"Tõrksa taltsutus" Vanemuises

Priit Strandbergile ilmselgelt meeldib klassika ja tundub, et kapublikule tema lavastused meeldivad. "Tõrka taltsutuses" oli 4 tundi tobedaid nalju ja publik nautis täiega. Nagu ka näitlejad. Sellist lusti ja täpset koosmängu juba iga päev ei näe. Ja mulle ka meeldis, mis sest, et tavaliselt selline bufonaad mulle ei istu. Muudkui itsitasin neid totraid nalju vaadates.

Kõige grotesksemad tüübid olid Ken Rüütli mängitud esimene armastaja Lucentio ja Andres Mähari teener Grumio. Ken Rüütel jäi mulle esmalt silma muidugi Melchiori triloogias, kus ta vaga munka kehastas. Juba "Kirsiaias" üliõpilasena oli ta hoopis teine tüüp. "Tõrksa taltsutuses" oli ta täiesti ületamatu oma tobeda kepslemise ja eputamisega. Võhma nõudis see osa kindlasti ja sellest tal puudu ei tulnud. Mähari Grumio oli juba grimmi- ja kostüümiga täielikuks tolaks tehtud ja ta keeras sellele veel mõnuga mitu vinti peale.

Äge on näha kuulsate ja andekate esivanemate järeltulijaid lavalaudadel õnnestumas. Oskar Seemani Hortensio sulandus nagu valatult etenduse truppi ja pani ennast jälgima. Ta ei pingutanud ka liiga üle nagu seda noortel vahel juhtub. Väga äge roll temalt. Äärmiselt tobe tüüp oli ka Markus Habakuke teener Biondello. Mänguvõimalusi oli tal vähem, aga silma hakkas suurepärane plastika. Kristjan Üksküla teener Traniona jäi ehk pisut vaoshoitumaks, aga ta pidi ka parodeerima parodeerijat ehk oma isandat Lucentiod. Tema tegelane oli üldse selles etenduses harvanähtavalt terasevõitu.

Keskmisest generatsioonist, kui nii võib öelda, on Karol Kuntselit alati nauding laval näha. Aadlimees Vincentio osas ei tundnud teda algul äragi ja tema rätsepa väike roll oli hullult naljakas. Janek Joosti Babtista tämber ja kõnemaneer tuletas mulle väga meelde Aarne Üksküla "Vigastes pruutides". Hannes Kaljujärv oli ainukesena laval vanema generatsiooni esindajatest, rahmeldas vähem, aga ega ta märkamatuks küll ei jäänud. Ta mängis oma leskmehe Gremio päris muhedaks vennikeseks, kelle lühikesed märkused alati publiku naerupahvaku esile kutsusid. Jäi mulje, et see oli puhas improvisatsioon.

Baptista tütardest meeldis mulle tegelikult ehk rohkem Maarja Johanna Mägi selle noorema ja leebema tütre Biancana. Kohe oli aimata, et pole ta nii lambuke midagi. Vanem tütar Katharina Maria Annuse esituses, kelle ümber kogu tants ja trall käib, jäi minu jaoks pisut arusaamatuks, isegi ebausutavaks tüübiks. Eks see tema karakter ongi tänapäeval pisut küsitav. Eriti kaheldav on lõpumonoloog. Ma isegi hetkeks lootsin, et see jäetakse ära ja etendus lõpeb ühise lauluga pika pidulaua taga. Kuulsas Zefirelli filmis esitab Elizabeth Taylor lõpumonoloogi ilmselge teesklusega. Siin lavastuses oli Katharina siiras. Tõsi küll, lõpustseenis troonis ta nagu kuninganna teiste peade kohal, Petruchio jalge ees lamamas. Kuidas asi sinnani jõudis, jäi mulle küll arusaamatuks. Veiko Porkanen Petruchiona on mehine ja ka piisavalt inimlik, kahjuks mitte just kõige terasema mõistusega. Tema paistis oma Katharinast ikka väga sisse võetud olevat ja oli ilmselt kõige tõsisem tegelane selles palaganis.

Strandberg oli lavastusse kaasanud ka Jakobi mäe teatristuudio õpilased, kes lisasid etendusele kõvasti liikuvust, muusikat ja energiat. Mulle väga meeldisid tarantella laulud ja tantsud. Juba Strandbergi "Naiste koolis" oli palju flirti publikuga ja ka nüüd olid mõned päris toredad stseenikesed publiku kaasabil. Mulle meeldisid ka ajastutruud kostüümid. Ei olnud seda kaasaega punnitamist või mingit ebamäärasust. Ka lavakujundus oli renessanslikult külluslik, viitega kaunile itaaliale, kus ju tegevus toimuski.

