aga lilleline ja korras ümbrus jätab kauni mulje. Mõisas oli vanasti ka väike kodune kohvik, mis praegu oli küll kahjuks suletud. Mõisapark oma künklike pinnavormide ja tiikide süsteemiga on väga mõnus jalutamiseks. Siin asub ka üks läti suurimaid tammesid.

Romantiline Meri mõis

Suur tamm

Meil oli plaan sõita Smiltenesse, aga millegipärast tegime suurema ringi Bilska kaudu. Siin oli kruusatee, aga üldse mitte halb. Pealegi on Lätimaa palju agraarsem kui Eesti ning sellegi tee ääres rõõmustasid silma korras heinamaad ja lehmakarjad.

Smiltene külje all asub Kalnamuiža kompleks, kuhu me polnud varem sattunud. Mõisahooned moodustavad siin terve küla ja kõik nad on infosiltidega varustatud. Lisame siia Lätile nii omase suurejooneliselt künkliku maastiku ja korras pargi purskkaevude, tiikide ning lillepeenardega ja selgubki, et tegu on taas väga toreda kohaga.

Mõisakompleksi servas on väike parkla, sinna jätsime auto ja tegime ümbruskonnas väikese jalutuskäigu. Kalnamuižat on nimetatud ka Smiltene hälliks, sest just siit sai linn kunagi alguse. Vene keisrinna Katariina II kinkis 18. sajandi keskel mõisa parun Georg von Braunile. Braun taastas ja ehitas palju hooneid, mis on algsel kujul säilinud tänaseni. Mõisa ühekordne barokkstiilis puidust peahoone on ehitatud 1760-1771. Peale mõisa riigistamist asutati siia 1922. aastal Smiltene Põllumajanduskool ja ehitati peahoonele teine korrus. Tänapäeval on peamajas põhiliselt korterid. Alguses tundus, et siin asub vanadekodu, siis aga nägime pigem nooremaid meeskodanikke maja juures askeldamas.

Parklas oli huvitav väike furgoon

Kalnamuiža peahoone

Paraadtrepp

Mõisavalitseja maja on samuti ehitatud von Brauni ajal. Braun ise Kalnamuižas ei elanud vaid käis siin põhiliselt puhkamas ja koos naaberaadlikega jahil. Tema äraolekul hoidis mõisal silma peal valitseja. Samamoodi oli see ka järgmiste mõisaomanike ajal. Hiljem elas siin majas Põllumajanduskooli õppealajuhataja. Hoone kõrval asub jahimeeste ja jahikoerte maja, kus von Brauni valitsemise ajal elas suurepärastes tingimustes 10 koera.

Mõisavalitseja maja, selle taga paistab jahimeeste ja -koerte maja, kus praegu on korterid

1771. aastal ehitatud hobusetall oli tähtis koht mitte ainult hobustele ja tallipoistele, vaid siin tähistasid mõisateenijad kõiki tähtsamaid sündmusi. Näiteks jõulude ajal oli siin suur kuusk, mille ümber tantsiti ja pidutseti. Pärast kooli rajamist asus siin algul poiste, hiljem tüdrukute ühiselamu. Tänapäeval asuvad hoones Smiltene Tehnikakooli kohvik ja raamatukogu.

Hobusetall

See oli algselt koolihoone, nüüd asub siin hotell

Kunagine koolimaja

Kalnamuiža territooriumil asuvad ka vana kindluse varemed. Puust trepp viib kõrge künka otsa, kus paiknevad mõned säilinud müürid ümber vana puust teenijatemaja. Kindlus ehitati Riia Peaiiskopi valitsemise ajal 1370. aastal. Selle jalamile hakkas kujunema kaupmeeste ja käsitööliste asula, mis oli juba 16. sajandiks kasvanud linnaks. Kindlus ja linn hävitati kaks korda venelaste poolt - Liivi sõjas Ivan Julma vägede poolt ja teisel korral Põhjasõjas. Põhjasõjale järgnesid nälg ja katk, mis viisid piirkonna täieliku hävinguni. Alles 19. sajandi algul alustati rootsi võimu all Smiltene asula taastamist. Sajandi lõpuaastatel ostis Smiltene mõisa parun Paul Lieven, kelle valitsemise ajal hakkas asula hoogsalt arenema. Siia ehitati haigla, saeveski ja elektrijaam ning rajati Smiltene-Valmiera kitsarööpmeline raudtee.