Natuke arusaamatuks jäi proloog ja jant Christopher Sly ümber. Seda enam, et teema jääbki õhku. Seda enam, et lavastus on tõesti pikk. Meelde tuli kohe Rakvere etendus "Miks Jeppe joob", (mis mulle eriti ei meeldinud). Ilmselt oli seda vaja sõnumi edastamiseks, et elu on teater, ärge uskuge kõike, mida kogete ja näete.

Ühesõnaga, nagu ütles ka Priit Pedajas hiljuti "Postimehe" intervjuus, on naljatükke vaja teha, sest lisaks publikule meeldivad need ka näitlejatele. Seda oli tõesti igal sammul näha. Ei soleeritud vaid pakuti täpset ja lustlikku ansamblimängu. Suur õnnestumine!

"Savvusanna sõsarad".

Paljukiidetud ja auhinnatud dokumentaalfilm "Savvusanna sõsarad".Mõtlesin, et seda vaatavad  välismaalased võivad küll arvata, et eestlased on mingi kummaline ürgrahvas, naised istuvad pimedas ja nõgises saunas, higised ja alasti, posivad mingeid loitse, peksavad üksteist vihtadega ja käivad jääaugus suplemas. Mõtlen, et kas veerandki eestlastest on oma elus üldse suitsusaunas käinud?

Film on sellest, kuidas naised istuvad saunas ja räägivad lugusid, vahepeal teevad ka muid saunaga seotud toiminguid, kütavad, tassivad vett, raiuvad jääauku ja laulavad regilaule. Filmis kõlavad lood on muidugi mõjuvad ja mõned päris traagilised. Kujutan ette, kui palju tunde pidid režissöör ja eriti operaator seal kuumas ja suitsuses saunas istuma, et sellist lugude essentsi välja sõeluda. Väidetavalt võttis filmi tegemine aega tervelt seitse aastat. Tegelased on tagasihoidlikud, näidatakse küll ilusamaid ja veidi vähem ilusaid alasti kehasid, aga nägusid mitte. Välja arvatud loo peategelane, kui nii võib nimetada, kes enamasti kuulab ja kelle suures plaanis nägu peegeldab väga ilmekalt räägitavaid lugusid. Peategelane on oma siiruse ja empaatiaga meeldejääv, tõeline õnnestumine.

Oma osa on loodusel, enamasti sügis-talvisel, aga on mõned helgemad suvised hetked ka, mil saunalised lävepakul või murumättal musitseerivad. Väga põnevas kohas tundus see saun asuvat, pigem metsas, kui talumaadel. Aga see võib oleneda ka operaatori võttenurgast.

Mul oli ka Võrumaal suitsusaun, mis kahjuks on nüüdseks vajunud mättasse. Aga olen korduvalt käinud ja ega seal kuigi pikalt istuda ja heietada ei suuda. Palav on ja alati ikka veidi ka "karmu" ehk suitsuvingu. Seda enam au ja kiitus sellise filmi tegijatele. Mulle meeldis.

"Macbeth" Estonia kontserdisaalis

Paljukiidetud Macbethi etendus Estonia kontserdisaalis. Töökaaslanepakkus mulle piletit ja me istusime rõdu teises reas keskel. Ise ma kindlasti lavast nii kaugele piletit poleks ostnud, aga seda etendust on tegelikult rõdult paremgi vaadata, (rõdu esimene rida oleks muidugi ideaalsem olnud, nüüd jäi natuke tegevust vaateväljast välja). Aga kogu tegevus võeti mitme kaameraga üles siin ja praegu, kusjuures kaameratöö oli suurepärane, näitlejate kõik ilmed ja liigutused olid ekraanilt hästi näha ja ülevaade oli distantsilt palju parem. Sest tegu oli ikka väga suurejoonelise vaatemänguga. 

Muusika mõjub muidugi alati, eriti, kui lavale on toodud terve sümfooniaorkester. Lepo Sumera muusika on väga võimas, samuti epiloogis kõlanud Jay Schwartzi teos. Väga leidlikud kostüümid ja heliefektid. Näiteks Priit Võigemast nõiana, veripunane kaltsupundar, oli ikka väga hirmutav, kuigi tema nägu praktiliselt terve etenduse üldse näha ei olnud. Aga see, mis ta oma häälega tegi, oli mõjuv. Mait Malmsten nimiosalisena oli hea nagu alati, inimlik ja samas nii vastik. Väga kergelt ja kõhklusteta käis tal see mõrtsukaks muutumine. Väga liigutava ja inimliku rolli tegi Tambet Tuisk Banquona, samuti Rasmus Kaljujärv Macduffina. Eriline avastus oli minu jaoks Helena Lotman, pealtnäha nii noor ja haavatav, isegi lapselik ja siis selline paheline pauer! Ülimalt hästi sobis videoklippide suurde plaani.

Nii mitmedki Shakespeare´i "Macbethi" süžeeliinid jäid lõpetamata ja teemad õhku. Näiteks nõidade ennustus Fleance, Banquo poja kohta, kellest pidi saama kuningas. Tegelaste arengud ega loo jutustamine ei  olnudki ilmselgelt lavastuse prioriteet. Aga tekkis tahtmine originaalnäidend uuesti üle lugeda. Eriti teises vaatuses muutus tegevus laval pigem sümbolistlikuks. Praeguses maailmas, kus meie lähedal käib mitu koletut sõda, olid etenduses näidatud stseenid eriti masendavad. Väga mõjuv oli Macduffi naise ja laste tapmise stseen, õnneks küll mitte naturalistlik, aga seda masendavam. Kiitus noorele lavaka tudengile Hanna Jaanovitsile! Ja lõpustseenid inimkompositsioonidega, mis tuletasid meelde keskaegseid apokalüptilisi maale, (kavalehel olid Goya reprod), see oli ikka karm.

Tegelikult pole tegu ju üldsegi nö rahvatükiga ja selles mõttes kummaline, et saalid on nii täis. Niisugust vaikust, kui selles etenduses mingi pausi ajal, pole mina varem teatrisaalis kuulnud. Mõtlesin, et kui kellelgi nüüd mobiil peaks laulma hakkama, siis lintšitakse ta ilmselt ära. Hiljem lugesin meediast, et eelmisel päeval polnud nii hästi läinud ja Tiit Ojasoo oli lausa vahepeal rahvast keelamas käinud, et etenduse ajal ei plaksutata ja ei vahita mobiile. No plaksutati ka meie etenduse ajal pärast ülimalt profi keerutamise stseeni ja ma mõtlen, et miks mitte. Kuigi mulle ka see eriti ei meeldi. Miks ei või publik näidata oma poolehoidu heale sooritusele? Ooperis on see ju tavapärane. Mulle käib mõnikord närvidele ka komme etenduse lõpus püsti tõusta, eriti kui tegu tagasihoidliku sündmusega. Aga samas jällegi, miks mitte! On tegelikult tore, et eesti publik on heatahtlik. Mitte nagu näiteks itaalia ooperipublik, kes iga väiksemagi eksimuse peale "buu" karjub ja tegelasi välja vilistab.

"Suur veeuputus"

Linnateatri etendust "Suur veeuputus" mängiti Viljandi "Ugalas". Võib-olla tänu sellele õnnestus ka piletid saada. Muidu on see etendus hooaja lõpuni välja müüdud. 

Aastaid tagasi õnnestus mul Tartu Draamafestivali raames näha Priit Võigemasti etendust "Hecuba pärast", mis mulle hullult meeldis. Oli uskumatult naljakas ja vahel ka kurb. Peaosas oli Indrek Ojari. Nüüd siis taas sarnane lavastus ja Ojari taas laval. Seekord on ka kaks naisnäitlejat, Maiken Pius ja Elisabet Reinsalu. Lisaks Andres Raag, Priit Pius ja noor näitleja Jan Ehrenberg. Tegemist on ühistööna valminud improvisatsioonilise lavastusega.