Linnamägi

Säilinud linnamüür ja sepikoda

Teenijatemaja tagant paistab ka linnusemüür

Kindluse õuel asub unikaalne juustumaja aastast 1763, ainuke tänapäevani säilinud juustumaja Lätis. Selle alumisel korrusel hoiti piima, teisel korrusel laagerdati köömnetega juustu, mida müüdi Riia turgudel.

Juustumaja

Mõisa peahoone taga on väike järveke, mida parasjagu süvendati. Järve ääres kulgeb kena promenaad Smiltene kesklinna. Kindlasti võiks siin pikemaltki aega veeta, aga meil olid kõhud tühjad. Mõisakompleksis paistis olevat ka paar kohvikut, hetkel kahjuks veel suletud. Seetõttu sõitsime kesklinna, kus teadsime olevat ostukeskuses väikese söögikoha. Oligi bistroo Pasēdnīca, täitsa normaalne asutus.

Smiltenes on tegelikult veel vaatetorn ja vabaõhulava, kuhu me läheme ilmselt järgmisel korral. Päris otse koju me veel minna ei plaaninud ja võtsime suuna Gulbene poole. "Läti mõisate" raamat näitab, et meie tee äärde jääb kaks põnevat mõisat - Ranka ja Lizums.

Enne Ranka mõisat näitas teeviit paremale külavaheteele ja me nägime kahte suurt tuulikut keset lagedaid põlde undamas. Põlluserval võsa vahel olid viidad ja väike teerada kulges Rutkavinu allika juurde. Rada oli lühike ja allikas tagasihoidlik. Selle kohale oli ka väike puidust vaateplatvorm ehitatud. Rada läks aga edasi ja peagi jõudsime Gauja jõe kõrgele kaldale, kust paistsid järjekordsed paljandid. Gauja jõgi on võimas ja ilus, tema kaldad on enamasti kõrged ja liivased. Sellist võimsat pilti siin metsavahel näha oli veidi ootamatu.

Gauja jõgi

Allikas

Tee äärde jäi vee Ranka valla kultuuriloolise pärandi keskus. Uks oli kinni ja maja ümber polnud hingelistki. Ümbruse kaunist maastikku ehtisid plastist luiged.

Ranka valla kultuuriloolise pärandi keskus

Ilu Läti moodi

Ranka küla oli väga kena, mitu väikest järve, kaunid majakesed, lillelised õued. Aga parkiniskohta me ei leidnud ja kuidagi ei osanud mõisasüdamele läheneda. Selgus, et terve suur mõisapiirkond koos järve ja pargiga oli piiratud traataiaga, mille värav oli lukus. Lugesin hiljem netist, et mõisat saab külastada piletiga, mis on ju väga normaalne. Aga miks peab kauni koha traataiaga ümbritsema, sellest ma küll aru ei saa.

ILus maja Ranka külas

Ranka küla

See pilt on tehtud läbi traataia

Võõras, ära tule!

Lizumsi mõis oli palju külalislahkem. Imposantne valge historistsistlik härrastemaja hulknurkse torniga on ümbritsetud väikese hooldatud pargiga. Härrastemaja ehitati 19. sajandil ja siin asub juba 1936. aastast kool. Ka teistes säilinud mõisahoonetes on külale olulised asutused - aidas pood ja kultuurimaja, tallis spordisaal ja veskis kunstigalerii. Lisaks lugesin teabetahvlilt, et läheduses on tuuleveski. Õhtu oli juba käes ja me ei jaksanud enam pikemat tiiru mõisas ette võtta. Siiagi tasub teine kord tagasi tulla.