Lava on hele ja valge ja üsna tühi. Põhiliseks "mööbliks" valge klaver, millel nii mõnigi näitleja virtuooslikke palasid välja võlus. Etendus algab noorte õnnelike inimeste kolimisega uude korterisse ja sealt edasi suundutakse läbi tavalise argielu. Tõelise artistlikkuse ja energiaga mängitakse erinevaid argipäeva situatsioone: laste saamist ja kasvatamist, võitlust olmeprobleemidega, meeste ja naiste vahelisi arusaamatusi kuni lahkumineku ja korteri müügini. Näitlejad olid täpsed ja tempo hoogne. Ei mingit koperdamist ega pudistamist. Linnateatrilt võibki sellist peenmehhaanikat oodata. Meelde jäi Maiken Piusi pöörane tants lastekasvatamise teemal, samuti Andres Raagi peitumine vanni  kui mugavustsooni, või vaidlus remondimeestega. Kes meist poleks selliseid hetki oma elus läbi elanud. Stseen, kus paarike kohtab naise kunagist koolivenda, ulmeliselt edukat zen-meest Jan Ehrenbergi kehastuses, kes näitab lahkelt nii arenenud muskleid, palee mõõtu kodu, kui  suurepärast klaverimänguoskust ning millega lihtsal jobul Indrek Ojari kehastuses pole lootustki võistelda, on ju suht ära leierdatud, aga ikkagi oli naljakas.

Nalja saab tõepoolest ja saalid on ka täiesti välja müüdud. Aga hiljem järele mõeldes pole midagi eriliselt meelde jäänud. Sellist elamust, nagu pakkus kunagi "Hecuba pärast", kahjuks siiski ei saanud. Kuigi ega viga ka midagi polnud, pettuma küll ei pidnud. Ootused olid lihtsalt liiga kõrged. Tasub kindlasti vaatama minna ja noortele ka sobib.

Jäime ka Viljandisse ööbima Lossikambri külaliskorterisse. Tegelikult on seal 2 apartementi erinevatel korrustel. Korterid on lihtsad, aga päris hubased, ahiküttega. Ülemise korruse korter on veidi kaasaegsem ja avaram. Kõige ägedam on aga asukoht vanalinnas Lossi tänaval. Sealt on teatrisse alla kilomeetri ja Viljandi muuseum on päris lähedal.

Järgmisel päeval läksimegi Viljandi muuseumisse. Algul veits pika hambaga, et mis seal ikka nii põnevat on. Aga oli küll. Püsiekspositsioon oli tore, nagu ikka topised loodumaastikes, maketid, ürikud, fotod. Täitsa põnev oli.

Eriti tore oli ühes ruumis asuv näitus "Jõuluootus" vanadest jõuluehetest ja postkaartidest. Oli palju äratundmisrõõmu. Oma selleaastased digitaalsed jõulukaardid sain siit.

Proovisime ka pisut vanalinnas jalutada, aga oli hullult libe. Liisi tahtis ühte geopeituse aaret otsida, aga lõpuks see jäigi leidmata.

"Hiirelõks" Kellerteatris

Agatha Christie tuntud krimiromaani dramatiseering. Kellerteater on asunud hoogsalt kustutama Eesti publiku nälga põnevike ja krimkade järele. Väga tänuväärt tegu, arvestades, kui välja müüdud nende etendused alati on. Ostsin piletid Liisi soovil, ega ma ise poleks seda tükki vist vaatama läinud. Ja ega ma poleks ka millestki ilma jäänud. No ei meeldinud!

Lava on ilus ja värviline, tegelaste kostüümid ka. Põhiline on punase ja valge kontrast. Teatri juht ise käis laval publikut tänamas ja oma teatrit reklaamimas. Näitlejad olid tasemel, eriti teises vaatuses, algus pisut venis. Igav ei olnud, aga eriliselt põnev ka mitte. Agatha Christie pole minu meelest eriline inimhingede spetsialist, tema tegelased on pigem pisut naiivsed ja eluvõõrad. Küll aga on tema krimisüžeed alati põnevad, pingelised ja täis ootamatuid pöördeid. Kahjuks polnud etenduses sellest põnevusest kuigi palju järel.

Etendust mängiti Kultuurikeskuses Kaja, moodsas ja kaasaegses hoones Mustamäel. See hoone tasub küll külastamist.

"Vaimude tund Koidula tänavas"

Draamatetri etendus "Vaimude tund Koidula tänavas". Kahjuks jäi mul omalajal nägemata Mati Undi lavastatud "Vaimude tund Jannseni tänaval", millest ilmselgelt on inspireeritud kõneall olev Kivirähki näidend. Sellest etendusest kirjutades peakski kõigepealt just Kivirähki näidendist alustama. Igast lausest on tunda, kuidas ta nautis kahe omaaegse suurkuju, Tammsaare ja Mati Undi kokkuviimist ja nende omavahelist nagistamist. Koomika seisnebki peamiselt kahe vanamehe erinevates hoiakutes ja suhtumises ellu, armastusse ja kirjandusse, sealhulgas loomulikult enda kirjapandusse.