Lizumsi mõis

Mõisapark

Härämäe matkarajal

Oli ilus maikuu alguse ilm ja me läksime Härämäe matkarajale, mis asub poolel teel Plaanilt Rõugesse. Juba ammu olime näinud silti tee ääres, aga polnud veel kunagi sinna jõudnud. Seal lähedal asus varem Kure arboreetum, kus ikka sõpradega käia armastasime. Nüüd on vana pererahvas surnud ja arboreetum võssa kasvamas. Kahjuks.

Matkaraja alguspunktis on sipelgad vallutanud pingi

Tee-Äärse talu

Nurmenukke on siinkandis ohtralt - jälle ühed minu lemmikud

Aga Härämäe matkaraja alguses on teine, veel toimiv arboreetum. Teadetetahvel ütleb, et Maasikmäe talu peremees Kalju Sapase alustas arboreetumi rajamist 1976. aastal ja praegu on seal kasvamas 250 puu- ja põõsaliiki. 

Esialgu märkasime nartsissiridasid tee kõrval mäenõlval, aga need ei õitsenud veel. Edasi suundus rada lopsakate hekkide vahele ja kostma hakkas läti raadiomuusikat. Siis hakkas paistma kummaline segasummasuvila - kahekordne majalaadne moodustis, millel seinad enamasti erinevas suuruses akendest ja lipp katusel lehvimas. Klõpsutasin aparaadiga ja majast väljus ehtsa nahast kauboikaabuga meesterahvas, kes omakorda mind hakkas pildistama. Loomulikult kasutasin juhust ja tegin temaga juttu. 

Kumaline segasummasuvila

Kauboikaabuga peremees ja tema elamu

Peremees ütles, et elab siin talus juba 40 aastat ja on ise ümber ehitanud oma elamise vanast rehetarest. Pidi sooja pidama ja puha. Seespool seinu ja uksi pole, aga ahjud muidugi on ja talvel elab ta põhiliselt teisel korrusel. 

Tema põhihuvi oli aga ümbruse kujundamine, seda oli ümbruskonnas näha. Maja juurest Hallimäel tipust avanesid ilusad vaated all orus looklevale kitsale jõesängile, nõlval peremehe istutatud tammed reas. Kõrval asus teine kõrge küngas - Kunnukaarolõmägi, mille järsud nõlvad kahele poole alla langesid. Seal pidi olema rajakaamera, kus peremees on ka öösel korra ilvest ja korra naabrinaist näinud. 

Peremehe istutatud tammed ja kaunis vaade Hallimäelt

Keerulise nimega Kunnukaarolõmägi

Vaade Kunnukaarolõmäelt

  

Tee ääres oli aeg-ajalt mõni dekoratiivne element nagu näiteks vana ader või katkine jalgratas. 

 

Rada viis meid läbi kobraste kujundatud maastike. Seda me näeme piisavalt ka oma Võrumaa maja ümber, aga mägised pinnavormid jätkusid ja muutsid tee väga põnevaks. 

Lembehetk keset teed

  

Rada on üle 3 km pikk ja lõpeb Härämäe külas, kus infotahvli järgi on kaitsealustele harivesilikele kaevatud tiigistik. Vesilikke me ei näinud, tegelikult on neid armsaid elukaid ka meie enda tiigis. Küla koosnes kolmest talust ja matkarada tegi nende ümber ringi. Ümberringi oli kõvasti võsa maha võetud ja sellega vaateid avardatud. Oli näha, et siit läks läbi ka krossirada. 

Härämäe talu - siit alt orust tulime pärast ringiga tagasi

Sannasaare talu

Jõudsime ringiga vana tee peale ja läksime tuldud teed mööda algusesse tagasi. Tänu väga vahelduvale maastikule, järskudele pinnavormidele ja põnevale inimtegevusele on see üks ägedamaid matkaradu, mida siiani olen külastanud.