Sellel etendusel on mitu kvaliteedimärki minu jaoks, üks neist kindlasti Priit Pedajas lavastajana. Tema tööd mulle reeglina ikka meeldivad ja pettuma ei pidanud ka seekord. Tegemist on kammerliku näidendiga, mille vaoshoitud tegevus pakkus meeldiva teatrielamuse.

Unt on endale omaselt see ässitaja ja torkija, intriigi tekitaja. Teplenkov mängib naudinguga tema rahutut tõmblemist, habeme sügamist ja r-i põristamist. Päris hästi tabatud karakter, aga Unt on selles mõttes ka hea materjal. Kas Unt tegelikult ka oma teoste populaarsusest nii huvitatud oli, jäägu Kivirähki südametunnistusele, agav edev oli ta kohe kindlasti. 

Tammsaare iseloomu kohta ma eriti midagi ei tea, ilmselt oli ta tagasihoidlik ja ka lavastuses on ta Tõnu Oja kehastuses tasakaalukam ja mõistvam pool, jätmata siiski kasutamata võimalust nooremat kolleegi õrritada. Näiteks sellega, et temal on muuseum, aga Undil mitte.

Kahe kumitusest vanamehe dialoog on vaimukas ja muhe. Mind isegi natuke häiris, et tegevusse sekkus päriselu noore tütarlapse näol, samas tekitas see veelgi rohkem koomilist vastasseisu kahe korüfee vahel. Amanda Hermiine Künnapase tüdruk oli neile täielik vastand. Ta oli siiras, armunud ja tänapäeva noortele suht omaselt väga väikese lugemusega. Surnud kirjanikud tutvustavad ennast talle kui muuseumi töötajaid, aga tegelikult oleksid nad võinud ka oma nimedega esineda. vaevalt, et see oleks tüdrukus eriti küsimusi tekitanud. Künnapas jäi oma mänguga kahjuks kahele meesnäitlejale alla, aga eks ta pidigi mängima sellist veidi pealiskaudset ja lihtsameelset tüüpi.

Igatahes tasub seda etendust vaatama minna. Juba kahe nii suurepärase näitleja dueti pärast. Ja Kivirähk on jätkuvalt suurepärases vormis.

"Kirsiaed" Vanemuises

Üks minu kolleeg oli seda etendust vaatamas käinud ja ma küsisin, kuidas meeldis. Ta ütles,. et ilus lavakujundus oli. Oli tõepoolest ilus, hele ja valge. Kerge nagu unelm. Maas pehme karvane vaip, mis etenduse lõpus kokku rulliti, unelm sai läbi. Ka kostüümid olid erksavärvilised ja pilkupüüdvad.

Anrdes Mähar tegi hea rolli kaupmees Lopahhinina. Temast oli ikka kahju. Kuidas ta püüdis Ranevskaja tähelepanu võita ja kuidas see kordagi ei õnnestunud. Intelligentidest mõisnikupere hoolis küll väga oma kirsiaiast, aga inimesi, kes neile vaimselt alla jäid või nende kitsasse ringi ei kuulunud, nad ei märganud või ignoreerisid. Ei olnud Lopahhinilgi lõpus mingit õnne ega võidurõõmu äsja omandatud mõisa üle. Pigem oli ka tema puhul tunda lootuste luhtumist või isegi kaotuse kibedust.

Meeldis ka Karol Kuntsel Ranevskaja vennana. Tal puudus see õhkav toon, mida Tšehhovi näidendites paraku tihtilugu kasutatakse. Marika Barabanštšikova tegi vaimuka rolli, samuti Margus Jaanovitš. Aivar Tommingas oli väga liigutav vana teenri rollis. Tema ka lõpus "unustati". 

Otseselt pole lavastusele nagu midagi ette heita, kõik oli justkui paigas, aga no ei haakunud minuga. Jäi arusaamatuks, miks selline tükk ja just nüüd. Tšehhovit ikka armastatakse meil lavale tuua ja ma ise ka ikka tahan neid etendusi enamasti näha. Aga siin midagi uut minu jaoks ei olnud. Näiteks Strandbergi lavastatud Moliere ´i "Naiste kool" oli tunduvalt ägedam. 

Minu kõrval istus ema tesmelise tütrega, aga teiseks vaatuseks olid nad lahkunud. Kahju, et noort inimest ei kõnetanud!